Minisari „Seksi nimel või sure“ pakub võimaluse mõtestada ümber arusaama moraalsest sek‎sist, esitades väljakutse liberaalsele nõusolekuteooriale.‎

Mida teha siis, kui elada on jäänud vaid mõni kuu või aasta? Kas klammerduda elu külge ja püüda teha kõik endast olenev, et elada kas või veidikenegi kauem? Minisari „Seksi nimel või sure“ pakub välja hoopis teistsuguse võimaluse. See on lugu Mollyst (Michelle Williams), kes otsustab pärast neljanda staadiumi vähidiagnoosi õnnetust abielust lahkuda, et pühendada oma viimased elukuud (seksuaalsetele) naudingutele. Teda saadab sellel teekonnal hooldajana boheemlaslik sõbranna Nikki (Jenny Slate), kelle kõige pikaajalisem lähedussuhe ongi seni olnud Mollyga.

Nauding

Sarjal on kaks juhtmotiivi. Esimene puudutab Molly suhet oma kehaga, tema kehalist kogemust. Lapsena kogetud seksuaalvägivalla tõttu rusub teda ohvritele nii sageli omane süükoorem, veendumus, et ta on juhtunus ise süüdi, sest temas on miskit valesti. Aastakümneid kaasas kantud häbi on varjutanud Molly võime seksuaalelu nautida. Traumaga tegelemine võib aga tähendada aina uute valusate sõlmede lahtiharutamist. Mida sügavamale ta kaevub, seda enam uusi kihte tema ees avaneb. Vägistaja manipulatsioonid – lapse sundimine ütlema „ma armastan sind“ ning tema lohutusevajaduse häbistamine sõnadega „ära ole nii lapsik“ – põimisid Molly hinges haavatavuse, läheduse ja vägivalla valusalt ühte. Hiljem on Molly elus iga kord armastust tundes elanud üha uuesti läbi sellesama traumeeriva kogemuse. Too mees ei võtnud temalt üksnes turvatunnet, vaid röövis talt juba seitsmeaastaselt õiguse olla lihtsalt laps.

„Valu on poliitiline, nauding on poliitiline,“ tõdeb Molly palliatiivravi sotsiaaltöötaja Sonya (Esco Jouley). Molly kogetud valu ja aastakümneid kaasas kantud süütunne ei eksisteeri kontekstiväliselt. Molly kogetud valu ja aastakümneid kaasas kantud süütunne pole kontekstiväline – see on meie ühiskonna otsene tulem. Naistelt oodatakse vaikivat kannatamist ning sellega asetatakse süükoorem halastamatult nende õlule. Ent just seetõttu on ka nauding sügavalt poliitiline. Kui Molly otsustab oma keha ja ihad tagasi nõuda, on see vastuhakk ühiskonna normidele. Sellega pahandab ta paljusid enda ümber. Mis mõttes tahab üks naine vähihaigena kogeda ennekõike seksuaalset naudingut ja mitte teha kõik endast oleneva, et võimalikult kaua elada?!

Mineviku taagast (valust) vabanenud Mollys on nüüd ruumi uutele soovidele: ta õpib neid märkama, leiab julguse oma ihad selgelt sõnastada ning võtab nende täitmise ohjad viimaks enda kätte. Tema avastusretk, sexcapade, joonistab selgelt välja, kui avaralt on võimalik naudingut mõtestada. Selles valguses on seks midagi enamat kui penetratsioon ja orgasmid. Ometi jääb just viimane – orgasm vahekorras mehega – talle frustreerivalt kättesaamatuks.

Ühtlasi pakub sari võimaluse mõtestada ümber arusaama moraalsest seksist, esitades väljakutse liberaalsele nõusolekuteooriale. Kui rõhuasetus on pelgalt nõusolekul, jääb märkamata ja kirjeldamata kannatus, mille toovad kaasa olukorrad, kus seks on küll konsensuslik, kuid tegelikult soovimatu (ingl consensual but unwanted sex).¹ Sari nihutabki fookuse seksuaalsele agentsusele ja küsimusele, mis teeb seksist hea seksi. Selline paradigmanihe suunab mõtlema, mida on vaja partnerite turvatunde loomiseks, et avastada üheskoos, mis pakub naudingut, millised on nende tegelikud soovid ja kus jooksevad piirid, mille raames saavad mõlemad naudingut kogeda. Shaun Miller toob välja, et seksuaalse autonoomia saavutamiseks „läheb tarvis teatud baasoskusi: näiteks enda valmisoleku tunnetamist, head suhtlemisoskust, julgust öelda „ei“, oskust teise keeldumisega leppida ning emotsionaalset intelligentsust“. Ta lisab, et „seksuaalne agentsus kätkeb endas ka oskust küsida abi, rääkida läbi, millised on tegevuse riskid, mõtestada olukorda kriitiliselt ning otsida teadlikult naudingut“.² Molly nende oskuste arendamisega seigeldes tegelebki. Ning nagu ikka, on need raskelt kätte tulnud oskused toeks ka mujal elus ja teistes suhetes.

Sõprus

Sarja teine, ja võiks öelda, isegi peamine juhtmotiiv on Molly ja Nikki sõprus. See raputab tugevalt iganenud arusaama, nagu peaks romantiline partner olema meie peamine hingesugulane ja asuma lähisuhete hierarhias teistest tingimata kõrgemal. Molly hooldajaks saab pärast abikaasa juurest lahkumist Nikki, kes pole seni vastutama pidanud kellegi teise eest peale iseenda. Säärase vastutuse võtmisel on oma hind: see nõuab Nikkilt ohverdust, ent õpetab talle lähedussuhete kohta midagi olulist. Ta mõistab, et kõik ei pea alati olema lihtne – armastus võibki nõuda pingutust ning oodata, et me inimestena kasvaksime, areneksime ja parandaksime endas neid külgi, mis lähedussuhteid tegelikult ei toeta. Individualismi- ja heaoluajastul, mil meid pommitatakse pidevalt mõttega jätta selja taha kõik, „mis meid enam ei teeni“, on säärast inimese muutumise ja eneseohverduse lugu ühes Hollywoodi sarjas näha äärmiselt värskendav.

Seda, kuidas Nikki õpib Molly eest hoolitsema, oli liigutav vaadata, sest see haakus tugevalt sõpruse manifestiga, mille kirjutasin möödunud aastal oma sünnipäevapeo ettekandeks. Mõtisklesin seal, et sõpruses ei saa võrrelda seda, kuidas osapooled suhtesse panustavad. Elu lainetab ja vahel jaksabki üks panustada rohkem kui teine. Sõprus ootab meilt valmisolekut märgata ja kohanduda teise vajadustega, aga ka julgust lubada teisel muutuda. Me ei saa klammerduda mälestusse sellest, kes me kunagi olime, vaid peame olema valmis elumuutuste käigus uute inimestena uuesti tuttavaks saama – just nii, nagu Nikki ja Molly seda ikka ja jälle sarja jooksul teevad.

Sõprus ei piirdu vaid ilusa kogemisega. Selle tuum on midagi palju eksistentsiaalsemat: see on lähedase inimese elu tunnistajaks olemine. Kui me julgeme olla haavatavad ja näidata end kogu oma taagaga, kingime teisele võimaluse meid „päriselt“ näha. Nikki ei saa Molly saatust muuta ega valu lahustada, kuid ta saab olla Molly jaoks olemas. Nikki on tunnistajaks Molly elujanule, tema uutele avastustele, traumade lahustamisele ja viimaks ka tema surmale. Vahel ongi sõpruse ilusaim väljendus see, et oleme inimese kõrval ja saame talle kinnitada „Ma olen siin, sa ei ole üksi“. Kuigi, tõsi, surra tuleb inimesel siiski üksi, sõber ei saa seda teha koos temaga.

Surm

Surma teadlik horisondil hoidmine on ootamatult vabastav. Teadvustamine, et aeg on piiratud, röövib luksuse lükata oma kehaga rahutegemine ja naudingud kuhugi ebamäärasesse tulevikku. „Sa oled viie aasta pärast nagunii surnud,“ ütleb Molly endale. „Millelgi pole enam tähtsust.“ Ja just see esmapilgul nihilistlik tõdemus on tegelikult elujaatav, annab talle julguse flirtida liftis võõra mehega. Surm sunnib meid astuma silmitsi vastutusega selle ees, kes me oleme. Oma surelikkust tajudes aktsepteerime me elu lõplikkust ja saame seeläbi vabaks, et valida ise oma sihte ja elada autentselt oma tingimustel, ühiskonna ootuste kiuste – ilma illusioonita, et eksistentsiaalses mõttes on üks valik teisest õigem või valem.

Elu lõplikkuse teadvustamine ei muuda ainuüksi Molly suhet iseendaga. See muudab ka Molly ja Nikki suhet. Teise inimese elu tunnistajaks olemine ongi ehk täiel määral võimalik vaid siis, kui julgeme tunnistada selle kõige (nii enda kui teise elu) lõplikkust. Teadmine, et aeg saab otsa, eemaldab suhetest kõik ebaolulise ja sunnib meid olema hetkes –nägema teist inimest sellisena, nagu ta on, ning mitte jätma seda, mis on oluline, ootama aega, mida meile ei pruugi antudki olla.

***

Seesugune eksistentsiaalne äratundmine on ilus, aga kas maailm, kus elame, üldse võimaldab sellisel sügaval ja pühendunud viisil teineteise elu tunnistajaks olla? Veelgi enam – kas meil on üldse jaksu panustada mitmesse lähedasse suhtesse või sunnivad ühiskonna raamid hoidma kogu oma energiat vaid üheainsa väljavalitu jaoks? Nikki kaotab sarjas Mollyt hooldades nii oma töö kui ka romantilise suhte. Feministlik-marksistlik filosoof Nancy Fraser on seda nimetanud kapitalismi hoolekriisiks: süsteem eeldab, et me üksteise eest hoolitseme, kuid röövib meilt palgatöö tõttu aja ja energia, mis seda teha võimaldaks.³ Just seetõttu põrkubki muidu nii ilus idee suhteanarhiast – mis kutsub üles lammutama lähisuhete hierarhiaid ning rõhutab, et inimesel peaks olema vabadus hoida ja toita mitut võrdväärset lähedussuhet (olgu need siis sõprussuhted või romantilised sidemed) – sageli karmi reaalsusega. Kas ühiskonnas, kus aeg libiseb inimestel niigi sõrmede vahelt, pole säärane lähisuhete paljusus ja nendesse panustamise vabadus tegelikult ligipääsetav vaid vähestele privilegeeritutele?

Maailmas, kus oleme aina isoleeritumad ning meie lähisuhtevõrgustikud on haprad, langeb teise, hoolt vajava inimese hoidmise-hoolitsemise kogu raskus (nii aja kui ka emotsionaalse koorma mõttes) tihtipeale üksikisiku õlule. Feministlik vooruseetik Lisa Tessman nimetab selliseid kõlbelisi omadusi nagu lojaalsus ja visadus (seoses olulisele eesmärgile pühendumisega) „koormavateks voorusteks“.⁴ Need on küll moraalsed ja vajalikud omadused, ent teatud olukorras võivad need kandjale kalliks maksma minna, nõudes rasketes oludes paratamatult eneseohverdust. Feministliku vooruseetika perspektiivist tähendab hea sõber olla tihtipeale teadlikku vastuvoolu ujumist ajal, mil väärtustatakse üle kõige mugavust ja iseseisvust. Olla vooruslik sõber on üsna nõudlik kutsumus!

On see seda väärt? Nikki ja Molly jaoks küll. Kui lõpuks surma palge ees seisame, ei tunne me tõenäoliselt puudust mugavusest ega iseseisvusest. Me igatseme seda, et keegi oleks meie kõrval ja et me ise oleksime elanud julgelt, autentselt, armastavalt. „Seksi nimel või sure“ on meeldetuletus kõigile: ei pea ootama elupäevade lõpuni, et hakata viimaks ometi päriselt elama.

See arvustus on pühendatud sõpradele, kellega olen sellesse teksti kirja pandud mõtteid viimastel aastatel põrgatanud.

Link artiklile: https://www.sirp.ee/naudingu-ja-sopruse-nimel-voi-sure/

1 Põgusalt olen liberalistlikust nõusoleku-teooria kriitikast kirjutanud Han Kangi „Taimetoitlase“ arvustuses: Isabel Mari Jezierska, Yeong-hye „vägivallatu“ vastupanu. – Sirp, 12. IX 2025. Nõusolekuteooria peamisele probleemile, suutmatusele mõtestada konsensuslikku, ent soovimatut seksi, osutab põhjalikumalt ka Shaun Miller artiklis „Sexual Autonomy and Sexual Consent“: https://philpapers.org/archive/MILSAA-14.pdf.

2 Shaun Miller, samas, lk 256.

3 Nancy Fraser, Cannibal Capitalism: How our System is Devouring Democracy, Care, and the Planet –and What We Can Do About It. Verso Books, 2022.

4 Lisa Tessman, Burdened Virtues: Virtue Ethics for Liberatory Struggles. Oxford University Press, 2005. Tessman võtab selle mõiste algselt kasutusele vabastusliikumiste kontekstis, ent minu arvates on see väga kasulik raamistik ka lähisuhete analüüsimisel.

Selle loo avalikuks tulek kujunes murdepunktiks, mis sundis ülikooli probleemiga tõsisemalt tegelema. Sama võib öelda ka Juko-Mart Kõlari juhtumi kohta Viljandi Kultuuriakadeemias³. Ka see elavdas arutelu võimusuhete, vastutuse ja laiemalt seksuaalse ahistamise üle ning suurendas survet ülikoolile, et see otsustavamalt tegutseks.

Viimase kolme aasta jooksul on Tartu ülikool nende juhtumite mõjul astunud mitu olulist sammu, sealhulgas loonud tänavu kevadel võrdse kohtlemise voliniku ametikoha. See on tunnustust väärt otsus ja näitab, et valusatest kogemustest võivad sündida muutused, mis aitavad tulevikus sarnaseid juhtumeid, halvemal juhul, etemini lahendada ning, paremal, isegi ennetada.

Institutsioonide puhul saame muutust hinnata selle järgi, kas nende tegutsemisprintsiibid ja reeglid on muutunud. Inimese puhul on see märksa keerulisem. Kuidas teha kindlaks, kas inimene on oma tegudest õppinud ja tegelikult muutunud?

Aeg parandab haavad

Juko-Mart Kõlari vabanduse valguses on mõned inimesed väitnud, et talle ei ole veel võimalik uut võimalust anda, sest juhtunust ei ole möödunud piisavalt aega⁴. Selle loogika järgi peab rikkumise ja rehabilitatsiooni vahele jääma teatav ajavahemik, mis võimaldab toimepanijal oma tegude üle järele mõelda ning ühiskonnal hinnata, kas ta on tõepoolest muutunud.

Seda perioodi kirjeldatakse sageli ka „tühistamisena”. Mõiste on küll vaieldav, kuid mitte täiesti eksitav. Ekslikuks muutub see siis, kui tühistamine tembeldatakse inimese õiguste rikkumiseks. Ühiskondlik hukkamõist on legitiimne viis, kuidas kogukonnad oma moraalseid norme kehtestavad ja kaitsevad. Käitumine, mida me täna nimetame seksuaalseks ahistamiseks, oli veel mõni aeg tagasi paljudes organisatsioonides normaliseeritud või vähemalt talutud –ohvrid aga kannatasid. Vahepeal on ühiskondlikud hoiakud muutunud, vähemalt Tartu ülikooli akadeemilises kogukonnas. Oleme jõudnud arusaamisele, et selline käitumine ei ole vastuvõetav ning sellel peavad olema tagajärjed.

Need tagajärjed ei pruugi olla kriminaalõiguslikud. Sageli väljenduvad need usalduse kaotuses ja selles, et inimene ei saa enam selle tõttu jätkata ametikohal, kus temalt eeldatakse teiste inimeste heaolu eest vastutamist. Nii toimides annab institutsioon või ühiskond märku, millist käitumist peetakse lubatavaks ja millist mitte.

Minu jaoks ei ole kõige olulisem küsimus see, kas Juko-Mart Kõlar väärib teist võimalust. Põhimõtteliselt väärib. Keskne küsimus ei peaks olema ka see, kui palju aega on juhtunust möödas. Mõni inimene mõistab oma eksimust kiiresti, teine ei jõuagi kunagi selle äratundmiseni. Tähtsam on hoopis, mille põhjal otsustame, et on aeg anda inimesele võimalus end taas tõestada; Juko-Mart Kõlari puhul juhina ja doktorandist teaduri puhul õppejõuna.

Enne veel aga üks märkus. Selliste juhtumite kajastamisega kaasneb alati oht, et tähelepanu nihkub ahistamist kogenud inimeselt selle toimepanijale ja tema versioonile juhtunust. Nii võib avalik arutelu kannatanu kogemuse varju jätta. Mulle näib, et Kõlari arvamusloo avaldamisel juhtus vähemalt osaliselt just see. Oleks olnud õiglane avaldada selle kõrval ka ahistamist kogenud naise vaade või vähemalt sellele märksa selgemalt viidata. Nii saanuks lugeja asetada Kõlari käsitluse kohe algusest peale laiemasse konteksti.⁵

Kõlar kirjutab: „Mulle on ülemuse ja alluva retoorika täielikult vastukarva, kuna need mõisted meenutavad mingit sovetiaegset žargooni, mitte kultuuriakadeemias tegelikult valitsenud töökultuuri. Minu juhtimisstiil võis kolleegidele rohkem või vähem meeldida, kuid usun, et isegi kõige tulisemad kriitikud ei saaks mind süüdistada autoritaarses juhtimises. Seetõttu eelistaksin ka ise rääkida sisuliselt palju täpsemalt kolleegide vahelisest suhtest, mitte ülemast ja alluvast.“

Siinkohal tasuks meenutada kannatanu tunnistust: „Kõlari kirjutis sisaldab ka etteheiteid minule, et ma ei ole märganud tema korduvaid lähenemiskatseid. Samuti andis ta teada, mida kõike oleksin võinud oma tööandjalt taotleda ja saada, kui oleksin olnud tema soovide suhtes „mõistvam“.

Kõlar püüab taandada tema ja kannatanu vahelise suhte pelgalt kolleegide­vaheliseks suhteks. Sellise arusaamaga võimust olen kokku puutunud ka isiklikult väga erinevates kontekstides. Selle vaate lähtekohaks on enamasti eeldus, et sõbralik ja mitteautoritaarne juhtimisstiil vähendab või isegi tühistab ka võimuerinevusi. Tegelikult tähendab horisontaalne juhtimine eelkõige püüdu muuta organisatsioonisisene suhtlus avatumaks ja vahetumaks. See ei kaota aga juhi õigust teha otsuseid, jagada ressursse, hinnata töötajate panust ega mõjutada nende arenguvõimalusi. Seetõttu ei kao ka juhtide ja alluvate vaheline võimusuhe. Nad täidavad organisatsioonis eri rolle ning kannavad sellest tulenevalt ka erinevat vastutust.

Kirjutasin mõned aastad tagasi pingest, mis muudab seksuaalse ahistamise käsitlemise ülikoolis keeruliseks.⁶ Õigupoolest puudutab seesama pinge ka paljusid teisi organisatsioone. Ühelt poolt väärtustame inimeste autonoomiat ja õigust luua teistega vabatahtlikke lähedasi suhteid. Teisalt teame, et võimusuhe võib muuta näilise vabatahtlikkuse petlikuks. Kui ühe inimese võimuses on mõjutada teise inimese töötingimusi, arenguvõimalusi või karjääri, ei seisa need kaks inimest enam täiesti võrdsetel positsioonidel.

Minu hinnangul ei mõistagi Kõlar üldse, millist rolli mängis juhtunus tema ja K. vaheline võimusuhe. Seda näitab ilmekalt järgmine lõik: „K oli tööalastes aruteludes otsekohene, enesekindel ja vajadusel valmis vastu vaidlema. Meie koostöö oli minu hinnangul vaba ja usalduslik. Selle põhjal tegin ennatliku järelduse, et ta saab ka minu tunnetele sama vabalt vastata.“

Kõlar tunnistab siin mõningal määral oma eksimust, kuid tõlgendab seda peamiselt valesti hinnatud tunnete küsimusena. Võim ei kao pelgalt seetõttu, et otsustame juhti ja alluvat teisiti nimetada. Pealegi, võimuvahekorrad võivad olla ka lihtsalt kolleegide vahel. Ka kõige demokraatlikumates organisatsioonides on inimestel erinev ligipääs ressurssidele, mõjuvõimule ja otsustusõigusele. Mõne hääl maksab rohkem, mõne vähem.

Mõnel on rohkem sõltumatust, mõnel teisel on jällegi rohkem kaotada. Võimuvahekordi kujundavad muu hulgas sugu, vanus, kogemus ja sotsiaalmajanduslik positsioon. Kui isegi formaalse juhtimishierarhiata organisatsioonid peavad nende erinevustega arvestama, siis on raske väita, et organisatsiooni juhi ja noore alluva vahelises suhtes puudus võimusuhe pelgalt seetõttu, et organisatsioonikultuur oli sõbralik.

Võim ja vastutus

Kui Kõlar ei mõista võimusuhet, milles tema käitumine aset leidis, ei mõista ta lõpuni ka seda, milles tema eksimus seisnes. Kui ta ei teadvusta vastutust, mis juhiks olemisega kaasneb, ei saa ta lõpuni aru ka sellest, mida peaks ta sarnases olukorras järgmine kord teisiti tegema. Just seetõttu ei saa ma nõustuda mõttega, et inimesele annab uue võimaluse aeg. Aeg võib aidata haavadel armistuda, kuid mõistmist see iseenesest ei sünnita.

Kõlari tekstist loen välja soovi juhtunust õppida. Kui Kõlar oleks kõigest sellest tõepoolest õppinud, oleksin tahtnud tema tekstist välja lugeda arusaama, et sõbralik suhtlus või mitteautoritaarne juhtimisstiil ei kaota võimusuhet juhi ja alluva vahel. Vastupidi, just juhil lasub vastutus teadvustada, et teine inimene ei seisa temaga samal võimupositsioonil ning et ta peab alluvaga sellega suhtlemisel arvestama. Samuti oleksin oodanud valmisolekut tunnistada, et ta kasutas oma positsiooni viisil, mis kahjustas teise inimese turvatunnet ja usaldust ning oli vastuolus selle vastutusega, mida ta juhina kandis.

See, et ta neid asju ei ole (seni) mõistnud, ei tähenda, et ta ei ole viimaste aastate jooksul midagi õppinud. Usun, et kõik toimunu oli valus ja raputav nii talle endale kui ka tema lähedastele. Tõenäoliselt on see kogemus mõjutanud tema arusaamu iseendast ning kasvatanud teda inimesena. Samuti ei tähenda ametikohalt lahkumine või mainekahju seda, et inimese võimalus oma eluga edasi minna oleks jäädavalt kadunud.

Akadeemilise või juhtimiskogemusega inimene saab oma teadmisi ja oskusi rakendada ka teistes rollides. Tippjuhi amet ei ole ainus viis oma võimeid kasutada ega ühiskonda panustada. Mõnel juhul võibki olla põhjendatud, et inimene ei naase enam ameti­kohale, mis annab talle ulatusliku võimu teiste üle. Seda mitte seetõttu, et inimene oleks jäädavalt tembeldatud ahistajaks, vaid seetõttu, et sellise rolli täitmine eeldab sügavamat arusaamist võimust ja sellega kaasnevast vastutusest.

Lõppkokkuvõttes, kui me peame oluliseks seda, et juhiks saab inimene, kes kannab seda rolli vastutustundega, siis peame oskama veenvalt vastata järgmistele küsimustele: kas kandidaat mõistab võimu, mis tema positsiooniga kaasneb? Kas ta mõistab vastutust, mis tal lasub nende ees, kellega ta on ebavõrdses võimuvahekorras? Kas ta mõistab, et võimu kuritarvitamine ei eelda halbu kavatsusi? Kui nendele küsimustele on võimalik veenvalt vastata, siis saame arutada, kas inimene sobib mõnele konkreetsele juhi ametipositsioonile või mitte.

Võib-olla ei peaks meid kõige rohkem muretsema panema need, kellele antakse teine võimalus. Võib-olla peaksime rohkem mõtlema neile, kellele pole märgatud anda esimestki. Teate küll … neid naisi, kes võiksid ülihästi sobida juhtideks, ent kes värbajatele meelde ei tule, sest nad ei käi nendega koos pühapäevaõhtuti saunas.

1 https://www.delfi.ee/artikkel/120277689/olen-selle-poolt-et-inimene-saaks-teise-voimaluse-oluline-on-see-et-ahistaja-on-toimunust-oppinud

2 Vt Gea Kangilaski, Ahistamisjuhtum Tartu Ülikoolis. Ohvrid räägivad oma lood. – Feministeerium 20. VI 2024.

3 Kristi Vainküla, Sulev Vedler, Viljandi kultuuriakadeemia direktor jälgis pikalt ja salaja naisalluvat. Lõpuks jahmatas ta teda oma seksuaalfantaasiatega. – Eesti Ekspress 6. VII 2024.

4 Juko-Mart Kõlar, Tunnete ja töö segi ajamine hävitas minu maine, aga ei pea määrama kogu mu ülejäänud elu. – Delfi 4. VIII 2026.

5 Lisaks sisaldas lugu detaile, mis minu hinnangul muudavad kannatanu isiku tuvastamise põhjendamatult lihtsaks. Juhtisin toimetuse tähelepanu ka ühele konkreetsele lõigule, mis minu hinnangul võis kannatanu anonüümsust ohustada. Toimetus ei ole kahjuks minu kirjale seni reageerinud.

6 Isabel Jezierska, Seksuaalne ahistamine ülikoolis: kuidas lahendada väärtuskonflikti? – Müürileht 14. V 2024.

Mängimine nõuab kohalolu. Mängides ei saa elada eilsetes kahetsustes ega homsetes plaanides. Sellepärast on mängimine üks viise kogeda elu teadlikumalt. Kuid mängimine ei tähenda piirangute puudumist. Vastupidi: igal mängul on oma maailm ja reeglid, mis paradoksaalsel kombel ei piira, vaid vabastavad. Just tänu piiridele saame end väljendada. Just tänu piiridele julgeme katsetada. Ja just tänu piiridele avastame nii iseend kui ka maailma.

Sõjastrateegia lauamänge mängides olen õppinud, et mängu juurde kuulub sõbralik aasimine ja et mängimise vastand on mängu liiga tõsiselt võtmine. Partnerakrobaatikat harrastades olen hakanud tajuma nii enda kui ka teiste vajadusi ja piire: olen mõistnud, millal on vaja piiridega arvestada ning millal neid ettevaatlikult või hoopis julgemalt nihutada. Rollimänge mängides olen saanud kehastuda kellekski, kes ma argipäevas olla ei julge, ei oska, ei saa või ei taha. Kõik see on mulle tõestanud, kui muutlik, ettearvamatu ja võimalusterohke võib elu olla.

Mänguline hoiak võib muuta ka seda, kuidas ma teiste inimestega suhestun. Näiteks flirtimine on toonud mu ellu rohkem kergust, loovust ja rõõmu. Sealt edasi on olnud üsna loomulik hakata ka seksist mõtlema kui mängust. Oluline pole niivõrd kiirustades kuhugi jõuda, vaid olla kohal selles, mis parajasti kahe inimese vahel sünnib. Nõnda olen suutnud vähem januneda selle järele, mida veel ei ole, ning rohkem võtta hetke vastu sellisena, nagu see on. Nii on teisenenud kõik hetked rikkamaks ja intensiivsemaks.

Mängimine ei ole hedonistlik tegevus, passiivne meelelahutus ega põgenemine „päris maailmast“. See on üks sügavamaid viise olla inimene, kohtuda maailmaga ikka ja jälle uuesti nii, nagu näeksime seda esimest korda.

Link: https://www.sirp.ee/elusamus/

Selleks et meeleavalduskultuur ja demokraatia käekäik Eestis paraneksid, panin praegustele ja tulevastele masside mobiliseerijatele kokku väikese spikri parimatest praktikatest.

Nii mõnigi meist on uskunud, et Nõukogude Liidu lagunemise ja oma vabariigi taastamisega on Eestis lõplikult demokraatia kehtestatud. Justkui see oleks iseeneslik seisund, mis toidab ja hoiab end ise – miski, mis lihtsalt on või ei ole, defineerituna eelkõige sotsialismi (või õigemini oleks täpsem öelda, et riigikapitalismi) eitusena. Eestis on juurdunud arusaam demokraatiast läbi liberaaldemokraatliku-kapitalistliku prisma, mille keskmes pole mitte rahvas, vaid indiviidid (halvemal juhul tarbijad), kelle õigusi kaitsevad seadused, et nad saaks end ühiskonnas, sh (või isegi ennekõike) tööturul teostada.

Meie demokraatia mõtestajad ja jõustajad on peljanud konflikti. On usutud, et mida paremaid argumente avalikus ruumis esitatakse, seda paremaid poliitikaid luuakse. On arvatud, et paremradikaalsete ja neoliberaalsete poliitikute välja öeldud valede vastu aitab faktikontroll (mida minagi olen aastaid nii vabatahtlikult kui ka palgatööna teinud). Selles konfliktihirmus on aga ära unustatud, et kapitalistlikus ühiskonnas, mis teenib kindlate gruppide huve ja kus „kaotajad” kannatavad vaikides, ei lahene probleemid pelgalt arutelu käigus ja üksteist heade argumentidega veendes.

Vaja on ka masside mobiliseerimist ühiste eesmärkide nimel. Võtame näiteks metsateema. SALK leidis 2023. aastal, et pea 80% Eesti inimestest soovib raiemahu vähendamist. Meil on selle vajalikkusele teaduslik kinnitus nii majanduse, kliima kui ka ökoloogia perspektiivist ning on ka erakondi, kes pole – vähemalt oma programmi tasandil – lubanud praegust kurssi hoida. Ometi pole aastaid midagi muutunud – raiemaht ületab endiselt metsade juurdekasvu ning metsatagavara aina väheneb.

Veelgi drastilisem näide on toidukaupade käibemaks. Pea 100 000 inimest andis oma allkirja petitsioonile, mis seisis selle langetamise eest. Ka Turu-uuringute ASi järgi leiab 90% Eesti inimestest, et põhitoiduainete käibemaksu tuleks langetada. Meil on rahva pretsedenditu toetus ja karjuv sotsiaalne vajadus, ometi on riigikogu rahanduskomisjon selle petitsiooni ettepaneku tagasi lükanud. Sellises olukorras oleksid mujal maailmas inimesed ammu tänavatele läinud ja massimeeleavaldused oleksid sundinud poliitikuid vajalikke muudatusi ellu viima.

Meil puudub demokraatlikus kontekstis organiseerumiskogemus ja meie teadmised pole järjepidevad. Kuidas korraldada meeleavaldusi nii, et need suunaksid ühiskondlikku meelsust reaalsete poliitiliste muutuste saavutamiseks? Kuidas teha seda süsteemselt ja järjepidevalt? Kuidas mitte ainult ära tabada õigeid hetki, mil tasuks meeleavaldusi korraldada, vaid neid ka ise ellu kutsuda?

Panin meeleavalduse korraldamise ABC kirja lootuses, et see on teejuhiks neile, kes soovivad saavutada meeleavaldusega olulisi ühiskondlikke muutusi. Neid mõtteid tasub võtta kui suuniseid, sest meeleavalduse korraldus sõltub suuresti teemast, kontekstist ning olemasolevatest ja potentsiaalsetest ressurssidest. Loodetavasti on see ABC heaks lähtepunktiks neile, kes pole varem meeleavaldust korraldanud, ning samas ka kontroll‑loendiks neile, kes on juba kätt proovinud, kuid sooviksid oma tegevust edaspidi veidi strateegilisemalt läbi mõelda.

Jõudu!

Loe edasi veebis: https://www.muurileht.ee/meeleavalduse-korraldamise-abc/

1. SISU

• Probleem. Mis probleemi püüate lahendada? Millise sõnumi taha koondute? Mure ise ei tohi olla liiga abstraktne. Pigem võiks see olla miski, mida on võimalik lahendada konkreetseid samme nõudes.

• Argumendid. Mis argumentidega püüate inimesi probleemi olulisuses veenda?

• Poliitiline vastane. Kelle elu see meeleavaldus püüab „ebamugavaks” teha? On see mõni poliitik, minister või hoopis riigikogu või valitsus tervikuna? Teisisõnu, keda peaks see meeleavaldus mõjutama, kellele nõudmised esitatakse?

• Nõudmised. Mis on meeleavalduse nõudmised? Mis peaks muutuma või mida tuleks teha, et probleem laheneks?

• Hea uus ilm. Hea on hoida vaimusilmas pilti sellest, milline näeks välja tulevik, kui need nõudmised oleksid täidetud. Milline näeb välja parem alternatiivne maailm?

• Vastuargumendid. Tasub kaardistada argumendid, mida võidakse kasutada meeleavalduse peamise sõnumi vastu. Nii on võimalik mõelda läbi kommunikatsiooniplaan. Millise kriitika tühistate eos, millisega suhestute?

2. INIMESED

• Tuumik. Otsustage, kes on need inimesed, kes lepivad kokku probleemi olemuses, eesmärgis ja strateegiates, kes kuuluvad nn tuumikusse ning vastutavad selle eest, et meeleavalduse korralduses kõik sujuks. Tuumikusse võiksid kuuluda peakorrapidaja (politsei kontaktisik), peakorraldaja, kommunikatsiooni eest vastutaja, visuaali eest vastutaja ning produktsiooni eest vastutaja. Eraldage projektijuht (peakorraldaja, kes juhib vägesid) ning ametlik korraldaja-peakorrapidaja (politsei kontaktisik). Kui politsei vajab kohapeal tähelepanu, ei saa kontaktisik samal ajal masse suunata.

• Võrgustik. Mõtelge läbi, millised vabaühendused, sõpruskonnad ja kogukonnad kampa kutsuda. Kaardistage varakult inimeste kompetentsid (nt strateegiainimesed, kommunikatsiooniinimesed, kunstnikud jne) ning nende ressursid (kui palju ja kuidas on inimesed valmis meeleavalduse korraldamisse panustama).

• Korraldajad. Korraldustiimis on inimesed, kes on valmis enne meeleavaldust korraldamisse oma aega panustama. Sellesse laiendatud ringi kuuluksid lisaks tuumikule disainer, kommunikatsiooni eest vastutajad, produktsioonitiim ning inimesed, kes veavad eest meeleavalduse sisustamist, nt suhtlevad kõnelejate, muusikute, jäädvustajate ning teiste meeleavalduse päeval panustavate inimestega. Mõelge läbi, mis suhtluskanali valite. Enamik eestlasi kasutab Messengeri, seega on seal kõige lihtsam grupivestlusi pidada. Samas WhatsAppis on võimalik luua ruume, mis koosnevad eri vestlustest. Paljud aktivistid aga eelistavad otspunktkrüptitud Signalit, et vältida Meta kasutamist.

• Kõneisikud. Mõtelge läbi, kes korraldajatest annab ajakirjanikele intervjuusid, kui nad kohapeal ligi astuvad. Samuti määrake inimene, kes koordineerib kohapeal suhtlust ajakirjandusega – suunab ajakirjanikud õigete kõneisikute juurde ning annab nõu, mida ja kus on kõige mõistlikum pildistada või filmida. Lisaks tasub enne kokku leppida kõneisikute peamised sõnumid, et tagada ühtne ja selge kommunikatsioon.

• Kõnelejad. Valige mitmekesised hääled ja kooskõlastage kõigiga nende kõne sisu. Kõned võiksid olla 2–4 minutit pikad. Enamasti inimesed ei ole piisavalt head kõnelejad, et pikemat kõnet välja kanda. Hea oleks teha kõnelejatele somesse grupp, kus nad saavad üksteise kõnesid lugeda ning omavahel sõnumeid kokku kõlama panna.

• Eestskandeerijad. Leidke inimesed, kes võiksid meeleavaldusel hüüdlauseid eest skandeerida.

• Muusikud-lauljad. Kui toimub ühislaulmine, siis leidke muusikud-lauljad, kes saavad seda eest vedada.

• Kollased vestid ehk korrapidajad. Alustage varakult 20+ usaldusväärse inimese otsimist. Enne meeleavaldust tehke korrapidajatele lühike koolitus: mis on nende õigused ja kohustused, kuidas jääda rahulikuks, kuidas aidata liikumisraskustega osalejaid ja kuidas rahustada konflikte.

• Jäädvustajad. Leppige kokku inimestega, kes on valmis meeleavaldust järelkommunikatsiooni tarbeks jäädvustama. Viige fotograafid, operaatorid ja helitehnikud omavahel kokku, et nad saaksid koostööd teha.

3. PRODUKTSIOON

• Eesmärk. Paika tasuks panna teostatav numbriline eesmärk, kui palju inimesi võiks meeleavaldusele kohale tulla. Sellest tuleb lähtuda hiljem näiteks politseile avaldust esitades. Facebooki ürituse „huvitatute” ja „osalejate” arvudele otsa vaadates saab pärast seda eesmärki korrigeerida. Mida rohkem inimesi on oodata, seda rohkem korrapidajaid on vaja meeleavalduse turvalisuse tagamiseks.

• Formaat. Arutage, kas meelt avaldatakse ühes kohas, nt riigikogu ees, või toimub rongkäik. Rongkäiguga on võimalik rohkem rahvast üles kütta, ent selle hästi teostamiseks on vaja rohkem ressursse. Meeleavaldusest tasuks mõelda eelkõige kui üritusest, mis võiks olla osaleja jaoks sujuv, lõbus ja meeldejääv.

• Kuupäev. Leppige kokku, millal meeleavaldus toimub. Nädalavahetuseks on lihtsam masse kokku kutsuda. Kellaaeg valige selle järgi, kas meeleavaldusele on oodata inimesi vaid ümbruskonnast või kaugemalt üle Eesti.

• Trajektoor. Kui korraldate rongkäiku, valige loogiline ja rahvarohke marsruut. Vältige liigset autoteede ületamist, sest punane foorituli poolitab rongkäiku.

• Ajakava. Paika on vaja panna ajakava: mida, kus, millal, kui kaua tehakse. Seda ajakava on tarvis politsei avalduse jaoks. Ajakava saab sisustada hiljem, aga umbkaudne arusaam toimuvast võiks varakult paigas olla.

• Tehnika ja muud abivahendid. Rentige ratastel kõlarid (nt JBL Partybox 710) ja mikrofonid. Tõstke kõlarid inimestest kõrgemale ja veidi eemale, et heli ei sumbuks esiridadesse. Sestap tasub rentida kohtadesse, kus kõnesid peetakse, poodiumid. Kui kohale on oodata rohkem kui 500 inimest, on mõistlik investeerida korralikesse kõlaritesse, veekindlatesse ruuporitesse, rentida raadiosaatjad peakorraldajale, politsei kontaktisikule / kollaste vestide koordinaatorile ning rongkäigu puhul ka iga peatuspunkti eest vastutavale isikule. Printige välja infovoldikud ning varuge korrapidajatele kollased vestid.

• Politsei avaldus. Politseisse tasuks teha avaldus umbes kaks nädalat enne meeleavalduse toimumist. Selleks on vaja teada trajektoori, ajakava, peakorraldaja ja korrapidajate (n-ö kollaste vestide) nimekirja, kasutatavat tehnikat ja abivahendeid. Tuleb valmis olla, et politsei tahab enne meeleavaldust ametliku peakorrapidajaga kohtuda.

• Raha. Kaardistage, kust tuleb korraldamiseks vajalik raha (annetused, fondid, sõprade toetus). Kui on teada, et teema läheb korda kellelegi, kellel on meeleavalduse korraldamise toetamiseks rahalisi vahendeid, siis pöörduge tema poole.

4. KOMMUNIKATSIOON

• Kolmetasandiline kommunikatsioon. 1. Mis sõnum toob inimesed kohale? 2. Mis sõnumit tahate edasi anda kohale tulnud meeleavaldajatele? 3. Mis sõnumit loodate edasi anda laiemale avalikkusele some ja meedia vahendusel enne ja pärast meeleavaldust? Mida nõuate valitsuselt, poliitikutelt vms?

• Plakatid. Plakatid tuleks luua viies eri formaadis: Facebooki ürituse jaoks, Facebooki kaanepildiks, Instagrami jaoks, sotsiaalmeedias postitusena jagamiseks ja väljaprintimiseks. Kunstnikule tuleb anda nende loomiseks vähemalt nädal. Plakatid tuleb välja printida ja avalikesse kohtadesse üles panna. Väljaprinditaval plakatil võiks olla ka QR-kood, mis viib Facebooki ürituseni.

• Facebooki üritus. Kui probleemipüstitus ühes argumentidega ning nõudmised, visuaal ja pealkiri on paigas, on aeg luua Facebooki üritus. Üldine rusikareegel on teha seda võimalikult varakult – ideaalis kaks kuni kolm nädalat enne ürituse toimumist. Paluge võrgustiku inimestel end osalejaks märkida ning saata kutseid oma sõprus- ja tutvusringkonnale.

• Eelteade. Hea oleks saata ajakirjandusele ürituse avalikustamise päeval eelteade probleemipüstituse ja nõudmistega. Olge valmis ajakirjanikega suhtlema ja neile intervjuusid andma.

• Taktikad. Kuidas eri tasandi sõnumeid levitatakse? Kas näiteks tehakse paralleelselt ka petitsioon ja kutsutakse inimesi üles seda allkirjastama? Kas kaasatakse erakondi? Kas kaasatakse „avaliku elu tegelasi” (arvamusliidreid, suunamudijaid, poliitikuid, muusikuid, näitlejaid, muid kultuuritegelasi)?

• Sotsiaalmeedia sisupostitused. Tuleb mõelda, kuidas murda läbi shadow ban’ist. Ürituse kutsed ja poliitiliselt laetud märksõnad (nt „Palestiina”, „kliimakriis”) satuvad tihti algoritmi ebasoosingusse, s.t postitused ei jõua isegi ürituse looja jälgijateni. Veenduge, et teie sihtgrupp päriselt näeks neid sõnumeid kanalites, mille kaudu te neid püüda loodate. Üks lahendus on kaasata suunamudijaid ning paluda võrgustikesse kuuluvatel inimestel postitusi laikida ja kommenteerida.

• Reklaamid. Reklaami saab osta igale poole: kaubanduskeskuste ja ühistranspordi ekraanidele, ajalehtedesse ja veebiväljaannetesse. Alati tasub küsida ka soodustust.

• Artiklid. Leidke kirjutajad, kes loovad arvamuslugude avaldamisega meeleavalduse jaoks sobiva arutelupinnase.

• Otseülekanne. Kui plaan on teha meeleavaldusest otseülekanne (eeldusel, et on olemas selleks vajalik tehnika ning operaatorid ja helitehnikud), siis tuleb suhelda meediaga (Delfi, Õhtuleht, Postimees, telemeedia), et uurida, kas nad on valmis seda üle kandma. Ülekannet saab teha ka otse Facebookis.

• Pressiteade. Hea oleks saata välja kaks pressiteadet: esimene nädal enne toimumist ja teine meeleavalduse hommikul.

5. VAIB

• Eelhäälestus. Enne meeleavaldust tasub osalejatele sotsiaalmeedias meelde tuletada, et nad võtaksid kaasa vett ja kurgupastille, sest aktiivne skandeerimine väsitab häälepaelu, ning rõhutada ilmastikule vastavate ja mugavate riiete valimise olulisust. Inimesi võiks innustada ka ise plakateid valmistama, pakkudes neile inspiratsiooniks meeleavaldusel skandeerimisele tulevaid hüüdlauseid. Ohutuse tagamiseks on tähtis rõhutada, et järgida tuleb kollastes vestides korrapidajate suuniseid. Samuti on oluline paluda liikumisraskustega osalejatel endast märku anda, et korrapidajad saaksid nendega kohe kogunemisel kontakti luua ja neid meeleavalduse ajal abistada.

• Kava. Kava võiks olla mitmekesine, kõned mitte liiga pikad, rongkäigul võiks skandeerida kokkulepitud eesthüüdjad ning kõnede vahepeal võiksid olla muusikalised vahepalad, nt ühislaulmised. Hea oleks määrata igale asukohale eraldi teema või eesmärk. Näiteks lõpukõnes tasuks korrata üle nõudmised ning agiteerida inimesi tegudele, samas kui meeleavalduse keskel võib olla rohkem selliseid kõnesid, mille eesmärk on kohale tulnud inimesi harida. Kõik kõned võiksid aga ennekõike emotsiooni üleval hoida, et siis viimane kõneleja saaks viia meeleavalduse kulminatsioonini.

• Energia. Trummipõrin, nt Rhythms of Resistance’i trummimäng, annab meeleavaldusele hea energia. Nendega tuleks võimalikult vara ühendust võtta ja uurida, kas keegi neist oleks valmis meeleavaldusele tulema. Ka tabavad hüüdlaused ja ühislaulmine tekitavad head energiat. Oluline on luua ruumi, mis võimestab meeleavaldajaid. Kohmetuid meeleavaldajaid on keeruline tõsiselt võtta. Pealegi, meeleavaldamine võiks olla lõbus! Oluline on meeles hoida, et hea vaib meeleavaldusel ei sünni iseenesest.

• Hüüdlaused. Tähtis on mõelda välja teemakohased rütmilised ja tabavad laused, mis jäävad kummitama. Selleks tasub võtta ühendust luuletajatega. Näiteks viimasel metsameeleavaldusel hüüti fraase „Teeme ära, teeme kära, ärge müüge metsa ära!” ja „Mets on puud ja laululinnud, mitte kännud, laastud, pinnud!” ning viimasel suuremal Palestiina toetusmeeleavaldusel fraase „From Ukraine to Palestine, genocide is a crime!” ja „Ärka üles, Eesti riik, Gazas toimub genotsiid!”. Ei piisa aga ainult headest hüüdlausetest, vaja on ka inimesi, kes neid enesekindlalt eest oskavad hüüda.

• Infovoldikud. Eestlane on uje skandeerija ja vajab „spikrit” – flaieril võiksid olla kirjas nõudmised, hüüdlaused ja laulusõnad.

• Korrapidamine. Korrapidajate ülesanne on suunata rahvast ülekäiguradadel, aidata liikumisraskustega osalejaid ja hoida silma peal, et rahva seas ei oleks vaenu õhutavaid või eesmärki kahjustavaid plakateid. Probleemide korral informeerivad nad kohe peakorrapidajat, kes saab vajaduse korral politsei kontaktisiku poole pöörduda.

• Koostöö politseiga. Peakorrapidaja (politsei kontaktisik) vastutab dokumentatsiooni eest ja on meeleavalduse ajal politsei jaoks kättesaadav. Kontaktisik liigub rongkäigu ees ja vastutab korrapidajate (kollaste vestide) töö eest. Ta peab olema valmis seisma meeleavaldajate õiguste eest, kui keegi äkki „kõrvale tõmmatakse”, ning lahendama ka kõik muud jooksvalt tekkivad küsimused politseiga.

• Emotsioonide maandamine. Pärast meeleavaldust tasub korraldajatel intiimsemas keskkonnas kokku saada, et omavahel muljeid-kogemusi-õppetunde jagada. Pingelanguse järel võib tekkida tühjusetunne ja on oluline, et keegi ei jääks sellega üksi. Me mängime pikka mängu!

Illustratsioonid: Hildegard Reimann

Toimetaja: Henri Kõiv

Sissejuhatus

Delfis domineerib kollane sisu uudis- ja lugemisväärtuse üle. Linnapildis riivavad silma erksad loosunglikud reklaamplakatid ja videod. Youtube’i videote vahele trügivad aina sagedamini ja üha pikemad reklaamvideod. Minul näiteks jooksevad poliitikateooria loengute, ususektidest põgenenud inimeste elulugude, malestriimerite ja joogavideote vahele pidevalt loop-kõrvatroppide reklaamklipid, mis sest, et langesin juba ammu selle reklaami ohvriks ja uusi kõrvatroppe mul lähiajal vaja ei lähe.

Reklaamid jooksevad pidevalt muidugi ka Facebooki, Instagrami ja TikToki sisuvoos: nii varjatult, näiteks suunamudijate kaudu, kui ka lihtsalt platvormi sisuna. Infomüra loovad ajakirjanikud, arvamusliidrid ja poliitikud, kes selle asemel, et rääkida lihtsatest asjadest otse, keerutavad sõnavahtu. Infomüra loovad ka copywriter’id ja kommunikatsiooniinimesed, kes kirjutavad sisuturundustekste, mis ilmuvad meedias eristamatult „päris sisu” vahele või potsatavad inimestele e-postkasti, sest ollakse mõne sooduskoodi ootel, et hiljem, kui asi ostetud, end listist unsubscribe’ida.

See müra väsitab ja muudab meid vaimuvaeseks. Sellest mürast ei pääse läbi oluline sisu. Me ei ole enam ammu lihtsalt inimesed, kodanikud, kellegi lapsed, vanemad või sõbrad. Ennekõike oleme ikkagi tarbijad ja sisuloojad. Nt laadides pildi Instagrami, loome sisu platvormile ja teeme Mark Zuckenbergi rikkamaks. Instagrami algoritm söödab meile ette sisu, mis hoiab meid võimalikult kaua ekraani külge naelutatuna, samal ajal kogudes meie kohta informatsiooni, et müüa seda edasi uute reklaamide esitlemise eesmärgil — et me ikka rohkem ja rohkem tarbiksime. Meie vaim nüristub, Zuckenberg ja Musk aga rikastuvad.

Püüan mulluste festivalide „Ümberlülitus” ja „SAAL biennaal” näitel kirjeldada, milliseid võimalusi on etenduskunstide kunstnikel mürale vastanduda ja luua ruumi sisukaks aruteluks. Nähtud lavastused olen jaganud mõtteliselt kaheks: ühed loovad oskuslikult müravaba ruumi, teistel see ebaõnnestub. Müravaba ruumi all ei mõtle ma seda, et vaatajatele pakutakse lihtsalt hingepaid või eskapistlikku ruumi „reaalsusest” põgenemiseks. Müravaba ruum loob võimaluse kohaloluks, mis kutsub süvenema, kuid võib olla vaevanõudev kogemus. Samas võib aga sõnade ja tähenduste üleküllus muutuda kergesti sisutühjuseks, taustamüraks, väsitades, andmata kaasa midagi olulist, vajalikku või head.

Lavastustel, mis on lihtsalt niisama toredad või mis on mind täiesti külmaks jätnud, ma selles arvustuses pikemalt ei peatu: Teresa Vittucci „Hate Me Tender” (meh), Sepideh Khodarahmi „The Erotic Clown” (see, et kloun tordile peale istub, oli liialt etteaimatav ja igav), Ásrún Magnúsdóttiri ja Alexander Robertsi „Teenage Song­book of Love and Sex” (vahva, aga ei puudutanud mind), Ramona Nagabczyńska ja Nowy Teatri „Silenzio!” (segaseks jäi, kas see lavastus oli Ukraina ja Vene sõjast või lugesin ma selle sinna liialt sisse; igatahes oli lavastuses liiga palju cringe-kohti, mida ei mängitud välja), Mart Kangro „Pan­theon” (mul oli tol päeval paha olla ja sisu läks minust täiesti mööda), Michikazu Matsune „All Together” (see oli lõbus lavastus, mis püüdis samas olla „poliitiline”, aga see ei õnnestunud ja oli seetõttu kohati piinlikki), Netti Nüganeni, Pire Sova ja Michaela Kislingu „Ash, horizon, riding a house” (lavastus tervikuna ei toiminud, vaatamata sellele, et Pire Sova jäämaalimine oli kütkestav). Need on sellised lavastused, mille puhul mul ei ole otseselt kahju, et ma neid nägin, ent need ei pakkunud mulle ka erilist elamust ega mõtteainet. Harald Beharie „Undersung” ja Bush Hartshorni „Tell Daddy” jäid mul kahjuks nägemata.

I osa — õnnestumised

„Ümberlülitus”: Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäel, „Millest on tehtud väikesed tüdrukud”

„Millest on tehtud väikesed tüdrukud” on igav. Kuid see on üks neist petlikest igavustest. Oleme harjunud, et igavust tuleb kohe täita dopamiinilaengut andvate tegevustega: rullimine telefonis, cliff-hanger’itega sarjade vaatamine, raamatu lugemine või muusika kuulamine. Selliste lavastuste puhul, kus esmapilgul toimub vähe, saab vaataja mediteerida, sest tema meelt ei lahutata. Kui muidu võetaks kohe telefon välja, siis teatriruumi etikett seda ei luba ja inimene peab istuma tegevusetult oma igavusega. Nii on tal aega tähele panna, mis tema sees etendusest tulevate impulsside toimel lahti hargneb. Seda toetavad kordused nii liikumises kui helis, mustrid lavakujunduses ja etenduskunstnike omavahelises suhestumises. Lihtne kujund ühes lihtsa küsimusega, mis kannab otsast lõpuni: pehmest ja toorest savist saab tugev ja küps tellis, toorest munast saab küps praemuna, aga kuidas saada tagasi pehmeks ja tooreks? Kuuspu ja Saaremäel kasutavad lavastuses sõna, ent see on omal kohal. Arutelu kehakarvade ja -lõhnade ning suhete üle lonkab nagu päris inimeste vestlused ikka. See mõjub nagu kahe sõbra dialoog, mida saadab füüsiline töö talgutel. Nii muuseas räägitakse olulistest asjadest.

„Ümberlülitus”: Lauri Lest, Andrus Aaslaid ja Lisette-Marie Viilup, „SAAL3 vol3”

Kolme lühiteose peategelaseks on heli. Andrus Aaslaidi„Geneesi” ajal olen peaaegu terve aja pikali maas, silmad kinni. Aaslaid loeb piiblist maailma loomise lugu, samal ajal kui nõukogudeaegsetest laboriseadmetest tuleb ootamatu helimaastik. Lisette-Marie Viilupi lavastuse „Vaikus ja ritsikad” ajal ma enam rahulikult pikutada ei saa, küünlavalgel olen järsku teistele liiga näha. See heli on füüsiline, poeb naha vahele, nagu bass heal tehnopeol eriti mõnusa tripi ajal seda mõnikord teeb. Sellised hetked tuletavad meelde, et kui tingimused seda soosivad, siis heaks kehaliseks elamuseks pole mitte mingisuguseid narkootikume vaja. Lauri Lesta lavastus „Kuusk 2” sunnib publikut mugavustsoonist väljuma ja ühes heliga ruumis liikuma. Laest ripuvad vineerist „kuused”, mille külge on kinnitatud tärinat tekitavad metallriidepuud ja metallvõrgud. See on äikesetorm. Aga mina olen millegipärast täiesti kuiv. Kus see vihm siis on? Liigun sinna, kuhu tahan. Seisatan, kui mõni koht mu meeli köidab. Tunne on nagu siis, kui vihma sajab, kõu kärgatab ja mina olen soojas toas ning joon teed ja mitte kuhugi ei ole mul kiiret, ükski kohustus ei pressi peale. Millal viimati seda väljaspool teatriruumi kogesin?

„Ümberlülitus”: Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska, „Roti rumba”

„Roti rumba” on hoogne, lõbus, publikut kaasav, erinevaid aistinguid siduv ja intellektuaalselt pinev lavastus. Ent nendele omadustele vaatamata ei ole see väsitav, sest selles ei ole sisutühjust. Publikust peetakse lugu. Kuid see ei sega etendajatel ka vaatajate piire kombata. Sellises ruumis on igal vaatajal võimalus öelda „ei”, kui etenduses kaasa mängida ei taheta. Õigupoolest tegelebki „Roti rumba” infomüra teemaga. Jälgimisühiskonna üks tulemeid ongi ju see, et kui inimeste käitumise kohta on piisavalt informatsiooni kogutud, siis osatakse seda paremini ette aimata ja rohkem seda sisu ette sööta, mis naelutab inimesed pikemaks ajaks ekraani taha ja nügib neid rohkem tarbima. Tarbimismustrid on algoritmide poolt ennustatavad — ses osas oleme puurirottidega äraütlemata sarnased. Plaksumais süles videomontaaži vaadates ei pane keegi maisi maitset tähele. Kogetakse vaid lühiajalist dopamiinilaksu ja siis ootamatult märgatakse, et plaksumais on otsas. Selline ongi infomüra kogemine argipäevas. Nii näiteks ei pane inimene linnas ringi jalutades ja samal ajal taskuhäälingusaadet kuulates ning bussigraafikut vaadates tähelegi hingematvat suvekuulutajat — sirelilõhna. Lihtsalt liiga palju asju haarab meie meeli sellistel hetkedel korraga. Hiljem näidatakse vaatajale salaja filmitud filmi, kuidas ta plaksumaisi ahmib ja siia-sinna vaatab. Kõrvalpeeglist näeb ta, kui vähe oli ta selles hetkes kohal. See on nii banaalselt tema silme ette manatud, et seda lihtsalt ei ole võimalik ignoreerida.

„SAAL biennaal”: Xenia Koghilaki „Slamming”

Meie neoliberaalne kapitalistlik ühiskond on tugevalt ületerapiseeritud. Selle all ei pea ma silmas mitte seda, et inimesed käiksid ülemäära teraapias, vaid pigem seda, et keeles on omaks võetud teraapiast pärinev sõnavara, mis kinnistab ja taastoodab individualistlikku maailma. Selles paradigmas mõistetakse igasugune raev hukka, sest see ohustab „turvalist ruumi”: kõik peab olema pehme, konfliktid maandatud, teiste piiridega arvestamine esitatakse absoluutse nõudena. Piire ei käsitleta siin sotsiaalsete konstruktsioonide ja seeläbi kujundatavate nähtustena, vaid inimestele olemuslikuna. Selline paradigma eitab agressiivsust ja raevu kui legitiimseid inimkogemusi. Slämming seevastu toimib grupirituaalina, milles agressiivsus on kesksel kohal. On tõsi, et ideaalmaailmas võiksime kõik olla lahked ja hoolivad, kuid vägivallast ja ekspluateerimisest läbi põimunud ühiskonnas on raev loomulik reaktsioon kogetud ülekohtule, diskrimineerimisele või rõhumisele. Raev võib olla destruktiivne jõud, kuid seda saab ka produktiivselt suunata — näiteks aktivismi kaudu sotsiaalsete muutuste teenistusse. Samal ajal pakub agressiivsus slämmingu kaudu võimalust seda intensiivset raevutunnet kontrollitud keskkonnas välja elada. Pole seega üllatav, et sotsiaalselt tundlikud punkarid on slämmingupraktika omaks võtnud: kusagil peab see kollektiivne raev leidma oma kehastunud väljundi. Slämming kehastab seda rituaali ja toob esile selle eripärase võlu: see on korraga mänguline ja esteetiliselt köitev, kuid säilitab samas oma olemusliku agressiivsuse.

„SAAL biennaal”: Sinna Virtanen, „Asphodel Meadows”

„Asphodel Meadows” kutsub vaatajad Paljassaare sadamasse. Saame jalga kalamehepüksid, kõrva kõrvaklapid ja pähe hõbedased mütsikesed, natuke nagu need, mida omal ajal kanti ACTA-vastastel meeleavaldustel. Meid juhatatakse mere äärde. Ilm on ootamatult ilus, vihma tibutab vaid. Istume liival ja vaatame päikeseloojangut. Lavastus on sõpruse lõppudest.

Mõtlen sõprussuhetele, mis on aja jooksul lõppenud ja mida olen püüdnud leinata. Kõige lihtsam on leinata romantilise suhte lõppemist — sest seal on teada-tuntud rituaalid, millele toetuda. Ent kuidas leinata sõprust? Kus leinata sõprust? Kui etenduse lõpus juhatatakse meid merre, siis seal saangi leinata lõppenud suhteid, meenutada, kes ma nende inimestega kord olin. Pärast selle lavastuse nägemist võtab minus aeg-ajalt võimust eriskummaline tunne, et ma olen ikka veel seesama inimene, kes ma suhetes nende, erinevate inimestega olen olnud — selline nostalgiline, kurb ja samas lõbus tunne. Seda kõike tänu sellele kergusele, mida kogesin lavastuse lõppstseenis, kui kalameheriided liibusid vees mu keha ümber (füüsika!) ja vesi sillerdas ja võõrad (teised hõbedaste mütsikestega vaatajad) kõndisid mõtlike pilkudega mu ümber, sest mõtlesid ka ilmselt lõppenud sõprustele, ja see kõik kokku oli nii naljakas.

„SAAL biennaal”: Joseph Daou, „I… Cognitive Maps — Chapter 1”

Ely Daou istub väikesel saarel, näitab publikule projektoriga slaide ja jutustab oma lugu läbi lapse silmade. Midagi justkui väga ei toimu, Ely istub ja räägib. Ent see lavastus tõesti puudutab. Ely joonistab musta markeriga üles mälestusi: vanaema korteri plaani, kuhu nad kolisid pärast seda, kui nende maja maha põles, vanaema linikud, millest igaühel oli oma kindel koht ja otstarve: üks teleka peal, teine lauatelefoni all, veel üks söögilaual, diivanilaual, öökapil. Täpselt nii, nagu ka eesti vanaemadel on toad linikutega ehitud.

Ent on ka mälestusi, mis mõjuvad võõrana, tekitavad pigem võõristustunnet. Need meenutavad, kui vähe me eestlastena tunneme Liibanoni või laiemalt Lähis-Ida ajalugu. Ely räägib, kuidas tema ema ja isa rajasid õmblustöökoja naabrite korterisse, kus enne elasid nende moslemitest sõbrad. Kui kristlikud paremradikaalsed paramilitaarsed organisatsioonid hakkasid neid taga kiusama ja lõpuks ka nende korterit pommitasid, pidid sõbrad lahkuma. Ely ema töökoht hävis samuti pommitabamuses. Kuna Ely vanemad ja vanavanemad olid kristlased, said nemad sinna korterisse ja sellesse piirkonda edasi elama jääda.

Võime ju öelda, et selle piirkonna ajalugu on keeruline ja et meil ei jää muud üle, kui leppida sellega, kuidas Liibanonis või laiemalt Lähis-Idas asjad kulgevad, justkui poleks meie asi hinnanguid anda. Ent selline vaade on äärmiselt küüniline. Vähemalt ühes võiksime kokku leppida: väike laps, kes mõtleb välja, kuidas voodist kiiresti elutuppa joosta, et mitte oma toa põrandale astuda, sest ta usub, et öösel tegutseb voodi all koletis, ei peaks korduvalt kuulirahe eest keldrisse pugema ega pommitamiste tõttu elukohta vahetama. See lavastus on hea näide sellest, kuidas isiklik saab olla poliitiline ja kuidas lihtsate vahenditega saab etendaja jutustada lugu, mille eesmärk on meis midagi muuta.

II osa — läbikukkumised

„Ümberlülitus”: Sveta Grigorjeva „Sütitajad”

„Sütitajad” on üks neist lavastustest, mis püüab publikut suure entusiasmiga kaasa tõmmata, ent mille leek kustub enne, kui see jõuab millelegi valgust heita. Pealiskaudsus muudab selle vaatamise pigem väsitavaks. Lavastus lubab vastuhakku ja mässu, ent sealne kriitika jääb loosunglikuks, sest kümned ja kümned kuuldavale toodud hüüdlaused ei leia sisulist kehastust või konteksti, mis neid mõtestaks.

Grigorjeva loomingule omane füüsilisus on siin asendunud loidusega. Iga minut venib valusalt pikaks — mitte sellepärast, et vaataja peaks endas midagi ebamugavat läbi elama, vaid seetõttu, et laval ei toimu arengut ja sõnad mõjuvad tühjalt. Pinge ei kuhju, ei kulmineeru, vaid hajub. Probleem ei ole selles, et lavastus tahab olla poliitiline — see on tavaliselt Grigorjeva loomingu tugevus ja see on ka midagi, millest tunnen eesti teatris pigem puudust. Probleem on selles, et poliitilisus on siin performatiivne, mitte sisuline.Lavastus jääb kinni omaenda deklaratiivsusse. Kui teos soovib raputada, peab ta esmalt teadma, keda ja miks ta raputab. „Sütitajatel” pole aga sellest mingit aimu — etendajad lihtsalt kuulutavad „õigeid” loosungeid, millega kõik saalis olijad niigi nõustuvad. Aga kas see on piisav, et lavastus on suunatud kõikidele, kes käivad Eestis (st Tallinnas) etenduskunsti vaatamas?

„SAAL biennaal”: Gob Squad, „News from Beyond”

„News from Beyond” püüab esitada end kui publiku kollektiivse alateadvuse vahendajat, ent juba üsna alguses saab mulle selgeks, et lavastus ei ava mitte kellegi sisemaastikku, vaid pigem seda, millist kuvandit inimesed tahavad endast teistele jätta. Etendus algab sellega, et publikul on võimalik sõnumeerides saata etendajale küsimusi, mis „hoiavad neid öösiti üleval”. Etenduse jooksul esitamiseks valitud küsimused kõlavad aga nagu need küsimused või mõtted, mida kuulen iga kord, kui keegi saab teada, et olen filosoofiat õppinud. Kuna sellised vestlused ei lähtu sisemisest vajadusest midagi üheskoos mõtestada, on need tavaliselt poosetavad ja hirmigavad.

Kui lavastus lubab avada publiku hingesoppides peidus olevaid küsimusi, siis eeldan, et see loob ruumi millegi ootamatu esilekerkimiseks. Antud lavastuses on tulemus aga hoopis selline, nagu oleks lavastaja andnud käskluse tehisarule: palun pane kirja kümme küsimust, mis hoiavad tavaliselt inimesi öösiti üleval. Need küsimused on pealtnäha sügavad, ent kuna küsijal (antud juhul „teispoolsusesse läinud tundlikel olenditel”) puudub nendega igasugune seos, ei ole neil tegelikult mingit olulist tähendust. Selliste küsimuste vastused saavadki kõlada vaid nii, nagu need oleksid tulnud Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaatorist (kes mäletab seda kulda aastast 2017!). Kuigi olen seda meelt, et teadmisi saab luua vaid kollektiivselt ja et igal inimesel on võimalik teadmisloomesse panustada, tekitasid need vastused mus kohmetust. Kuid see ei olnud vastajate süü. Kui mulle tuleks tänaval vastu hõbedase peleriiniga mees ja küsiks, mis on elu mõte, siis minu vastus oleks sama üldine kui mõnusalt Tallinna vanalinna restoranis kokteili mekutava soomlase oma.

Kokkuvõte

„Millest on tehtud väikesed tüdrukud”, „SAAL3 vol3”, „Roti rumba”, „Asphodel Meadows”, „I…Cognitive Maps — Chapter 1” teavad väga hästi, keda nad püüavad kõnetada.„Millest on tehtud väikesed tüdrukud” on suunatud inimestele, kes on valmis kogema igavust, tunnet, milleks igapäevaelu harva võimalust pakub, kuid millest sünnivad uued, huvitavad ja loomingulised mõtted. „Saal3 vol3” kõnetab neid, kes on valmis laskma end eri meelte kaudu juhatada, nende kaudu süvenema. „Roti rumba” on suunatud neile, kes on valmis mängima ja minema kaasa spontaansusega. „Asphodel Meadows” on mõeldud neile, kes on valmis meenutama kaugetesse hingesoppidesse peidetud kurbi või isegi valusaid tundeid. „I… Cognitive Maps — Chapter 1” on suunatud neile, kes on valmis lahti harutama hirmutunnet, mida kogeme alateadlikult seoses „võõraga sealt kaugelt Lähis-Idast”. Kuigi etenduskunsti loomiseks on mitmeid lähenemisviise, näib selle õnnestumise eelduseks olevat selgus nii selles, kellele lavastus on suunatud, kui ka selles, millist kogemust publikule pakkuda tahetakse. Ent sellest üksi ei piisa, publikult eeldatakse valmisolekut kogemusteks, mis võivad osutuda vaevaliseks: igavuse talumiseks, süvenemiseks, piiride kompamiseks ja kehtestamiseks, valusatele tunnetele otsa vaatamiseks ning oma eelarvamustest lahti laskmiseks.

Ka festivaliprogrammide koostajad peaksid väga selgelt läbi mõtlema, keda nad soovivad kõnetada. See eeldab selget arusaama nii festivali sihtrühmast kui ka sellest, millist kogemust publikule luua tahetakse. Praegu näib mõlema festivali korraldustiim lähtuvat pigem soovist, et igaüks leiaks festivalilt midagi endale sobivat. Kuna Kanuti Gildi SAALi lavastusi käivad vaatamas tihtipeale ühed ja samad inimesed (seda märkis ka Oliver Issak oma arvustuses: „ikka ja jälle tulid ukse peal vastu ühed ja samad näod”¹), eeldab festivaliformaat, et publik vaatab lühikese aja jooksul ära suure hulga etendusi. See toob kaasa aga pideva rütmimuutuse: ühest kogemusest teise, ümberlülitumine ühelt teemalt teisele, tihti mitu korda ühe päeva jooksul. Kui programm koosneb peamiselt lavastustest, mis pakuvad pealiskaudset sisu või millel puuduvad omavahelised seosed, tekib paratamatult väsimus — mitte lihtsalt üleküllastus kultuurist, vaid seesama vaimne nüristumine, millesse inforuum iga päev juba niigi panustab. Kuigi Kanuti Gildi SAAL on pakkunud neil kahel festivalil publikule rohkelt häid ja mõtteainet andvaid lavastusi, olen siiski seisukohal, et festivalid võiksid olla lühemad, loobuda põhimõttest „mida rohkem, seda uhkem” ja eelistada programmi sisulist tihedust.

Viide:

¹ Oliver Issak 2025. „SAAL biennaal” — isikliku ja kollektiivse piirimail. — Sirp, 19. IX.

Link: https://www.sirp.ee/maailmalopp-ja-tuunikalavoileivad/

hästi algab

ja mil pole lõppu

maailm hukkub aga meil pole

lõppu!¹

Mäletan selgesti kümne aasta tagust „Baltoscandali“ festivali. Olin värske keskkoolilõpetajana teatrinäljas ja käisin vaatamas kõike, mida vähegi õnnestus – peaasi, et sain taskukohase pileti ja koha trepiastmel. Just sealt nägin Showcase Beat Le Mot’ lavastust „Nazisuper­people are better than you all – the horror of the ordinary“ („Natsisuperinimesed on teist kõigist paremad ehk Tavapärasuse horror“)². Selle paralleeluniversumis tegutsevad natsisõdurid saadeti karistuseks minevikku, et valmistada ajalugu ette Hitleri tulekuks. See oli terav ja vaimukas ühekorraga. Saadud elamus seadis järgmiseks kümneks aastaks lati väga kõrgele: just selline peab olema kompromissitu poliitiline teater.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on see trupp koos Von Krahli teatriga taas Eestis lavastusega „Võit Päikese üle“. Teatrisse minnes olin ootusärevil: kas suudetakse taas tabada seda poliitilises teatris (vähemalt minu meelest) nii vajalikku tasakaalupunkti huumori ja sügavuse vahel?

Ei suudetud. Kas põhjus peitub Von Krahli teatri trupis, koostöödünaamikas või ajas, on raske öelda. Lavastuse kirjeldus oli veel aasta alguses provokatiivne, kuid vähemalt Eesti esietenduseks oli tekst tehtud märksa lühemaks. Alles on jäänud üksikud kirjeldavad laused 1913. aastal Peterburis etendatud futuristliku ooperi kohta.

Algupärane ooper, mille libreto leidis Showcase Beat Le Mot viisteist aastat tagasi ühest Berliini prooviruumist³, sündis Aleksei Krutšonõhhi, Velimir Hlebnikovi, Mihhail Matjušini ja Kazimir Malevitši koostöös. Just selles lavastuses esitles Malevitš esimest korda musta ruudu ideed. Helilooja Matjušin märkis, et see ooper sümboliseerib võitu iganenud väärtuste üle.⁴ Oma olemuselt oli see poliitiline manifest, mis ründas tsaariaegset autokraatiat ühes selle ajale jalgu jäänud maailmapildiga ning lubas selle asemele midagi uut. Tagantjärele mõjub see prohvetliku prelüüdina Esimesele maailmasõjale ja peagi järgnenud bolševike võimuletulekule.

Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri koostöös sündinud lavastuses on loodud aga teistsugune ruum: eskapistlik ja hedonistlik. Kui 1913. aastal kuulutati maailma lõppu, sest see pidi sünnitama uue maailma, siis nüüd näib maailmalõpp olevat paratamatus, millega tuleb leppida – ja seda vaikselt ootama jääda. Sõnum paistab olevat: kuni maailm veel kestab, nautigem seda.

Üks etendajatest, Veit Sprenger, on märkinud, et nende Berliini publik on õppinud hindama just nende tööde hedonistlikku aspekti: „Tasuta toit ja joogid ning sinna juurde võib-olla pisut meelelahutust!“⁵ Ilmselt sedasama võib öelda Eesti postdramaatilise teatri publiku kohta. Pärast etendust rongiga Tartusse sõites kuulsin pealt kahe noore vestlust, mis võtab selle mõtte tabavalt kokku:

„Ma käisin vaatamas „Võitu Päikese üle“.

„Kuidas oli?“

„Tead, kõhu sain täis. Aga pean veel natuke mõtlema, kas see mulle meeldis.“

„Ma käisin Ekspeditsioonis.“

„Ja kuidas oli?“

„Mind joodeti täiesti täis. Ma ka pean veel natuke mõtlema, kas see mulle meeldis.“

Pealt kuulates muigasin, sest olin ka ise rahul, et sain täis kõhuga rongi peale tõtata. Ent hedonismil on teinegi külg. Selles lavastuses koheldakse saalis­olijaid eeskätt indiviididena – vaatajate, kaasamängijatena –, mitte publikuna, ühtse tervikuna. Edgar Vunš on kirjeldanud oma kogemust etendajana: „On palju privaatseid hetki publikuga, kus juhtub väga palju huvitavat. Näiteks ühe inimese mantlitaskust – ma ei ütle teile, mida ma sealt taskust leidsin – võtsin välja kõige normaalsema asja, autovõtmed, aga seal olid veel mõned objektid, millega ma privaatselt aega veetsin.“⁶

Ühest küljest tähendab see etendajate ja vaatajate või kaasamängijate ehedat ja vahetut kontakti (praegusel juhul isegi etendajal iseendaga), teiselt poolt seda, et „suurt lugu“ ei ole – on vaid igaühe subjektiivne elamus. Nii saigi juhtuda, et üks tuttav soovitas vaimustunult lavastust vaatama minna, tuues mainimisväärse mälestusena välja, et loovutas oma püksid ühele etendajale ja istus seepärast ülejäänud aja oma toolil püksata. Kogemuse kordumatus ei tulene siin üksnes lavastuse improvisatsioonilisusest, vaid tõsiasjast, et lavastuse keskseks teljeks ongi vahetu kontakt individuaalsete etendajate ja vaatajate vahel. Iga etendaja ja vaataja kogemus on ainulaadne.

Seejuures ei tekitanud lavastus publikus pahameelt ega muid tugevaid tundeid, nagu futuristlik ooper omal ajal Peterburis. Võib-olla just seepärast, et teatud mõttes koges igaüks n-ö oma lugu. Võib-olla seepärast, et eesriiet ei rebitud eest, vaatajatega ei püütud suhelda „mõttetus“ keeles, helimaastik ei sundinud kõrvu kinni katma (ehkki kahtlen, kas need võtted tänapäeval üldse kedagi rabada saavad). Pealegi, etendajad kohtlesid inimesi hellalt, aga seda kuuldavasti 1913. aastal etendunud ooperi kohta öelda poleks saanud.

Selle 1913. aastal etendunud ooperi šokeerimistaotluse valguses tuli äratundmine seoses Mihhail Bulgakovi „Meistris ja Margaritas“ Wolandi antud musta maagia etendusega. Vikipeediast saab lugeda „Võidu Päikese üle“ libretisti Krutšonõhhi mälestusi: „Ooperist saadud mulje oli niivõrd rabav, et kui pärast etendust hakati autorit välja kutsuma, ütles peaadministraator Fokin oma loožist: „Ta viidi hullumajja!“. Siiski trügisin ma läbi kulisside lavale ja kummardusin.“⁷ See repliik mõjub etteulatuva viitena – Bulgakov alustas „Meistri ja Margarita“ kirjutamist alles viisteist aastat hiljem –, kuid romaanis päädib musta maagia etendus ja sellele järgnenud sündmuste ahel mitmele tegelasele just hullumajja sattumisega.

Võib oletada, et trupp ongi kasutanud Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat“ lavastuses teadliku mänguelemendina. Kui alguses tulevad etendajad lavale täiesti alasti ja hakkavad end riietama publikult laenatud esemetega (üks noormees mu kõrval loovutas etendajale suisa oma aluspüksid!), meenutab see äraspidiselt Bulgakovi kuulsat Varieteeteatri stseeni. Seal pakub Woland vaatajatele Pariisi uusimat moodi vanade hilpude vastu. Hiljem avastasid naised, et on tänaval alasti, sest nõidus oli hajunud. Von Krahli teatris oli dünaamika vastupidine: inimesed olid ise rõõmuga valmis loovutama oma hilpe, kotte ja ehteid, et olla osa mängust (nõidusest?).

Teine äratundmine puudutab Bulgakovi maailmas väärtusetuks muutunud paberrublasid: Von Krahli teatri saalis pakuti publikule tuunikalavõileibu, kuigi tuunikala seal polnud, ning Mimosasid, kus polnud alkoholi. Me kõik teadsime seda, ent selleks, et kõigil oleks tore, otsustasime selle mänguga kaasa minna: tuunikalata tuunikalavõileibadest kõhu täis süüa ja alkoholita Mimosadest joobuda.

Küsimus on: mida paljastab Showcase Beat Le Mot’ ja Von Krahli teatri „Võit Päikese üle“ nüüdisaja vaataja kohta? Kas hedonism ühes tasuta tuunikalata tuunikalavõileibadega on ainus viis maailmalõpuga toime tulla? Kas etendajad püüdsid seda väidetavalt ainsat pääseteed valgustada?

Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi trupi esitatud küsimused ega vastused nendele. Võib-olla ongi maailmalõpuga leppimine – ja uue ja parema maailma võimatuna nägemine – põhjus, miks lavastus poliitilise teatrina minu silmis läbi kukkus. Meelelahutusena see toimis, ent jäin igatsema huumorit, mis on sageli poliitilise teatri ainus pääsetee moraliseerimisse langemisest. Kui kümme aastat tagasi Showcase Beat Le Mot’ „Nazisuperpeople ..“ raputas, siis „Võit Päikese üle“ pakkus pigem hingele tröösti.

Võib-olla on see meie aja märk: keegi ei taha enam Päikest vallutada, vaid lihtsalt, et võileib maitseks hää. Aga mina parandamatu optimistina ei taha sellega leppida.

1 „Võidu Päikese üle“ libreto tõlge on avaldatud Eesti Arnold Schönbergi Ühingu kodulehel http://www.schoenberg.ee/SB_060_Arhiiv/ARH_PNP_2013/VOIT_PAIKESE_YLE_LIBRETO_EE.pdf

2 Vt https://baltoscandal.ee/en/history

3 Peeter Kormašov, Berliinis esietendunud Von Krahli lavastuses peab ka publik end laval hästi tundma. „Me sulatame eestlased üles“. – Delfi Kultuur 14. I 2026.

4 Vt https://et.wikipedia.org/wiki/Võit_Päikese_üle

5 Peeter Kormašov, Berliinis esietendunud Von Krahli lavastuses …

6 Samas.

7 Vt https://et.wikipedia.org/wiki/Võit_Päikese_üle

Loe Sirbist: https://www.sirp.ee/ohukese-riigi-ideaal-sillutab-teed-algokraatiale/

Säärane on paroodia siht: ei eales karta liialdusi, sest kui see märki tabab, on see lihtsalt eellooks millelegi, mida keskid hiljem teevad ilma naeru ja häbita, mehise tõsikindlusega.

Umberto Eco (tõlkinud Taavi Tuulik)

Kui riigikogu võttis detsembris vastu seadusemuudatuse, mis andis veebikasiinodele ootamatult maksuvabastuse, reageeris endine õiguskantsler Allar Jõks sellele paeluva küsimusega: „Aga kui tehisaru hakkab asendama riigi­kogu liikmeid, siis võib jälle küsida, et kas meil riigikogu on nii suures ulatuses, 101-liikmelisena vaja?“ Kuigi Jõksi kommentaar võis olla mõeldud torkava irooniana, võtame seda siinkohal Eco vaimus täie tõsimeelsusega, kuivõrd see repliik ei ole pelgalt reaktsioon eba­õnnestunud seadusandlusele, vaid ilmestab laiemalt uskumust, mille kohaselt on tehisaru midagi enamat kui töötajate produktiivsust parandav tööriist ja lahendab kõik ühiskonna mured.

Jõksi lause saab lahti võtta kaheks teineteist toetavaks väiteks, mis peegeldavad problemaatilisi tahke meie riigi valitsejate mõtlemises. Küsimus, kas on vaja nii suurt riigikogu, viitab sügavalt juurdunud efektiivsuskultusele ja õhukese riigi ideaalile. Mõttekäik, et tehisaru võiks hakata asendama riigikogu liikmeid, juhatab aga fundamentaalsema ohuni, täpsemalt algokraatia ja demokraatia olemusliku konflikti juurde.

Kas meil on riigikogu nii suures ulatuses vaja?

Jõksi repliigis leiduv kahtlus 101 liikme vajalikkuses lähtub eeldusest, et riigivalitsemine on suuresti optimeerimisülesanne. See on Eestis levinud õhukese riigi ideaali loogiline edasiarendus, mille lähtekohaks on veendumus, et riik on olemuslikult ebaefektiivne ressursside haldaja. Selle visiooni kohaselt peaks riik tagama ennekõike õigusruumi toimimise, kuid peaks hoiduma sekkumast kõigesse, millega vabaturg ja kodanikuühiskond ise peaksid hakkama saama. Iga lisanduv ametnik, õigusakt või institutsioon on selles vaates kuluartikkel, mis mh piirab ettevõtlikkust ja indiviidi „vabadust“. Jõksi vihje osutab riigile, mis toimib märkamatult, kiirelt ja eksimatult nagu hästi optimeeritud algoritm.

Õhukese riigi ideaali ilmestab kõige paremini riigikantselei juures tegutsev efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. Riigikantselei veebilehel on kirjeldatud nõukoja ülesandena „teha peaministrile konkreetsed ettepanekud dereguleerimiseks, nõuete ja bürokraatia vähendamiseks ning sammudeks majanduskasvu. Selles dereguleerimise ja tõhustamise tuhinas nähakse sageli päästerõngast riigi kroonilise eelarvedefitsiidi leevendamiseks. Keskendudes kulude kokkuhoiule, vaadatakse aga mööda põhjustest, miks reguleerivad õigusaktid ja nõuded on seesuguseks kujunenud. See, mis majanduskasvu kontekstis sildistatakse liigse „bürokraatiana“, on sageli hoopis vajalik ühiskondlik kokkulepe või kaitsemehhanism – olgu eesmärgiks siis töötajate õiguste tagamine ebavõrdses töösuhtes või majandustegevuse hoidmine looduse taluvuspiiride raames. Nende mehhanismide taandamisel pelgalt ebaefektiivsuse allikaks ignoreeritakse riigi rolli tasakaalustajana turujõudude ja sotsiaalse heaolu vahel.

Nõukoja töö mastaapsust illustreerib ilmekalt selle veebileht, kus on avalikult välja toodud üle 700 ettepaneku.¹ See toimib reaalajas tulemustabelina, sest iga ettepaneku juures on läbipaistvalt jälgitav selle staatus: kas idee on parasjagu arutamisel, juba vastu võetud või tagasi lükatud. Selline esitus jätab mulje, nagu oleks riigivalitsemine ennekõike tehniline optimeerimisülesanne.

Teiseks õhukese riigi ilminguks on nn personaalse riigi kontseptsioon. Kuigi avalikkusele esitletakse seda sageli kui ülimat mugavust – riik teab kodaniku soovidest enne, kui too ise neid oskab sõnastadagi –, on selle tõuketeguriks ennekõike kokkuhoiu eesmärgil automatiseeritud ressursijuhtimine. Personaalse riigi loogika lubab asendada universaalsed toetused täppissihitud abiga: jõutakse vaid nendeni, kes toetust süsteemi hinnangul „tõeliselt vajavad“. Personaliseerimisele hoogu andva jõuna nähakse just nimelt tehisaru. See suund on mustvalgel kirjas ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi arengu­dokumendis, kus tehisaru peaks abiks olema „suurte koguste andmete pealt tehtavate otsuste“ automatiseerimisel. Dokumendis märgitakse otsekoheselt, et just „suure andmehulgaga, kuid hägusate seostega protsessides on tehisarul eelis .. teatud juhtudel ka otsustamisel“ ².

Praktikas tähendab see suure tõenäosusega hoopis sotsiaalse turvavõrgu ümbertegemist nendesamade „hägusate seoste“ alusel. Näiteks võiks kujutada ette, et puude puhul ei piisaks toetuse saamiseks enam faktist, et inimesel on funktsioonipiirang (nt nägemise või jäseme puudumine), mis toob talle vältimatult kaasa lisakulu seoses teenuste, ravimite ja abivahenditega. Selle asemel ristab algoritm terviseandmed maksuameti infoga ning välistab automaatselt need, kelle leibkonna sissetulekust tehisaru arvates piisab funktsioonipiirangust tulenevate lisakuludega toimetulekuks. Tehisarueelne aeg ei võimaldanud selliseid otsuseid teha kuluka bürokraatiata.

Seega, kui paigutada Jõksi kommentaar riigi arengusuuna konteksti, siis paistab, et meie mõtlemine on juba teinud esimesed sammud algokraatia ehk algoritmipõhise valitsemissüsteemi poole. Esialgu ei juhi algoritmid veel inimeste asemel ühiskonna protsesse, vaid tehisaru abil viiakse ellu õhukese riigi ideaali. On siiski võimalik, eriti kestva ülemaailmse demokraatia kriisi taustal, et algokraatiast saab tõsiseltvõetav alternatiiv demokraatiale populistliku autokraatia, lotokraatia või siis epistokraatia kõrval (või viimase väljendusena).

Krister Kruusmaa väidab, et „tehisaru ei ole oma olemuselt neutraalne“, s.t „tehnoloogia, mis meie ühiskonna väärtushinnanguid ei tunne või ei jaga, võib hakata märkamatult nügima rahvasaadikute otsuseid ja arusaamasid, kuni ohtu satub riigikogu sõltumatus“³. Tehno­utopismi peamine problemaatika ei seisne siiski selles, et tehisaru ei esinda inimeste uskumusi piisavalt hästi. Kruusmaa hoiatus tehisaru nähtamatu mõju eest kahvatub selle kõrval, et meie rahvasaadikud elavad juba ammu inforuumis, mis on kõike muud kui neutraalne. Enne kui muretseda, et tehisaru „nügib“ poliitikuid vasakule või paremale, tasub meenutada, et iga saadiku otsuseid vormivad iga päev lobi­grupid ning nende endi tarbitav kallutatud ühis- ja muu meedia sisu.

Tehisaru on vaid üks järjekordne mõjutaja pikas reas ja selle mõju on hästi rahastatud huvigruppide või eel­arvamustega võrreldes poliitilisele otsustusprotsessile tõenäoliselt marginaalne. Isegi kui eirata tõika, et tehisaru juurutamist motiveerib sageli ennekõike õhukese riigi teostamise soov ja mitte kodanike heaolu, seisame silmitsi tõsise probleemiga. Meie põhiväide on fundamentaalsem: algokraatia mehhanismid on olemuslikus vastuolus demokraatia alusprintsiipidega. Just selle argumendi siin avamegi.

Kas riigikogu liikmed saab tehisaruga asendada?

Katsed pakkuda välja mõiste demokraatia ühene definitsioon näivad olevat määratud liiva jooksma. Kumbki pool sellest (ei demos ega kratein) ei ole üheselt mõistetav, tähistades, kui piirduda vaid kahe näitega, kas rahvast tervikuna või siis ainult selle vaeseimat osa ning kas valitsemist üleüldiselt või siis konkreetselt sellist, mis põhineb tugevama õigusel. Samuti, kui vaadata, mis kuju on demokraatia eri ühiskondades ja aegadel võtnud, siis võib olla raske näha ühendavat joont V sajandi e.m.a Vana-Ateena, 1920. aastate Eesti Vabariigi ning tänapäeva USA vahel (kui see enam üldse demokraatlik riik on). Nagu on märkinud Pierre Rosanvallon, on demokraatia pidevate läbirääkimiste ja ühiskonna institutsioonide arenemise ja arendamise tulemus.⁴

Sellegipoolest on püütud pakkuda üldisemaid definitsioone mõistmaks, mis on demokraatias olemuslikku. Üks mõjukamaid nende seast on n-ö minimalistlik, realistlik või eliidikeskne lähenemine, mille juured on XX sajandi alguses ning mille ehk kuulsaim esindaja on Joseph Schumpeter.⁵ Demokraatia ei tähenda, et rahvas valitseb iseennast: „rahvas“, kui mõelda selle all elanikkonda, kes jaguneb tuhandeteks gruppideks ning mõtleb küsimustele riigi­juhtimisest parimal juhul möödaminnes, ei ole võimeline ennast valitsema. Pole vahet, millise ühiskonnaga on tegemist, valitsemine on alati ühe või teise eliidi pärusmaa.

Demokraatia eristub teistest riigi­kordadest vaid selle poolest, et eliit peab võimu nimel konkureerides saama kodanike toetuse. Rahvas pole seejuures aktiivne osapool, vaid pigem mõjutatav sihtgrupp, kelle arvamust ja huvisid eliit ise kujundab. Rahvas on otsustaja vaid valimispäeval: siis valitakse endale valitsejad ja loobutakse ise poliitikas osalemast kuni järgmiste valimisteni. Seegi tõsiasi, et valimiste kaudu toimub võimu rahumeelne üleminek ühelt eliidilt teisele, on juba märkimisväärne edasiminek võrreldes tüüpilise verevalamisega, mis muul juhul seda protsessi saadab.

Ilmselt on siiski vähe inimesi, keda selline arusaam demokraatiast rahuldaks. Muuta rahvas demokraatias suhteliselt teiseseks osapooleks, kes on, meenutades Rousseau kirjeldust inglastest, vaba vaid valimise hetkel, tundub minevat vastuollu sellega, mida demokraatialt ootame. Sellisel kujul ei erine demokraatia sisuliselt valitavast oligarhiast, valitsusvormist, mida nt Vana-Kreekas peeti demokraatia vastandiks. Sellest kantuna tuli üks XX sajandi märkimisväärseimatest täiendustest esindamise mõistmisse Hanna Pitkinilt.⁶ Et olla esindaja, ei piisa autoriseerimisest ega ka vastutavusest (accountability), sarnasusest oma valijaskonnaga jne, vaid on vaja sisulist sidet esindatavatega. Esindamine on esindaja ja esindatava dialoog, kusjuures mõlemad on iseseisvad oma otsustes ja hinnangutes, aga esindaja püüdleb toimimise poole vastavuses esindatavate huvide ja tahtega (responsiveness). Kui see pole võimalik, pakub ta selgitusi oma kaalutlustele, mis peaksid olema esindatavale vastuvõetavad.

Selle lähenemise alus on arusaam, et demokraatia tähendab institutsionaalset korraldust rahva enesemääramiseks, kusjuures kodanikud on iseenesele kehtestatavate reeglite (kaas)autorid. Seda tähendab „vabadus“ positiivses mõttes – vastandina negatiivsele tähendusele ehk kaitsele välise sekkumise eest – ning ühiskond on seda vabam, mida enam on too vabadus jagunenud võrdselt.⁷ Esindajad on seega institutsioon, mille kaudu kodanikud valitsevad kaudselt iseenda üle. Ent see on võimalik vaid juhul, kui side rahva ja esindajate vahel säilib ka valimistevahelisel ajal. Et võimalikult paljud tunneksid end sellises ühiskonnas vabalt, ei piisa enamuse võimust, mis on pigem n-ö otsetee erimeelsuste ületamiseks nendest ülesõitmisega. Selline otsetee, sund pimesi kuuletuda kellegi teise ühiskonna­ideaalile ja maha salata omaenda mõistus ja õiglustunne, õõnestavad inimese taju endast kui ühiskonna võrdväärsest kujundajast. Tulemuseks on võõrandumine: ollakse justkui võõras omaenda kodumaal, mida ära ei tunne ja mis pähe ei mahu.⁸ Et kõik saaksid olla võimalikult vabad, peab nii enamus kui ka vähemus leidma oma positsioonide kaitseks õigustusi, mis peaksid vähemalt mõistuspäraselt olema aktsepteeritavad ka teisele poolele, ning püüdlema teineteisemõistmise ja kompromissi poole.

On tõsiasi, et tänapäeva poliitika, vähemalt see, millega puutume kokku meedia vahendusel, ei vasta sellele kirjeldusele: teerull asendab kompromisse, ärapanemine teineteisemõistmist, rapsimine kaalutlemist. Tundub, nagu muud teed enam polekski kui otsetee. Kui tsiteerida Prantsuse vabariiklast Léon Gambettat, kelle öeldu toodi Eesti Asutavas Kogus korduvalt esile kui hoiatav kirjeldus, kuhu Eesti riik jõuda ei tohiks, siis on parlament muutunud justkui „purukslöödud peegliks, milles rahvas ennast enam ära ei tunne“. Parlamenti ja valitsust usaldab vaevu üle kolmandiku rahvast, erakondi mitte sedagi. Selle valguses võidakse küsida, et ehk on demokraatia oma aja ära elanud ning oleks mõttekam hoopis pöörduda algokraatiasse, usaldada enda eest otsustama kõikvõimsad algoritmid.

Sellel arutluskäigul on kaks tähelepanuväärset nõrkust. Esiteks ei ole tehisaru sugugi nii võimekas, kui idee eeldab. Suur keelemudel (LLM) vaid ennustab oma andmestiku pinnalt kõige tõenäolisemalt eelnevale järgneva sõna, mitte ei arutle ega vaagi. Valdkonna viimaste aastate kiire arengu juures on võimalik, et senised piirid ületatakse ning tehisaru on võimeline pakkuma vastuseid erakordselt keerukatele ühiskondlikele küsimustele. Tõenäolisem on siiski, et enne läbimurret läheb enamik tehisaru valdkonnast pankrotti, arvestades kasvavaid sektori mullistumise märke.

Märksa suurem murekoht algokraatia puhul on, et sellega asendataks üks otsetee teisega: pime kuuletumine parlamendi enamusele asenduks samasuguse kuuletumisega algoritmidele, nagu teaks see kõigile ühiskonna probleemidele parimaid lahendusi. Nagu on tähelepanu juhitud, „ei seisne demokraatlik poliitika .. etteantud eesmärkide optimeerimises, vaid selles, et selgitada välja, millised peaksid üldse olema suunavad eesmärgid. [—] [P]oliitilised otsused ei ole pelgalt tõendite ja teadmiste küsimus olemasolevate probleemide lahendamiseks“⁹. Ühiskonna probleemid on aga probleemid ainult sedavõrd, kuivõrd kodanikud neid nendena tunnetavad, ning ka lahendused sõltuvad sellest, mis on inimestele vastuvõetav. Seega on vaja arutelu, õigustusi, püüdu mõista ja arvestada ning eelkõige dialoogi ja seda, mida Aristoteles nimetas poliitiliseks taibuks (phronesis): mõistuspärast kaalutlemist, mis on hea ja kasulik nii endale kui ka teistele.¹⁰

Nagu on kirjutanud Nardine Alnemr, lõikaks algokraatia läbi sideme, mis peaks olema esindajatel üksteise ja oma esindatavatega, ning sellega koos ka igasuguse mõju, mis võiks kodanikel poliitikakujundamisele olla^.11. Kellele on vaja rahva häält, kui ulatuslik andmestik räägib nende eest? Ning isegi kui algoritmidelt peaks olema kuidagiviisi võimalik küsida, millistel kaalutlustel on eelistatud üht varianti teise kasuks, on lihtsalt selle toimeloogika tõttu tegelikud põhjused „salajased, ligipääsmatud ja vaidlustamatud“. Kuulekus seadustele ei põhineks mingisugusel mõistuspärasel argumentatsioonil või sellel, et need on teinud meie esindajad avatud arutelu ja läbirääkimiste teel, vaid usul, et algoritmid on pannud oma hinnangus täppi. Ainsad, kellel oleks veel mingisugunegi otsene mõju tehisaru otsuste üle, oleksid need, kes seda disainivad ja haldavad, ehk ametnikud või suured digiettevõtted.

Rahvaesindajate asendamise asemel tuleks seega mõelda märksa rohkem sellele, milliste meetmetega aidata neil oma rollis paremini järgida demokraatia ideaali. Senisest avalikust arutelust on kiiresti koorunud juba kolm sirgjoonelisemat lahenduskäiku: esiteks, et seadusloomes päriselt lähtutaks hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast ehk tagataks avatud, kaasav ja läbimõeldud protsess¹²; teiseks, et ka Eesti riigikogu saadikud saaksid endale lõpuks assistendid, väidetavasti ühtedena viimastest maailmas; kolmandaks, et esindajad oma töös siiski kasutaksid tehisaru abivahendina, ehkki hea tava alusel. Alustuseks aitaks sellestki. Kui aga tahta tõsiselt tegeleda selle usalduskriisiga, mis valitseb poliitikute ja rahva vahel, siis oleks vaja fundamentaalsemaltki läbi mõelda institutsioonide töö, mis kujundab nende suhet.

Kuidas näiteks tugevdada erakondade ja rahvasaadikute sõltumatust suure majandusliku mõjuvõimuga osalistest, kelle huvidest oli kantud näiteks seesama ebaõnnestunud seadusemuudatus, ning tagada suurem side üldsuse huvide ja soovidega? Kuidas peaks muutuma ajakirjanduse roll, mis tihti tundub olevat läinud üle funktsioonilt informeerida, tasakaalustada ja kokku tuua ülesandele mullistada, kallutada ja polariseerida? Ning kuidas reguleerida tehisaru- ja sotsiaalmeediahiide, et ühisosa leidmine ja reaalsustaju säilitamine oleks tänapäeval üldse enam võimalik? Need küsimused on suuresti veel vastuseta.

Lõpetuseks tahame rõhutada, et tehisaru on tööriist, millega saab rahvaesindajate tööd toetada, aga mitte asendada. Lõppotsustajaks peab ikkagi olema selleks valitud esindaja ning tema töö kvaliteedi eest peab vastutust kandma tema üksi. Rahvas omakorda saab seda vastutust nõuda kõige jõulisemalt valimiskastide juures, vahepealsel ajal aga rakendades teisi demokraatlikke hoobasid.

1 https://www.riigikantselei.ee/majanduskasvu-noukoda

2 https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2024-02/PersonaalneRiik-MKM_05.02.2024.pdf

3 Krister Kruusmaa, Kes valis ChatGPT riigikokku? – ERR 21. I 2026.

4 Pierre Rosanvallon, The Political Theory of Democracy. Rmt: Pierre Rosanvallon’s Political Thought: Interdisciplinary Approaches. Toim Oliver Flügel-Martinsen jt. Bielefeld University Press, 2019, lk 37.

5 Joseph A. Schumpeter, Kaks demokraatiakontseptsiooni. Rmt: Kaasaegne poliitiline filosoofia, tlk Triinu Pakk- Allmann. EYS Veljesto Kirjastus, 2002.

6 Hanna Fenichel Pitkin, The Concept of Representation. University of California Press, 1972, lk 209.

7 Richard Norman, Free and Equal: A Philosophical Examination of Political Values. Oxford University Press, 1987, lk 133.

8 Cristina Lafont, Democracy without Shortcuts: A Participatory Conception of Deliberative Democracy. Oxford University Press, 2019, lk 21.

9 Pascal D. König, Georg Wenzelburger, Between Technochauvinism and Human-Centrism: Can Algorithms Improve Decision-Making in Democratic Politics? – European Political Science 2022, kd 21, nr 1, lk 138 ja 145.

10 Aristoteles, Nikomachose eetika. Ilmamaa, 2007, lk 127-128.

11 Nardine Alnemr, Democratic Self-Government and the Algocratic Shortcut: The Democratic Harms in Algorithmic Governance of Society. – Contemporary Political Theory 2024, kd 23, nr 2, lk 206 ja 211.

12 Allar Jõks, Hasartmängumaksuga juhtunu taga on süsteemne viga. – ERR 14. I 2026.

I

Olen lõpuks leidnud autori, kes käsitleb oma loomingus tundlikkust kaastundlikult kogu selle keerukuses. Lõuna-Korea kirjanik Han Kang märkab nii tundlikkuse tugevaid kui ka nõrku külgi ning võtab kriitiliselt arvesse konteksti, milles tundlikkus peab end kehtestama. Tundlikkuse teemat käsitleb Han nii romaanis „Taimetoitlane“, mis ilmus kevadel eesti keeles, kui ka teostes „Human Acts“ („Inimlikud teod“) ja „Greek Lessons“ („Kreeka keele tunnid“), mida olen lugenud inglise keeles. „Taimetoitlases“ uurib Han Kang, mis juhtub tundliku inimesega – naisega –, kes püüab vägivaldses maailmas vägivallatult elada.

Han Kang käsitleb seda teemat noore introvertse naise Yeong-hye loo kaudu. „Taimetoitlase“ peategelane näeb korduvalt unes, et on kiskja. Unenäo tõttu ei suuda ta enam liha süüa ega öösiti magada: „Lühikesed stseenid tulevad hooti rünnates. Elaja peegelläikivad silmad, vere kujutis, paljas kolp ning taas kiskja silmad“ (lk 26). Inimestel Yeong-hye ümber – nii võõrastel kui ka tema pereliikmetel – on Yeong-hye taimetoitlust raske aktsepteerida: „Süüa kellegagi, kellele see vaatepiltki on jäle, et ma liha söön, kui kohutav see oleks“ (lk 20). Yeong-hye ise sööb üha vähem, kaotab kaalu, muutub ärevaks, ei maga ega leia enam kontakti teistega, hääbudes tasapisi: „Usaldan üksnes oma rinda. Mulle meeldivad mu rinnad. Sest rindadega ei saa tappa“ (lk 26).

II

Mis tingimustel on inimesel võimalik oma vajadusi, soove ja piire selgelt sõnastada ning vabalt väljendada? Ainult turvalisest väliskeskkonnast ei piisa. Vaja on ka sisemist vabadust, et vajadusi, soove ja piire märgata ja iseendale sõnastada, eneseusku, et neid teis(t)ele väljendada, ning sisemist jõudu, et nende eest vajaduse korral seista.

Nõusolekuteemalistes aruteludes, eriti seksuaalsuse puhul, on sageli jäänud domineerima arusaam sellisest nõusolekust, mida saab väljendada pelgalt sõnade „jah“ ja „ei“ kaudu. Sellest tuleneb ka nn jah- ja ei-mudeli vastandus seadusandlikus kontekstis vägistamise definitsiooni mõtestamisel. Liberalistlikus paradigmas annab inimene jah-sõna või mõne muu sama tähendust edastava märgiga nõusoleku teisel inimesel tema kehaga midagi teha, „ei“ aga tähendab nõusolekust loobumist või selle puudumist, s.t teine inimene ei tohi neid asju tema kehaga teha. ¹

Vastukaaluks seesugusele liberalistlikule raamistusele mõtestab Rebecca Kukla nõusolekut kui dialoogi teise inimesega.² Mulle on niisugune arusaam sümpaatne, sest selles on ruumi kõhklustele ja ajutistele tingimustele: „ma ei tea, kas ma tegelikult tahan seda teha“, „ma ei tea, kas mulle see meeldib, aga võime proovida“, „katsetame, aga pigem arvan, et ei taha“ või „võime seda teha siis, kui enne teeme midagi muud“. Rõhuasetus ei ole niivõrd kellelegi loa andmisel oma kehaga midagi teha, vaid koos millegi toreda loomises – selle arusaama keskmes on pidevad läbirääkimised. Teineteise vajaduste, soovide ja piiridega mitte ainult ei arvestata, vaid neid ka kujundatakse ühiselt.

On aga olukordi, mis raskendavad dialoogi pidamist või kus see on võimatu: joobeseisund, tugev väsimus või traumaseisund, ähvardused, aga ka vanusevahest tulenev ebavõrdne võimusuhe. Joobeseisund, väsimus ja trauma toimivad sisemiste takistustena, seevastu kui vanusest tulenev võimusuhe või ähvardused kujutavad endast välist takistust, mis välistab osapoolte vahel võrdsetel alustel dialoogi. Vahekordade märksõna on agentsus – inimese suutlikkus seista oma piiride ja soovide eest. See ei kehti üksnes seksuaalelus, vaid saadab meid kõikjal: peresuhetes, sõpruses, töösuhetes, samuti juhukohtumistes võõrastega.

Han Kangi „Taimetoitlane“ asetab lugeja selle pingevälja keskele. Mida tähendab oma keha ja elu üle otsustamine maailmas, mille ootused, normid ja võimusuhted ei toeta naise agentsust, ei toeta vajaduste, piiride ja soovide väljendamist, nendest arusaamist või isegi nende kujunemist? Ühes peatükis näiteks magab Yeong-hye oma õe mehega. Too on valmis oma ihade ja kunsti nimel ära kasutama ka kõige lähedasemaid inimesi: „Ta ei suutnud käli juttu täpselt mõista, ent ta tugevdas toru hoidva käe haaret. „Hästi,“ pomises ta omaette. Selline inimene võib isegi nõus olla. Võib isegi millegi sellisega nõus olla“ (lk 70). Ka juhul, kui Yeong-hyel võis olla põhjus, miks ta soostus oma õe mehega seksima, teadis mees hästi, kui haavatav Yeong-hye oli – ent ta ei teinud katset seda olukorda temaga ausalt arutada. Just selle tõttu on see stseen moraali seisukohalt problemaatiline. Nõusoleku liberalistlik raamistus, nii mulle näib, ei suuda ära tabada, miks see stseen lugejates kahetisi tundeid tekitab.

III

Poliitikateoreetik Iris Marion Young arutleb, et naise kehalist kogemust iseloomustab oma keha kogemine objektina. Naine on lakkamatult teadlik, et teised teda vaatavad, hindavad ja himustavad, ning sellest tulenevalt on ta õppinud kehastama naiselikkust – kõndides ja istudes „nagu naine“, olles ettevaatlik, et mitte endale haiget või end mustaks teha, ning püüdes naeratada vältimaks muljet, et ta on kurb või kuri.³

Väikestele tüdrukutele antakse varakult märku, et nad peavad õppima vaoshoitust: istu korralikult, põlved koos, käed süles. Samal ajal võivad poisid istuda vabalt, jalad laiali, küünarnukk üle toolileeni. Kui tüdruk jookseb, kõlab manitsus: ära kuku, muidu saad haiget. Poistel aga lastakse vabalt joosta, sest nende kukkumisi ja marrastusi nähakse meheks saamise ja iseseisvumise teekonna osana. Tüdrukuid õpetatakse rääkima vaikselt ja malbel häälel, aga poisse julgustatakse kõnelema enesekindlalt ja valjusti – neis nähakse ju tulevasi poliitikuid ja ettevõtjaid.

Nii vormitakse paljudes tüdrukutes harjumus võtta ruumis ja suhtluses võimalikult vähe ruumi, vältida tähelepanu ja mitte valmistada teistele liigset tüli. Nõnda kujunevadki „tublid tüdrukud“: eeskujulikud õpilased ja hiljem kuulekad töötajad, keda hoolimata tublidusest juhtivale kohale kunagi ei ülendata. Need varase ea kasvatusviisid kujundavad seda, kuidas paljud naised kogevad oma keha ja iseend, ning seda, kuidas astuvad vastu kogetavale vägivallale.

„Taimetoitlase“ peategelane Yeong-hye on üles kasvanud türannist isaga ning on abielus mehega, kes temast ei hooli ega pea lugu. Yeong-hye abikaasa olekut ja abikaasade vahelist suhet iseloomustab hästi järgmine lõik: „Mind on alati tõmmanud kesktee poole. [—] Nõnda oli loomulik valik abielluda naisega, kes näis olevat maailma kõige tavalisem. Naised, kelle kohta võis öelda ilusad, intelligentsed, silmatorkavalt ahvatlevad või rikkast perest pärit, tundusid mulle algusest peale üksnes ebamugavusi valmistavate olenditena“ (lk 7).

Youngi kirjeldatud naise kehaline kogemus aitab mõista, miks Yeong-hye ei seisa enda eest kindlamalt, miks on ta kogu elu vaikides kannatanud. Nagu paljud tüdrukud, nii on ka tema õppinud juba varakult keha pinges hoidma ja oma soove endale jätma, kohanema teiste ootustega ning vältima tülitegemist.

IV

Yeong-hye vastupanu sellele vägivaldsele maailmale on vaikne: ta keeldub kehastamast vägivaldsust, mis on talle endale nii palju haiget teinud. Kuna ta näib uskuvat, et vägivald sünnitab vägivalda ja see on midagi laiduväärset, otsustab ta loobuda lihast, et mitte osaleda lõputus ämblikuvõrguna hargnevas vägivalla ahelas.

On küll üks hetk tema elus, murdepunkt, kui nii võib öelda, mil ta enese tugevamalt kehtestab. Pärast seda, kui Yeong-hye pere oli püüdnud talle jõuga liha sööta, lõikab Yeong-hye endal veenid läbi: „Käli viskus äial vöö ümbert kinni võtma, ent mu naise huulte teineteisest eraldumise hetkel surus äi ikkagi lihatüki sisse. Selle raevupurske peale lõdvenes haare näälu kätes ning mu naine sülitas liha kohe lõrisedes välja. Tema suust vallandus metselaja moodi karje: „… eest ära!“ Mu naine tõmbas end küüru ja näis tahtvat välisukse poole põgeneda, kuid pööras ümber ja haaras pidulaualt puuviljanoa. [—] Minu naise randmest tulvas verd nagu purskkaevust. Punane veri langes vihmana valgetele taldrikutele“ (lk 31). Endal veene läbi lõigata üritades teeb aga Yeong-hye haiget ennekõike iseendale. Teised küll ehmuvad, kuid ehmatus ei tee teda ümbritsevaid tema suhtes tundlikumaks ega hoolivamaks.

Peagi leiab Yeong-hye, et vägivalla­tsüklist väljumiseks lihast loobumisest ei piisa. Täielikult vägivallatut elu elada on võimatu, sest iga hingetõmme on seotud teiste elusolendite ja iga samm põimitud keeruliste vägivalla­süsteemidega. Arvad, et ostad puu­villase kampsuni ettevõttest, kus ei kasutata rõivaste valmistamisel lapstööjõudu. Selle firma õmblusmasinad on aga tehtud Hiinas Xinjiangi piirkonnas, kus lapstööjõudu kasutatakse. Tahtes kindlaks jääda vägivallatuse printsiibile, ei olegi Yeong-hyel muud valikut kui loobuda kõigest: „Nagu tähtsat saladust avaldades vaatas Yeong-hye tühjas palatis ringi ja ütles: „Mul ei olegi toitu vaja. Ma saan nii elada. Kuni vaid päikesevalgust on.“ [—] „Eonni, see on tõsi … Nüüd kohe kaovad ka rääkimine ja mõtlemine““ (lk 109). Vaid taimena ei saa ta ühelegi elavale hingele haiget teha.

Yeong-hye vastupanuakt käändub vägivallaks iseenda vastu. Taimeks kehastudes näljutab ta ennast seni, kuni on täielikult teda sundtoitmisega aidata püüdvate õe ja arstide meelevallas: „Yeong-hye raviarst paneb kindad kätte. Ta võtab vanemõe ulatatud sondi ja kannab pikale peenikesele torule ühtlaselt geeli. Samal ajal hoiab hooldaja kogu jõust kahe käega Yeong-hye pead paigal. Song läheneb ja Yeong-hye, nägu tulipunaselt kuumav, raputab hooldaja käsi maha. Nagu hooldaja oli öelnud, on arusaamatu, kust see jõud tuleb. Ise seda märkamata astub ta sammu ettepoole. Õde peatab ta käsivarrest haarates. Viimaks hoiab hooldaja Yeong-hye auku vajunud põski kahe käe haardes. Samal ajal pistab raviarst sondi Yeong-hyele ninna“ (lk 123). Just siin peitub romaani traagiline paradoks: Yeong-hye soov elada täiesti vägivallatut elu osutub iseenda suhtes kõige brutaalsemaks vägivallaks.

Sel viisil asetab kirjanik Han Kang lugeja ette küsimuse: kas üldse on võimalik vägivallatult seista vastu vägivallale? Han Kang näib arvavat, et mitte.

1 Ma ei sea kahtluse alla, et seadusandlikus kontekstis tuleb vägistamisest rääkida just sellises raamistikus. Ometi leian, et laiemas ühiskondlikus arutelus võiksime kaaluda ka alternatiivseid lähenemisviise.

2 Rebecca Kukla, That’s What She Said: The Language of Sexual Negotiation. – Ethics 2018, kd 129, nr 1, lk 70–97.

3 Iris Marion Young, Throwing like a Girl: A Phenomenology of Feminine Body Comportment, Motility, and Spatiality. – Human Studies 1980, kd 3, nr 2, lk 137–156.

Kuue päevaga rohkem kui 1100 allkirja kogunud petitsioon kutsub Vabariigi Valitsust viima Eesti tegevused viivitamatult kooskõlla rahvusvahelise õigusega. Petitsioon juhib tähelepanu Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) 26. jaanuari 2024 otsusele, mille kohaselt on Gazas tuvastatud genotsiidioht. Ehkki kohtuotsus rakendab Eesti jaoks õiguslikult siduva Genotsiidi konventsiooni 1. artikli, pole valitsus genotsiidi ärahoidmiseks samme astunud.

Petitsiooni autorid ja allakirjutanud soovivad, et valitsus:

• tunnistaks avalikult Rahvusvahelise Kohtu hinnangut ning nõuaks Iisraelilt kohtu määratud siduvate ennetusmeetmete täitmist;

• peataks viivitamatult igasuguse sõjalise koostöö Iisraeliga, sh relvastuse ja tehnoloogia ostmise, vältimaks Eesti võimalikku kaassüüd;

• toetaks Euroopa Liidu tasandil majanduslike sanktsioonide ja relvaembargo kehtestamist Iisraelile;

• moodustaks sõltumatutest õigusekspertidest komisjoni, mis hindaks Eesti senist osalust ja esitaks soovitused edasisteks tegevusteks.

Petitsiooni autorid – Remi Fady Punak, Sten Loov, Daniele Monticelli, Gregor Mändma, Birgit Poopuu, Martin Aidnik, Mikko Kari Lagerspetz, Benjamin Klasche ja Isabel Mari Jezierska – rõhutavad ühiselt, et hukka tuleb mõista nii terrorism tsiviilelanike vastu kui ka nälja kasutamine relvana. „Ühel päeval vaatavad kõik ajas tagasi ja on toimunule justkui alati vastu olnud. Seda taibatakse kahjuks aga teha alles siis kui kõik on juba mugav ja turvaline,“ märgib kodanikuaktivist Remi Fady Punak.

Rahvusvaheliste suhete dotsent Birgit Poopuu lisab: „Eesti Vabariik rikub praegu rahvusvahelist õigust, kuid sellest ei räägita. Toetades täna valikulist õiguse järgimist, võidakse sama loogikat homme meie enda vastu kasutada.“

“Eesti ajalooline aga ka tänane kogemus annab meile erakordse tundlikkuse ja sissevaate, mida tähendab elada vastavalt okupatsioonivõimu tingimustes ja agressorriigi kõrval. Vaikiva nõusolekuga ning Iisraeliga sõjalise- ja majandusliku koostöö jätkamisega liigitame ennast oma kogemusi eirates potentsiaalse genotsiidi kaasosalisteks." sõnab kultuuri- ja mälu-uurija Gregor Mändma.

„Eesti väiksus ei tohi olla vabandus,“ toob välja Sten Loov. Ta viitab, et Eestil on õiguslik ja moraalne kohustus astuda samme genotsiidi ennetamiseks. “Me ei ole üksi – üha rohkem riike ja kodanikuühiskonna liikumisi üle maailma seisab täna Palestiina tsiviilelanike kaitseks,” lisab ta.

Praxise analüütik Isabel Mari Jezierska toob välja, et tuhat vajalikku allkirja on küll koos ja petitsioon läheb riigikokku kindlasti edasi, ent ta toonitab: “Iga allkiri loeb. Mida rohkem meid on, seda selgem on sõnum, et me ei taha olla Eesti Vabariigi kodanikena kaasosalised arvatavas genotsiidis.”

Petitsiooniga saab tutvuda ja sellele alla kirjutada rahvaalgatus.ee keskkonnas: rahvaalgatus.ee/initiatives/1505-eesti-kohustus-ennetada-genotsiidi-gazas.

Ja siis see inimene, kes räägib puhastumisest, vastab: sa ei toitu õigesti, sa ei tee õigeid rituaale, sa ei tee õiget joogat, sa võtad valesid toidulisandeid. See kõik on üdini normatiivne. Kuidas sellest lahti saada?

Aga kas peab lahti saama? Me elame maailmas, mis ongi täis polaarsusi ja erinevusi. Võiks tulla aeg, kus me ei loobi üksteise pihta kive, vaid leiame koha, kus saame koos eksisteerida – täpselt nii erinevalt, nagu me oleme.

Ohtlikuks muutub see siis, kui näiteks radikaalne esoteerika või väga range heteronormatiivsus liigub koolisüsteemi. Kui sääraste vaadetega seksuaalhariduse koolitajad käivad noorte ees nendest teemadest rääkimas ja propageerivad oma vaateid, on sel väga suur oht. Radikaalfeminiinsus võib esile kerkida sama tugevalt kui mõni teistsugune kitsas maailmapilt, nagu näiteks manosfäär.”

Loe lugu edasi siit: https://va.ee/aga-raagime-siis-menstruatsioonist-intervjuu-johanna-roosiga

Kutsun teid üles annetama minu hea kolleegi Eveliis Padari MTÜle Päevad ja Ööd, mis töötab selle nimel, et:

• vähendada menstruatsioonivaesust,

• murda häbimärgistavaid hoiakuid,

• suurendada teadlikkust menstruaaltervisest,

• ning muuta koolikeskkond tüdrukutele ja kõikidele menstrueerijatele väärikamaks.

Viimase aasta jooksul on nad jõudnud rohkem kui 4000 noore inimeseni enam kui 60 koolis.

Kui soovid, et nad saaksid seda tööd jätkata ka sügisel – sealhulgas aidata uusi koole, saad neid toetada neile annetades:

„Mul ei ole ühte eurot, et bussiga linna sõita.“

See lause kõlas ühe vägivallaohvrite tugigrupi kohtumisele kutsutud naise suust ja jäi kummitama nii meid kui ka huvikaitseorganisatsiooni esindajat, kes seda meiega jagas. See tuli ilmsiks intervjuus, mille viisime läbi mõttekoja Praxise analüüsi raames, et mõista, kuidas maksumuudatused ja eelarvekärped mõjutavad haavatavas olukorras inimesi.

Valitsus on otsustanud muuta maksusüsteemi ühetaolisemaks, kaotades maksuküüru. Samal ajal on tõstetud või tõstetakse erinevaid makse (nt tulumaksu, kütuseaktsiisi, käibemaksu) ja kehtestatud automaks. Lisaks on kärbitud ministeeriumite eelarveid. Praxise analüüsist ilmnes, et nende poliitikamuudatuste mõju on teatud inimestele valusam kui teistele. Näiteks väheneb meie arvutuste järgi nende muudatuste tagajärjel sissetulek enim just üksikvanemate ja vanemaealiste seas.

Kuigi haavatavas olukorras gruppide huvikaitseorganisatsioonid mõistavad, et julgeolekukriisi taustal tuleb teha raskeid valikuid, rõhutatakse, et alati tuleb hinnata maksutõusude mõju kõige haavatavamatele gruppidele ühiskonnas ning suunata abi just sinna, kus negatiivne mõju on kõige teravam.

Nagu ütles üks intervjueeritud huvikaitseorganisatsiooni esindaja: „Ilmselgelt riigil on raha vaja ja me saame sellest kõigest aru, aga siis tulekski pigem sihistada abi just nendele gruppidele, keda see kõige rohkem mõjutab.“

Lisaks joonistub analüüsist välja, et ressursinappus on nihutanud tähelepanu ennetuselt kriiside kustutamisele. Huvikaitseorganisatsioonide hinnangul on raskendatud mitte ainult haavatavas olukorras inimeste majanduslik toimetulek, vaid ka organisatsioonide võimekus pakkuda nendele samadele inimestele pikaajalisi, ennetavaid teenuseid – näiteks vägivallast väljuvatele naistele, vaimse tervise muredega noortele või väikestes kogukondades elavatele vanemaealistele.

Intervjuudest toodi esile, et maksutõusude ja eelarvekärbete mõju ei piirdu üksnes niigi keerulises olukorras olevate inimeste toimetulekuraskuste süvenemisega, vaid need muudatused suurendavad tervikuna ka ühiskondlikku ebavõrdsust ja seeläbi õõnestavad inimeste usaldust riigi vastu.

Selle valguses teeme kaks ettepanekut, mida tuleks teha inimeste toimetuleku toetamiseks:

1. Hinnata maksude ja teiste muudatuste mõju haavatavas olukorras inimestele enne nende muudatuste rakendamist.

Poliitika kavandamisel tuleb arvesse võtta mõju neile, kes juba elavad sotsiaalmajanduslikes raskustes – näiteks madala sissetulekuga inimesed, üksikvanemad, eakad või inimesed, kes kuuluvad mitmesse riskigruppi korraga. Praegune lähenemine, kus muudatusi hinnatakse vaid eraldiseisvalt või keskendutakse „keskmisele inimesele“, varjab ebavõrdsust ja võib jätta suurima abivajadusega inimesed toeta. Mõjuhindamised peaksid arvestama muudatuste kumulatiivset mõju ja pakkuma lahendusi, mis arvestavad erinevate inimeste vajadustega.

2. Tugevdada omavalitsuste ja vabaühenduste suutlikkust pakkuda abi haavatavas olukorras inimestele.

Kasvav maksukoormus ja eelarvekärped mõjutavad negatiivselt madala sissetulekuga inimesi ning maapiirkondade elanikke. Ometi on just paljudel omavalitsustel ja vabaühendustest tugiteenuste pakkujatel sageli piiratud ressursid. Riik peaks süsteemselt toetama omavalitsusi ja vabaühendusi, et tagada esmavajalike teenuste kättesaadavus kogu Eestis – mitte ainult suuremates keskustes nagu Tallinnas ja Tartus. Eelarvekärped on vähendanud huvikaitseorganisatsioonide rahalisi võimalusi, kuid samas on vaja enam tegeleda sihtrühmade probleemidega ning ka ennetustööga. Selleks, et vabaühendused saaksid jätkuvalt pakkuda nii vajalikke tugiteenuseid kui ka panustada ennetustöösse, on vaja stabiilset ja pikaajalist rahastusraamistikku, mis väärtustab nende rolli sotsiaalse turvavõrgustiku hoidjatena – ja seda eriti keerulisematel aegadel.

Kasutatud allikad:

Laurimäe, M., Sinisaar, H., Jezierska, I. M. (2025). Analüüs riiklike maksutõusude ja eelarvekärbete mõjust haavatavas olukorras sihtrühmadele. Tallinn: Mõttekoda Praxis. Uuringu tellija: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Link: https://novaator.err.ee/1609723788/merilen-laurimae-ja-isabel-mari-jezierska-maksumuudatused-viivad-ebavordsuse-kasvuni

Maksumuudatusi puudutavas arutelus on palju keskendutud üldisele mõjule kogu elanikkonnale, kuid vähem on tähelepanu saanud see, kuidas need muudatused mõjutavad eri sissetulekutasemega ja haavatavas olukorras inimesi, kirjutavad mõttekoja Praxis analüütikud Merilen Laurimäe ja Isabel Mari Jezierska.

Mõttekoja Praxis tehtud analüüs näitab, et kuigi maksutõusude ja maksuküüru kaotamise kombineeritud mõju on kogu elanikkonna seas keskmiselt marginaalne, jaotub mõju sissetuleku- ja elanikkonnarühmade lõikes ebaühtlaselt. Kõige enam kannatavad just madala sissetulekuga inimesed – eakad, üksikvanemad, lasterikkad pered, mitte-eestlased, puudega inimesed ja teised haavatavas olukorras rühmad, kelle vaesusrisk on niigi kõrge.

Maksuküüru kaotamise positiivne mõju avaldub keskmise ja kõrge sissetulekuga inimestele, kellel oli varasemalt tulumaksuvabastus väiksem või puudus. Madala sissetulekuga inimeste tulu seevastu oluliselt ei kasva, sest neil rakendus varasemaltki tulumaksuvabastus suures või täielikus ulatuses. Nüüd aga väheneb nende sissetulek käibemaksu, (kütuse)aktsiiside ja tulumaksutõusu tõttu.

Eriti tugevalt hakkavad nad tundma käibemaksutõusu negatiivset mõju. Madala sissetulekuga inimestel kulub suhteliselt suurem osa sissetulekust tarbimisele, sh vältimatutele kulutustele nagu toit ja esmatarbekaubad.

Kokkuvõttes viivad need muudatused ebavõrdsuse kasvuni ühiskonnas – sinna, kus on, sinna tuleb juurde, ja seal, kus ei ole, võetakse ka vähene ära.

Üksikvanemad ja üksi elavad eakad on jäänud tähelepanuta

Maksutõusudega seonduvad erisused praktiliselt puuduvad: kõik inimesed maksavad võrdses määras enda sissetulekust või tarbimisharjumustest lähtuvalt. Enam tähelepanu on saanud avalikkuses automaksu kehtestamine, mille mõju leevendamiseks maksis sotsiaalkindlustusamet 2025. aastal puuetega inimestele ühekordset toetust. Mootorsõidukimaksu mõju leevendamise toetus oli seotud puuetega inimeste sotsiaaltoetuse tõusu jõustumisega ja seda maksti ka juhul, kui inimene mootorsõidukit ei omanud.

Lisaks on kavas muudatused, mis toetaksid lastega peresid. Samas on esimese puhul tegemist ühekordse lahendusega ja viimase puhul pigem tagantjärele tarkusega, mis külvab ühtviisi segadust ja teadmatust.

Mõttekoja Praxis analüüsi tulemuste kohaselt mõjutavad maksumuudatused enim eakaid ja üksikvanemaid, kes vajaksid oma toimetuleku parandamiseks täiendavat sihistatud toetust ja abi. Eakate ja üksikvanemate vaesusrisk on juba niigi väga kõrge ja maksutõusude tõttu muutub nende toimetulek veelgi kehvemaks. Seda peamiselt just käibemaksumuudatuste tõttu, kuivõrd käibemaksu makstakse kõigilt igapäevastelt ostudelt, sealhulgas toidult ja muudelt esmatarbekaupadelt, millest ei ole võimalik niisama lihtsalt loobuda.

Statistikaameti kohaselt oli 2023. aastal suhtelise vaesuse määr kogu elanikkonnas 20 protsenti, kuid üksi elavate eakate seas 71 protsenti ja üksikvanemaga leibkondade seas 31 protsenti. Suhteline vaesus tähendab, et inimese netosissetulek jääb allapoole suhtelise vaesuse piiri, (uuringus kasutatud registriandmete põhjal ligikaudu 820 eurot kuus).

Lisaks ilmnevad siin ka olulised soolised erisused. Enam saavad maksumuudatustest pihta eakad naised ja üksikemad. Ühelt poolt on naiste sissetulekud madalamad, teiselt poolt on nende esindatus haavatavate gruppide seas suurem. Eestis on ligikaudu 20 000 üksikvanemaga leibkonda, kellest enamuse moodustavad üksikemad. Lisaks on naisi pensionäride hulgas rohkem – statistikaameti andmetele tuginedes on meeste osatähtsus pensionisaajate üldarvus vaid 37,4 protsenti.

Piirkondliku ebavõrdsuse kasv

Maksumuudatused ja eelarvekärped suurendavad ka piirkondlikku ebavõrdsust. Maapiirkondades on juba üldiselt sissetulekud madalamad, mistõttu maksutõusude rakendumisel halveneb seal elavate inimeste toimetulek veelgi. Samuti on maapiirkondades transpordiühendus kehvem, mistõttu on autovajadus liikumiseks suurem ja automaksu mõju olulisem. Automaksu kehtestamine ja kütuseaktsiisi tõus võib seega piirata ligipääsu erinevatele teenustele, nagu arstiabi, toidupoed, laste huviringid. Seda eriti juhul, kui inimeste sissetulek on väike ja ühistranspordi võimalused ebapiisavad.

Eeldatavalt kasvab kohaliku omavalitsuse roll nii teenuste kui ka sotsiaalabi pakkujana, et inimeste toimetulekut parandada. Samas on kohalike omavalitsuste võimekus toetusi ja teenuseid pakkuda erinev. Üldiselt on maapiirkondades kohalike omavalitsuste võimalused kehvemad.

Tervet elanikkonda puudutavate maksumuudatuste planeerimine vajab detailsemat lähenemist ja mõjude hindamist. Sellest ei piisa, kui hinnata ühe seadusmuudatuse mõju või teha seda vaid terve elanikkonna vaatest lähtuvalt. Tervikpildi vaatamine on küll oluline, kuid samas tuleb keskenduda potentsiaalselt haavatavamas olukorras rühmadele, et seatud sihid ja tehtud otsused arvestaksid kõikide elanike vajaduste ning võimalustega.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Uuring: Eesti naiste tervis 2024: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine

Mul on nii hea meel, et Tartu Ülikooli naistekliinik ja seksuaaltervise uuringute keskus on avaldanud niivõrd olulise uuringu! Jagan teiega mõnd väljavõtet sellest aruandest:

“Üks peamisi põhjuseid, miks vastajatel ei olnud (veel) oma last, oli kõigis vanuserühmades lapsesaamiseks sobiva partneri puudumine; nooremate (20–29-aastaste) hulgas ka, et ei olda veel küpsed vastutama lapse eest ning soovitakse saavutada kindel elupaik, majanduslik toimetulek ja arengulised eesmärgid (karjäär, õpingud, töökoht). 40–49-aastased ja vanemad olid noorematest sagedamini nimetanud, et neil ei olnud õnnestunud saada oma last. Kolme vaadeldud vanuserühma vastanutest 18–20% arvasid, et nad ei soovi üldse lapsi saada.” Lk 17

“Põhjustena, miks ei soovita (enam) lapsi või ei olda selles kindlad, on noorematel esikohal soov pühenduda muudele arengulistele eesmärkidele; kartus, et elu läheb liiga raskeks; ja majanduslik toimetulek. Alates 30. eluaastast muutus oluliseks soov pühenduda olemasolevatele lastele ja partnerile ning majanduslikud probleemid nihkusid tagaplaanile. Silmatorkav on mure globaalsete probleemide pärast (maailma ülerahvastatus, kliimaprobleemid, sõjaoht): 20–29-aastastest kolmandik on seda põhjusena märkinud, kuid ka 30–39-aastastest neljandik. 40–49-aastasest leidsid veidi üle poolte, et nad on liiga vanad laste saamiseks ja soovitud arv lapsi on olemas.” Lk 17

“Nendelt 20–49-aastastelt vastajatelt, kes ei soovinud (enam) lapsi või kõhklesid, uuriti võimalike muutuste kohta ühiskonnas ja eraelus, mis võivad seda otsust mõjutada. Esikohal olid majandusliku toimetuleku paranemine ja globaalprobleemidele (kliimaprobleemid, sõda, saastatus jm) lahenduse leidmine. 20–39-aastaste puhul lisandusid sobivama elupaiga saamine, meeste ja naiste võrdsem tööjaotus ning kindlustunne, et töökoht jääb alles; oluliseks peeti ka lühemat ja paindlikumat tööaega ning paremaid lapsehoiuvõimalusi.” Lk 17

“Elu jooksul oli kõigi vastajate hulgas kogetud erinevaid füüsilise ja vaimse vägivalla episoode võrdselt (vastavalt 42% ja 41%), veidi vähem olid vastajad kogenud seksuaalselt vägivalda (35%). Viimase 12 kuu jooksul oli 2% vastajatest kogenud vaimset, 6% kehalist ja 6% seksuaalset vägivalda. Neid, kellele vägivald veel tagantjärgi kannatusi põhjustab, on enim just vaimset vägivalda kogenute hulgas.” Lk 18

Part K, Laanpere M, Ringmets I, Eltermaa M, Hein M, Kond K, Tõniste G, Alafrange M, Paju K, Lõhmus L, Karro H. Eesti naiste tervis 2024: seksuaal- ja reproduktiivtervis, tervisekäitumine, hoiakud ja tervishoiuteenuste kasutamine. Uurimisaruanne. Tartu: Tartu Ülikooli naistekliinik ja seksuaaltervise uuringute keskus, 2025

Lingi uuringuaruandele leiad siit. Tulemuste tutvustust saad kuulata-vaadata siit.

Uuring: Analüüs riiklike maksutõusude ja eelarvekärbete mõjust haavatavas olukorras sihtrühmadele

Viisin ühes heade kolleegidega Hede Sinisaare ja Merilen Laurimäega Praxises läbi analüüsi riiklike maksutõusude ja eelarvekärbete mõjust haavatavas olukorras sihtrühmadele. Analüüs näitab, et kuigi maksutõusude ja maksuküüru kaotamise kombineeritud mõju on kogu elanikkonna seas keskmiselt marginaalne, siis mõju jaotumine sissetuleku ja elanikkonna gruppide lõikes on ebaühtlane. Kõige enam kannatavad just madala sissetulekuga inimesed – eakad, üksikvanemad, lasterikkad pered, mitte-eestlased, puudega inimesed ja teised haavatavas olukorras rühmad, kelle vaesusrisk on niigi kõrge. Lisaks ilmnevad siin ka olulised soolised erisused. Enam saavad maksumuudatustest pihta eakad naised ja üksikemad. Ühelt poolt on naiste sissetulekud madalamad, teiselt poolt nende esindatus haavatavate gruppide seas suurem. Eestis on ligikaudu 20 tuhat üksikvanemaga leibkonda, neist enamuse moodustavad üksikemad. Naisi on ka pensionäride hulgas rohkem – Statistikaameti andmetele tuginedes on meeste osatähtsus pensionisaajate üldarvus vaid 37,4%.

Laurimäe, M., Sinisaar, H., Jezierska, I. M. (2025). Analüüs riiklike maksutõusude ja eelarvekärbete mõjust haavatavas olukorras sihtrühmadele. Tallinn: Mõttekoda Praxis.

Meie aruannet saab lugeda ka eraldi, kuid ühtlasi ilmus see ühe peatükina võrdõigusvoliniku aastaaruandest.

Soovitan lugeda uuringutulemusi tutvustavad Christian Veske arvamusartiklit, mis ilmus tegelikult juba mõnda aega tagasi.

Enne, kui asud artiklit lugema, pean ära mainima, et kirjutasin selle arvamusartikli teadlikult populistlikuna. See on loosungilik ja selles on selge meie-nemad vastandus – retoorikavõte, mis on paljudele ilmselt vastumeelne. Mulle tundub, et tol hetkel, kui selle kirjutasin, oli see asja- ja ajakohane. Valitsus oli just teatavaks teinud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukodaja loomise riigikantselei juurde. See on nii jabur, kuidas meie valitsuse arvates on Elon Muski juhitud DOGE midagi sellist, millest eeskuju võtta! Otsesõnu nad seda muidugi ei tunnista… Artikkel ilmus aga alles eelmisel nädalal – mitu kuud pärast selle loo kirjutamist. Sisu on endiselt asjakohane, ent mitte enam ajakohane. Praegu kirjutaksin tasakaalukama artikli. Midagi selles stiilis. Tasakaaluka artikli on kirjutanud sel teemal tegelikult ka Arno Lauk Müürilehes ja kaude ka Ruuben Kaalep Eesti Päevalehes. Selle siin kirjutasin “Eesti Trump” arvamuskonkursi tarbeks. Kirjutasin siis, kui olin täiesti läbi põlenud, ent süda ei andnud rahu… nagu ikka. Minu ema Diana Dello artikkel sai muuseas sellel konkurssil neljanda koha! Mu arust on hea lugu, mida soovitan lugeda: eestlaste välismaale kolimisest ja kodumaaarmastusest.

Link: https://epl.delfi.ee/artikkel/120378104/eesti-trump-isabel-mari-jezierska-mayday-mayday-kas-kapten-kuuleb-mees-ule-parda-mees-ule-parda

Minu isa on meremees ja ta on korduvalt rääkinud, et suure laeva kurssi on palju raskem muuta, kui väikese laeva oma. Kui tekib kokkupõrkeoht, muudab suunda väiksem laev – mitte suurem.

Eesti riik on väike laev ja see ongi meie tugevus. Kuid ainult siis, kui oskame seda väiksust väärtustada – kui me ei jäta kedagi maha suurel kiirusel sihtmärgi poole sirgelt edasi sõites. Ometi paistab uus valitsusliit eesotsas Kristen Michali ja Kristina Kallasega just seda tegevat.

Laeva kapten peab hoolima oma meeskonnast, kui ta ei taha, et masina- ja tekimehed soomuslaev Potjomkini madruste kombel tema vastu üles tõuseksid. Isa räägib, et hea laev vajab head kokka, kedagi, kes teeb värskest toorainest sooja toitu ja küpsetab tähtpäevadeks midagi erilist.

Vaja on head kaptenit

Aga ennekõike vajab laev head kaptenit. Sellist, kes istub lõuna- või peolaua taha koos pootsmanide, tüürimeeste, madruste ja mehaanikutega. Just seal, söögilaua taga, kuuleb kapten meeskonna muredest ja laevaga seotud probleemidest, mis vajavad lahendamist. Selline solidaarsus loob usaldust ja kasvatab meeskonnas ühtsustunnet. Ja kui keegi meeskonnast jääb haigeks, annab hea kapten talle aega taastumiseks.

Muidu ei pea laevapere pikalt vastu – merel ollakse nädalaid või isegi kuid, töö on füüsiliselt kurnav ning sadamad töötavad ööpäevaringselt, ka nädalavahetustel. Puhkepäevi ei ole. Nii nagu ei ole neid ka üksikemadel – ja tegelikult üldse paljudel vanematel ja eakaid hooldavatel inimestel –, kel pole raha, et palgata appi kokka, koristajat või lapsehoidjat.

Uue valitsusliidu koalitsioonileppes ei ole sõnagi sellest, kuidas aidatakse kärpetuules neid, kellel on kõige raskem – neid, kes on sotsiaalmajanduslikult kõige haavatavamas olukorras ja vajavad tuge. Reformierakond ja Eesti 200 lähtuvad trumpilikust usust, et kui meie majandusel hakkab minema paremini – st kui nad suudavad meie majandust ettevõtlust toetavate tingimuste parandamise läbi turgutada (eirates muidugi seda, et regulatsioonide vähendamisega saavad ettevõtted kasutada veelgi hoolimatumalt hüvesid, mida pakuvad ühiskonnale loodus ja tasustamata hooletöö) –, siis pudeneb see rikkus ka kõige vaesemateni ja nii paraneb nendegi heaolu.

Naiivne lootus

Aga see on naiivne lootus – ja vastutustundetu riskimine. Sest sama hästi võib juhtuda, et sotsiaalmajanduslikult haavatavate inimeste olukord halveneb ja ühiskondlik lõhe rikaste ja vaeste vahel süveneb veelgi.

Uus koalitsioon õõnestab meie julgeolekut, sest polariseerib sellise kärpepoliitikaga ühiskonda ning teeb meid nõndaviisi hapraks. Oleme sedavõrd tugevad, kui tugev on meie kõige haavatavam lüli. Kui Eesti inimesed tunnevad, et Eesti riik ei hooli neist, siis miks peaksid nad panustama meie ühisesse julgeolekusse? Need, kes on vähegi ettevõtlikud, võivad hoopis mõelda, kuhu mujale minna – sinna, kus elu tundub õiglasem ja turvalisem.

Tormisel merel seisame silmitsi paljude suurte katsumustega. Oht, et Venemaa meid ründab, on üks neist, kuid see ei ole ainus väljakutse: kliimakriis; ökoloogiline katastroof; tööturg, mida tehisaru tulek on pea peale pööramas; Vene ja Hiina infooperatsioonid, mille eesmärk on meie ühtsust lõhkuda; teisenev geopoliitiline maailmakord, kus imperialism ideoloogiana näib tegevat jõulist come-backi; iibe-kriis; misogüünia levik ühiskonnas; vaimse tervise kriis. Nendele vastu saame astuda vaid üheskoos, ühtse Eestina.

Keda siis täpsemalt uus valitsus maha on jätmas? Tegelikult kõiki meid „lihtsaid“ inimesi, sest eelarvekärbetega tervishoiu, sotsiaalhoolekande ja kõrghariduse kallale minnes, kannatame kõik. Rikkamatele-priviligeeritutele jäävad avatuks erameditsiin ja välismaised ülikoolid. Kuid neile, kel ressursse napib, väheneb võimalus tervise või hariduse kaudu oma elujärge- ja olu parandada. Eesti on liig väike sellise klassiühiskonna jaoks.

Solidaarsus

Mis võiks olla meie kompassiks selles heitlikus meres? Solidaarsus. Kindlus, et kedagi ei jäeta maha – ükskõik kui karmid ei oleks olud. Tormisel merel vajame kaasavat ja läbipaistvat juhtimist, kus igaüks, kel mure hingel, saab kaasa rääkides meie ühist tulevikku kujundada.

Praegune valitsus on valinud pimesi usaldada hoopis läbipaistmatut „efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda“, mille eesmärk „on teha peaministrile konkreetsed ettepanekud dereguleerimiseks, nõuete ja bürokraatia vähendamiseks ning sammudeks, mis aitaksid kaasa majanduse kasvule“. Vaid läbipaistev juhtimisstiil võimaldab riigi otsuseid konstruktiivselt kritiseerida, et seeläbi seda paremale teele suunata.

Kui kapten eirab meeskonna hoiatusi karide kohta, siis on vaid aja küsimus, mil laev põhja läheb. Uus valitsusliit on nimelt hüljanud läbipaistva ja demokraatlike väärtuste kursi – ning laseb Eestil vabalt triivida neoliberalismi ja imperialismi lainetes. Nende muutuste ettekäändeks tuuakse küll Venemaa ohtu, ent just selle ohu tõttu peaksime demokraatlikest väärtustest veelgi tugevamalt kinni hoidma – mitte neist lahti ütlema.

Mida ma mõtlen, kui ütlen, et Eesti tugevus peitub meie väiksuses? See tähendab, et Eestil on võimalus olla paindlik ja kiiresti reageeriv – mitte kohmakas bürokraatiamasin, mis muutustega hästi toime ei tule. Samas me ei tohi võtta väiksust ettekäändena tegutseda läbipaistmatult või üksnes privilegeeritute huvides. Vastupidi – meie väiksus on võimalus (ja privileeg!) luua õiglasemat ja targemat ühiskonda. Meie väiksus tähendab, et meil on lihtsam inimeste muresid märgata.

Vaid siis, kui valime läbipaistvuse ja hoolivuse tee, suudab meie väike laev sihikindlalt ja targalt manööverdada läbi kõige ohtlikumate vete.

Mängufilm „Veepidu“ („Lany Poniedziałek“, Poola-Tšehhi-Eesti 2024, 84 min), režissöör Justyna Mytnik, stsenaristid Justyna Mytnik, Rosanna Hall ja Monika Dembińska, operaator Maciej Twardowski, helilooja Erki Pärnoja. Osades Julia Polaczek, Nel Kaczmarek, Weronika Kozakowska, Jowita Budnik, Maja Kleszcz, Kamila Kisała, Nikola Kandzia.

Link: https://www.sirp.ee/keha-maletab-2/

„Veepidu“ on Justyna Mytniku täispikk mängufilmidebüüt, mis käsitleb teismelise tüdruku Klara (Julia Polaczek) vägistamiskogemust, selle järelkaja ja trauma läbitöötamist (või vähemalt selle algust). Film kulgeb läbi poolakate tähtpäevade alates kevade alguse tähistamisest kuni śmigus-dyngus’i veesõjani. Alustangi nende traditsioonide selgitamisest, sest olles ise Poolas üles kasvanud, saan oma kogemuste kaudu tutvustada filmi kultuuritausta.

Filmi taust. Poolakatele on ülestõusmispühad – ühes vahetult eelnevate ja järgnevate pühade ja traditsioonidega – suurema tähendusega kui jõulud. Tähtpäevade kombestikus on kristlikud ja paganlikud elemendid läbi põimunud.

Kevadise pööripäeva paiku, esimesel kevadpäeval, viivad poolakad rongkäigus jõe äärde õlgedest valmistatud Marzanna-nuku. See pannakse põlema ja visatakse vette, tähistades nõnda talve lõppu ja kevade algust. Mäletan, kuidas kogunesime Poolas külalastega järve suubuva kanali äärde, mille kohta liikus hirmujutte, näiteks et sinna olla kord tüdruk uppunud, ja süütasime Marzanna-nuku. Mina käisin mereäärses külas roomakatoliku kirikus, teised külalapsed aga meie küla poolakatoliku kirikus. Minusse suhtuti alati heatahtlikult, kui koos teiste külalastega poolakatoliku kirikusse läksime, ent täiskasvanud hoidsid kirikliku kuuluvuse järgi omaette. Sellised kultuurilised erisused on Poolas tihti suhetele saatuslikud. Näiteks usklikud ja mitteusklikud ei pruugi omavahel lävida ja progressiivsete vaadetega inimesed ei pruugi läbi käia konservatiividega.

Palmipuudepüha tähistab kristlikus traditsioonis vaikse nädala algust ja meenutab Jeesuse saabumist Jeruusalemma, kus rahvas teda palmioksi lehvitades tervitas. Poolas on selle püha sümboliks värvikirevad, käsitsi valmistatud „palmikud“, mis tehakse kuivatatud lilledest, viljapeadest, pajuokstest ja paeltest. Kirikus neid palmikuid õnnistatakse ning neid hoitakse kodus hea õnne ja kaitse märgina. Vaikse nädala kolm viimast päeva on suur neljapäev, suur reede ja vaikne laupäev. Viimasel neist minnakse kirikusse święconka’t ehk ülestõusmispühade toidukorvi õnnistama. Minu ema pani korvi valmis juba suurel reedel. Seal olid näiteks lamba­kujuline sidrunikeeks, sibulakoortega värvitud munad, mädarõigas, või, sool, suhkrulammas ja vorst. Suur kiusatus oli sealt alati midagi salaja võtta, nii maitsev tundus kõik.

Ülestõusmispühade esimesel päeval on ka Poolas kombeks mune koksida. Isa on rääkinud, et minu vanaisa, kes ise kirikus ei käinud, tahtis süüa vaid święconka korvikese toite – võib-olla lootis ta sellega heastada pühapäeviti kirikus käimata jätmise. Üldse on nii, et kristlikke traditsioone hoiavad alal eelkõige vanaemad ja emad – minugi peres oli see nii. Emad valmistavad lastele palmikuid, värvivad mune, vaaritavad pühaderoogasid, seavad valmis święconka korvikesed ja kamandavad pere kirikusse.

Kuueaastaselt Eestisse kolides oli pikalt mulle peamiseks poola kultuuriga sideme hoidmiseks pühapäeviti poolakeelsel missal osalemine. Kui olin 14aastane, lahkus minu pere kirikust ja see side katkes. Esimesel lahkumise aastal ma ei tahtnud leppida sellega, et me ei lähe enam święconka korvikestki pühitsema. Palusin emal korvi kokku panna ning läksin, hoolimata palavikust, üksi kirikusse. Ka nüüd, kui olen juba ligi kümmekond aastat ateist olnud ja kirikus ei käi ma enam ammu, on ülestõusmispühade tähistamine mulle ikka veel tähtis.

Filmi lugu. „Veepidu“ leiabki aset eelnevalt kirjeldatud komberuumis. Tegemist on tundliku, mitmekihilise ja erilise atmosfääriga filmiga. Ainus, mida saan sellele ette heita, on filmi lõpulugu „Horizon“. See Erki Pärnoja ja Anna Kaneelina koostöös sündinud pala ei sulandu filmi üldisesse helimaastikku ning mõjub seetõttu filmis võõrkehana.

Sellest hoolimata on filmi lõpp – vabanemise tants – väga õnnestunud. Klaral tekib enne śmigus-dyngus’i veepidu hirm vee ees: ta ei talu isegi preestri pritsitud püha vett. Vesi muutub filmis kujundiks, mis kehastab valu, mis on kehasse jätnud jälje, andes endast märku ärevusena. Tants on üks viis, kuidas valust vabaneda – see saab juhtuda siis, kui keha julgeb taas liikuda, puudutada, kogeda. Klara hirm vee ees tabab nii täpselt seda, kui kehaline on seksuaaltrauma. Filmi lõpp näitab aga, et just seetõttu peab ka vabanemine olema kehaline.

Mõnes mõttes on seksuaaltraumaga tegelemise protsess üksildane – juhtunule otsa vaadata saab vaid inimene ise: sümboolselt valu hukata ja lasta sellest sündida midagi uut. Teisalt saavad lähedased ikka inimesele toeks olla: kuulates, uskudes tema räägitut ja luues teadlikult turvalist ruumi, milles see protsess läbi teha.

„Veepidu“ näitab samuti elu seda külge, kuidas seksuaalvägivalla ohvri tervenemist saab takistada inimest taasohvristades. Seda isegi ilma halva kavatsuseta – tihti suisa head soovides. Klara vanem õde Marta (Nel Kaczmarek) käsib tal end lihtsalt kokku võtta ja kõik unustada. Ema (Jowita Budnik) aga ei märka Klara valu, kuna on tööst ja kahe teismelise üksi kasvatamisest üleväsinud ja seepärast ei oska Klarasse tavapärasest hellemalt suhtuda. Ja kõigele lisaks jagavad sugulased ülestõusmispühade peolauas stereotüüpset seisukohta, et kui tüdrukuid vägistatakse, siis on nad ise poisse ahvatlenud – tüdrukud ise on süüdi selles, et neile haiget tehti.

Ohver ise ei pruugi osata toimunut endast hoolivalt mõtestada, eriti ühiskonnas levinud ja iganenud hinnangute tõttu. „Mis siis, kui ma oleksin tol õhtul kandnud rinnahoidjat, kas siis ta poleks mind vägistanud?“ – mõtleb Klara. Nii oluline on kõrvaltvaataja pilk, mis aitaks enesesüüdistust vähendada. Väikelinnas tõenäoliselt ei ole seksuaalterapeuti, kes inimest aidata saab. Klara leiabki tuge hoopis väikelinnaveidrikult Dianalt (Weronika Kozakowska), kes kaldub esoteerikasse, ent kes näib teiste teismelistega võrreldes olevat ainus, kel julgust olla tema ise.

Kognitiivse trauma läbitöötamise protsessi, mis eelneb lõputantsule, on filmis kujutatud unenäoliste, pool­müstiliste stseenide kaudu. Klara on valusa mälestuse endas alla surunud ega suuda meenutada, kuidas see kõik juhtus või kes teda vägistas. See on vägistamise üle elanute puhul tavaline. Kui ohver takerdub vasturääkivustesse, võib politsei või ka tema lähedased ekslikult arvata, et ohver valetab, kuigi tegemist on traumareaktsiooniga.

Kummaline on see, et Klara unenäomaailmas ilmub Marzanna-bogini-jumalanna kõrvale ülestõusmispühade kommertssümbol – šokolaadist jänes ühes šokolaadist munadega. See šokolaadijänes on Klarale seikluse ja valusa mälestuse sümbol, mis aitab tal vägistajat meenutada. Justyna Mytniku maailmas pakub väljapääsu ja tuge Klarale mitte aga jänes, ega isegi mitte bóg (jumal), vaid bogini (jumalanna), surmajumalanna Marzanna.

Ülestõusmispühade teisel päeval tähistatakse Poolas śmigus-dyngus’it ehk lany poniedziałek’it – veepidu, mille keskmes on veesõda. Minu eredaim lapse­põlvemälestus ongi sellest: suuremad lapsed tassivad ämbritega kanalist vett, ema ootab kannuga akna all, et naabritele vett kaela valada, ja minul on sidrunikujuline veeprits, millega astun külalaste vastu sõtta. Śmigus-dyngus sobib filmi raamistavaks kujundiks, mille kaudu Mytnik käsitleb vägistamise ja seksuaaltrauma teemat. Ajalooliselt ongi sellel veerituaalil olnud seksuaalne alatoon: poisid pritsisid veega neidusid ning „ohver“ valiti vastavalt sellele, kelle vastu oli parasjagu sümpaatia. Tänapäeval osalevad veesõjas nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. Ent oma intensiivsuse ja kehalisusega on see mäng säilitanud teatud jõhkruse: keegi ei küsi, kas tohib pangetäie veega mööda­kõndijat üle valada või mitte.

Kuidas mängida sellist mängu nii, et see ei läheks üle piiri? Kuidas mängida meeldimise-flirtimise mängu nii, et keegi haiget ei saaks? Ja viimaks: millised tingimused toetavad seksuaaltraumast tervenemist? Just selliseid keerulisi küsimusi esitab Justyna Mytnik filmis „Veepidu“. Aga nagu selliste teemadega ikka, lihtsaid vastuseid nendele küsimustele ei ole.

Neile, kes on elanud kivi all: Alates 2023. aasta oktoobrist on Israel tapnud üle 17 000 Gaza lapse – lisaks on paljud saanud vigastada või on jätkuvalt teadmata kadunud. Piiride sulgemine ja sihilik humanitaarabi blokeerimine on viinud selleni, et üle 90% Gaza 1,1 miljonist ellu jäänud lapsest kannatab äärmise toidupuuduse all. See tähendab, et suurem osa neist on näljasurma ohus. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on viimastel kuudel Gazas nälja tõttu surnud juba vähemalt 57 last.

Juba selle aasta alguses on ÜRO, Amnesty International ja Médecins Sans Frontières nimetanud Gazas toimuvat genotsiidiks. Ja isegi Kaja Kallas on lõpuks Israeli tegevust hukka mõistnud – parem hilja kui mitte kunagi!

Humanitaarabi peab jõudma Gazasse viivitamatult ja takistusteta.

Kutsun teid kõiki üles võtma sõna, jagama infot, survestama poliitikuid ja toetama organisatsioone, mis:

* seisavad poliitiliselt palestiinlaste õiguste eest;
* toimetavad humanitaarabi Gazasse.

Üks lihtne viis aidata: osta mult üks raamat – kogu tulu läheb ÜRO abiorganisatsioonidele.

Ernst Mayr "Bioloogilise mõtte areng" 25+ eurot
Ljudmilla Ulitskaja "Sonjake. Lõbus matus" 10+ eurot
Pamela Maran, Helēna Dauvarte "Terve pere kakaraamat" 15+ eurot
Henrik Sova "Semantiline lõks" 15+ eurot
Mehis Heinsaar "Võlurite juures" 20+ eurot
Emily Nagoski, Amelia Nagoski "Burnout" 10+ eurot
Charles Baudelaire "Kunstlikud paradiisid. Võrdlus veinist ja hašišist” 10+ eurot
Margaret Atwood "Testamendid" 25+ eurot
Emmanuel Carrere "Limonov" 20+ eurot

Raamatule lisandub saatmiskulu 3,5 eurot. Kui oled mõnest raamatust huvitatud, siis saada mulle sõnum: +37259042279.

Kui aga tahad palestiinlasi Gazas toetada omal käel, siis siit leiad sobiva organisatsiooni.

Pane oma allkiri ka siia.

Ja siia.

Lingid:

https://www.savethechildren.org.uk/news/media-centre/press-releases/2025/gaza-children-are-owed-so-much-more-another-day-war

https://www.forbes.com/sites/ewelinaochab/2025/05/18/world-health-organization-reports-57-children-dead-from-malnutrition-in-gaza/

https://www.savethechildren.org/us/about-us/media-and-news/2025-press-releases/gaza-nearly-every-single-child-risk-famine

https://news.un.org/en/story/2025/05/1163166

2022. aasta 24. veebruaril paiskas Ukraina-Vene sõja eskalatsioon mu senise elu pea peale. Vaatasin uudiseid kord tunnis, olin ärevuses ja kurb. Tahtsin väga ukrainlasi aidata, ent ei teadnud, kuidas seda teha. Üliõpilasena ei olnud mul raha, mida annetada, aga mul oli aega, energiat ja raamatuid, mida ma enam oma raamaturiiulis hoida ei tahtnud.

Facebooki algoritmid ei olnud siis veel nii hullusti alla käinud, niisiis avasin oma seinal raamatupoe ja panin raamatud müüki: Jeeca Uy „Vegan Asian: a Cookbook“ 20 eurot, „Bhagavad-gitā. Nii nagu see on“ 10 eurot, Leszek Kołakowski „Revolutsioon kui ilus haigus“ 10 eurot …

Üsna pea hakkasid ka sõbrad tooma raamatuid, mis enam riiulisse ei mahtunud. Ja tuttavad kirjanikud-kirjastajad, kes soovisid toetada minu algatust ja ukrainlasi. Karlova kohvikupäeva raames püsti pandud pop-up-raamatupoes õnnestus midagi ka maha müüa. Kokku kogunes lõpuks tuhatkond eurot, mis läks annetustena mitmele organisatsioonile.

Raamatute müümine heategevuslikul eesmärgil andis hea tunde ja tõi kokku palju toredaid sõpru ja tuttavaid. Ent annetamine ei peaks jääma vaid hetkeemotsiooni ajel tehtud heateoks. See võiks kuuluda meie igakuise olme juurde: kõigepealt maksame arved, siis paneme midagi kõrvale ja teatud summa annetame mõnele olulist tööd tegevale organisatsioonile.

Kes tahavad minuga koos igakuise annetamistalguga liituda, siis siin on minu väike annetamise ABC*, kolm küsimust, mille võiks endale enne annetamist esitada:

1) kas tegemist on legitiimse heategevusühinguga?

2) kas heategevusühing tegeleb kõige pakilisema probleemiga?

3) kui kuluefektiivne on heategevusühingu tegevus?

* Isabel Mari Jezierska. Kuidas oma annetustega ukrainlastele kasulik olla. – Müürileht 11. III 2022. https://www.muurileht.ee/kuidas-oma-annetustega-ukrainlastele-kasulik-olla/

Kuidas aga tagada, et langetaksime edaspidigi teadlikult arukaid valikuid, mis viiksid ühiskonda edasi? Paljusid tööülesandeid täidab tulevikus tehisaru inimestega koostöös või isegi inimeste asemel. See ei tähenda, et tehisaru võtab inimestelt maailma üle, vaid et tulevikus jääb inimestele vähem rutiinset tööd ja oluliseks saab inimeste võime kriitiliselt ja loovalt mõelda, teha koostööd, olla loomingulised ning hoolitseda teiste eest. Seetõttu peaks rohkem väärtustama ja toetama mõtestamist, loovust ning empaatiat arendavaid erialasid, väärtustama ja toetama loodus- ja täppisteaduste kõrval ka humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna erialade õppimist, sest just need arendavad tulevikus hädavajalikke oskusi.

1943. aastal tutvustasid Ameerika Ühendriikide matemaatikud Warren McCulloch ja Walter Pitts ühes teadusartiklis esimest korda bioloogilistest närvivõrkudest inspireeritud matemaatilist neuronit⁶. Kui nende avastust ligi 15 aastat hiljem esimest korda rakendati, nimetas New York Times seda tehislikuks looteks, mis suudab aastaga õppida kõndima, rääkima ning iseseisvalt paljunema⁷. Teadaolevalt seda aga ei juhtunud. Peagi selgus, kui lihtsakoeline ja suutmatu oli see matemaatiline närvirakk tegelikult, ning see jahendas lootust, et lähiajal suudetakse luua tehislik aru. Sellest ajast saati on usk ning püüdlus tarkade süsteemide loomise suunas kulgenud lainetena. Edusammud tehisaru arendamisel seadsid paljude silmis kahtluse alla ka inimaru erilisuse ning päevakajaliseks tõusis küsimus, mis rolli saab kanda või peaks kandma inimene tehisaru tõttu teisenenud ühiskonnas⁸. Üleskruvitud ootuste järel on aga mitmel korral tulnud nn tehisaru talv tingituna tehnoloogilistest piirangutest (sealhulgas piiratud arvutusvõimsus ja andmete nappus) ja ka puudulikest arusaamadest meie enda aju ja mõistuse toimimise kohta.

Niisamuti on maailma raputanud uut laadi generatiivne tehisaru⁹ (nt suured keelemudelid), avades taas värava säravatele lubadustele jõuda juba lähiajal tehisliku üldaruni (artificial general intelligence), mis oleks suuteline täitma ühiskonnas inimeste sotsiaalseid rolle¹⁰. Kuigi praegune tehnoloogiline murrang on võimaldamas uusi rakendusi, on see kuulutus õõnes. Esiteks levitatakse seda ideed era- ja teadusarenduste huvides, nähes soodsat turundusvõimalust rahastamaks äri- ja teadusprojekte. Eriti on sellest mõjutatud teadusarendus, mis sõltub rahastamismudeli ning infoajastu tõttu aina enam avalikust arvamusest ja meediakajastusest. Amsterdamis 2024. aasta ülemaailmsel tehisaru konverentsil ringi käies jäi silma, et suurem osa esindatud ettevõtetest olid just konsultatsioonifirmad ning alltöö-arendusettevõtted, kelle ärimudel seisneb teiste ettevõtete usus tehisaru valdkonda¹¹. See on ehe näide, kuidas liigne entusiasm ei seostu alati otseselt sisukate lahenduste loomisega.

Samavõrra mõjutab arutelu meie iseärasus omistada ümbritsevale keskkonnale inimlikke omadusi. Iseenesest pole selles mitte midagi iseäralikku, kuivõrd inimesed on seda teinud loomade või looduse puhul läbi ajaloo. Säärane tehisaru antropomorfne käsitlus väljendub muu hulgas ka keeles („ta õpib“, „tehisaru treenimine“, „ta vastab“, „ta mõtleb“, „ta“) ning see raskendab konstruktiivselt mõtestada tehisaru tehnoloogia olemust, riske ning selle inimkonda edasiviivaid rakendusi¹². Tehisaru teoreetikud käsitlevad inimest omamoodi bioloogilise arvutina ning inimese teadvust ja tema vaba tahet nagu tehisarugi puhul statistilisena (õigemini juhuslike ja ettemääratud protsesside koosmõju tulemusena)¹³. Säärase arvutusliku sarnasuse tuletamine võib olla eksitav, kuna tihti ei võeta arvesse inimese bioloogilist keerukust ning meie (jätkuvalt väga piiratud) arusaama sellest, kuidas toimivad aru, teadvus ning loomingulisus.

Tehisaru ja loovus

Kuigi sageli väidetakse, et tootev tehisaru on loov, oleks täpsem öelda, et see on üldistav. Arvutusliku lingvistika teadlane ning filosoof Emily M. Bender on nimetanud seda stohhastiliseks papagoiefektiks¹⁴. Kuna seda on treenitud üüratult suurte andmestike peal, suudab see küll olemasolevat täpselt ja lühidalt ümber sõnastada, kuid mitte luua tähenduslikke uusi mõtteid. Kõrvutades näiteks tehisaru toodetud visuaalseid kujutisi inimese loodud kunstiteostega, ei seisne nende erinevus tehnilises täpsuses või täiuslikkuses. Erinevus seisneb hoopis kavatsuses või selle puudumises ning konteksti tajus, mis saab tekkida vaid inimese suhestumisel ümbritseva keskkonnaga. Tootev tehisaru, sarnaselt otsingumootoritele, toetab inimest tema loomingulisuses sellega, et annab inimesele sisendi, esitledes uut teavet, millega ta ei ole varem kokku puutunud, kuid see ei tähenda, et tehisaru oleks ise loov.

Isegi kui anda tehisarule ette kõik maailma kunstiteosed aastani 1900, ei suuda see kunagi kubismi taasleiutada, sest säärased murrangulised protsessid puudutavad tervet ühiskonda ja kasvavad välja erinevate kogemuste, kavatsuste ja kontekstide kokkupuutest. Seejuures ongi inimene vajalik vahendaja tehisaru ning keskkonna vahel. Lähiajaloos on ka näiteid, kuidas tehisaru on panustanud kollektiivsesse loomesse. AlphaFold ennustas õigesti ette proteiini struktuure ja AlphaGo avastas 2016. aastal strateegilise lauamängu go maailmameistri Lee Sedoli vastu ootamatult loomingulise käigu, mida tuntakse nüüd nime all „käik 42“. Nende näidete puhul on tegu aga piiritletud reeglite alusel toimivate valdkondadega, mida ei saa kõrvutada kompleksse ühiskonnaga, kus toimuvad loomingulised muutused.

Tehisaru arendajad loodavad ületada nn loovuse probleemi tehnoloogia arenguga. Nad loodavad, et suuremad mudelid suuremate andmehulkadega ja uue ülesehitusega suudavad simuleerida inimesele omast loovust. Siinkohal peame aga endalt küsima, mis on meie kollektiivne eesmärk – kuhu suunata ressursse? Kas tehisliku üldaru arendamisse, kuigi me ei tea, kas see üldse panustab inimeste heaollu, või tehisaru kui tööriista arendamisse, et see toetaks inimest tema probleemide lahendamisel? Peame arutama, milliseid protsesse soovime täielikult automatiseerida ning mis aspektides arendada tehisaru kui tööriista, mis täiustaks inimest.

Malelegend Garri Kasparov on raamatus „Deep Thinking“ tabavalt väljendanud, et vaatamata arvuti üleolekule ei viitsi mitte keegi vaadata malelahingut kahe tehisaru vahel. See aga ei tähenda seda, et tehisaru arendamine males on läbi kukkunud. Just tänu tehisarule on malemängu tase aastast aastasse aina tõusnud. Nüüdseks kasutavad kõik maailma juhtivad malemängijad, nagu Magnus Carlen või Hikaru Nakamura, treenimiseks, mängude ettevalmistamiseks ning analüüsimiseks just tehisaru abi. See on suurepärane näide, kuidas tehnoloogia võimaldab täiustada seda, mis on täiustamist väärt. Kuidas laiendada seda mõtteraamistikku aga teiste tuleviku digilahenduste loomisel?

Tehisaru arendamisel peaks ennekõike mõtlema, kuidas hoida alal seda, mis on kultuuri, ühiskonna ja demokraatia seisukohast säilitamisväärne. Võiks lähtuda küsimusest, kuidas luua ja rakendada tehnoloogiat nii, et see oleks viljakas inimesele? Tehisaru võib olla heaolu kannustav tehnoloogia, kuid selleks peab selle arendamise keskmes olema majandusliku produktiivsuse kõrval ka ühiskonna heaolu. Selleks peame pöörduma inimkeskse tehisaru disaini (human centred artificial intelligence design) poole, mille eesmärk on luua tehisarust inimkonda ja inimesi abistav ja täiendav tööriist.

Kui alustada tehnoloogia disainimisel inimese ja ühiskonna vajadustest, mitte soovist automatiseerida tööülesandeid, väldime võimalust sattuda olukorda, kus ühiskond on küll paberil tootlik, kuid inimesed on kiiresti muutuvast tehnoloogiakesksest maailmast võõrandunud. Siinjuures ei peaks tehisaru tehnoloogiate arendamine olema vaid inseneriteaduste küsimus (stiilis, kuidas automatiseerida mõttetöö), vaid selle arendamine peaks kuuluma ka näiteks eetika ja disaini valda (kus küsitakse, milliseks me tahame üldse tehisaru kujundada). Olulist rolli mängib selles seadusandlus. Näiteks Euroopa Liidus suunab tehisaru arendamist ja kasutamist tehisaru määrus¹⁵. Esmapilgul võib muidugi tunduda, et säärased meetmed pidurdavad tootlikkust, kuid tegelikult jõutakse seetõttu inimkesksemate lahendusteni.

Tehisaru mõju tööturule ja tulevikuoskused

Tuleviku tööturg vajab eelkõige loominguliselt ja kriitiliselt mõtlevaid inimesi. See vajab ka mitmekesisust, s.t mitmekesisust mitte ainult soo, sotsiaalmajandusliku tausta ja rahvuse mõttes, vaid mitmekesisust ka inimkogemuste mõttes. Keeruliste probleemide uuenduslikud lahendused sünnivad eripäraste kogemuste põrkumisest. Meil on vaja erinevate valdkondlike teadmiste ja kogemustega inimesi, kes oskavad teha koostööd ja leiavad erinevustele vaatamata ühise keele. Juba praegu nõuab tööturg inimestelt paindlikkust, oskust kohaneda muutuvate oludega ja täita rolle, mida eile veel võib-olla olemaski ei olnud. Võimest iga paari aasta tagant töökohta vahetada ja omandada uusi oskusi on saamas norm. Selleks et sellise muutuste tempoga suudetaks toime tulla, peab hariduses suunama tähelepanu just õppimisvõime, koostööoskuse, kriitilise mõtlemise ja loovuse arendamisele.

Tuleviku maailmas, kus rutiinset mõttetööd teeb tehisaru, on seesugune haridus üha olulisem. Inspiratsiooni ja intellektuaalset väljakutset pakkuvad erialad, olgu need humanitaar-, sotsiaal- või loomevaldkonnas, aitavad inimesel leida seoseid, mõista konteksti, süveneda, ja jõuda arutelu käigus komplekssemate ideedeni. Haridus peaks arendama inimeses oskusi ja omadusi, milles ta on hea ja mis teda innustavad: uudishimu maailmas toimuva vastu, huvi nendest asjadest sügavuti aru saada ning neid mõtestada, kujutlusvõimet, s.t võimet kujutada ette tulevikustsenaariume, unistamist, loovust, empaatiat ja koostöövõimet. Eelmainitud tulevikuoskusi ja omadusi arendavad erialad filosoofiast sotsiaalse disainini.

Tuleviku tööturg ei vaja üksnes inimesi, kes tehnoloogiat loovad ja tehnoloogiaga töötavad, vaid ka neid, kes tehnoloogia võimalusi ja piiranguid mõtestada oskavad. Inimesi, kes suudavad otsida ja sõnastada olulisi küsimusi, tõlgendada ühiskonna vajadusi ning luua visioone paremast tulevikust. Loodus- ja täppisteadused annavad vastused, kuid keegi peab ka küsimusi esitama. Loodus- ja täppisteadust õppinud inimesed ütlevad, kuidas tehnilisi küsimusi lahendada – ja paljusid neist lahendavad neid edaspidi koos tehis­aruga –, ent humanitaarid, sotsiaalia- ja loomeinimesed suunavad mõtlema, milliseid küsimusi on üldse vaja lahendada ja miks neid on vaja lahendada.

Tagasi Sokratese juurde! ehk kuidas minna edasi?

Tehisaru ei mõjuta ainult töökultuuri, vaid ka haridusmaastikku. Nüüd, kui igaüks võib lasta keelemudelil genereerida enam-vähem loetava essee, ei saa õpetajad hinnata õpilaste arengut kodutööde põhjal. Samamoodi on õpetajatel võimalus suure koormuse taustal kasutada keelemudeleid esseede hindamiseks. See tekitab aga absurdse tehisarude tandemi, kus genereeritud kodutöödele vastatakse genereeritud tagasisidega. Seega peavad õpilaste hindamiseks õpetajad nendega päriselt kontakti astuma. Nagu ütleb Marju Lauristin: “Me peame tulema hariduses tagasi Sokratese juurde”¹⁶. Dialoog õpetaja ja õpilase vahel on selleks parim meetod. Kuigi tehisaru võib pakkuda õpilastele personaliseeritud õppematerjale ja toetada nende arengut – olles tegelikult ju õpilastele ka õpipartneriks –, ei suuda see asendada inimlikku suhtlust ja sügavamat arusaama, mis tekib vahetus dialoogis. Rääkimata sellest, et koostööoskust, seda vajalikku tulevikupädevust, saab inimestes arendada vaid koos tegemise ja arutelu käigus.

Selle, millised probleemid tuleks ühiskonnas lahendada, saab sõnastada demokraatlik ühiskond demokraatliku arutelu käigus. Tehisaru võib inimesi argumentide sõnastamisel ja lahenduste väljatöötamisel abistada, ent vaid demokraatlik kogukond saab leppida kokku väärtustes, millest nende probleemide lahendamisel lähtutakse. Demokraatliku arutelu seisukohast on oluline, et „kogukond koosneks kriitiliselt mõtlevatest indiviididest, kellel on arenenud kujutlusvõime, kes suudavad arvestada ühiste kultuuriliste väärtuste ja teadmistega ja kes on võimelised üheskoos probleeme ja konflikte lahendama“¹⁷.

Mida kättesaadavamaks muutuvad faktid, seda vähem on mõtet keskenduda nende mehaanilisele päheõppimisele. Aina olulisemaks muutub oskus fakte kontekstualiseerida, analüüsida ja mõtestada. Tähtis on just see, et inimesed suudavad andmeid ja teadmisi kasutada: siduda neid omavahel loovalt ja kriitiliselt ning rakendada neid keeruliste probleemide lahendamisel. Tänapäeva maailmas, kus tehisaru suudab faktiteavet sekunditega leida, on inimeste oskus küsida õigeid küsimusi ja mõelda süvitsi kandva tähendusega.

Seejuures on oht, et suureneb lõhe nende vahel, kes oskavad tehnoloogiat mõtestatult kasutada, ja nende vahel, kellel puuduvad selleks vajalikud oskused. Sellises maailmas saavad hea haridusega inimesed teha tähendusrikast, loomingulist, kriitilist mõtlemist rakendavat ja hästi tasustatud tööd, teised peavad seevastu leppima rutiinsete, madalapalgaliste ja vähest arenguvõimalust pakkuvate töödega. Niisugune olukord suurendab sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust. Ühiskond, mis ei õpi argumenteerima, loovalt mõtlema ja infot sünteesima, on haavatav populismi, väärinfo leviku ja polariseerumise suhtes.

Selles ühiskonnas on inimesed pelgalt tehnoloogia tarbijad ja mitte selle kujundajad, neil puudub võime hoida tehisaru arendamist inimheaolu teenimise kursil. Sel juhul võidakse tehnoloogiat arendada vastutustundetult, lähtudes vaid korporatiivsetest huvidest, mitte inimeste ja ühiskonna heaolust. Digiühiskonna loomiseks ja Eestist digiväega digipesa kujundamiseks on vaja arvutiteadlaste kõrvale rikka kogemuspagasiga ühiskonda. Siin on võtmesõnaks „tasuta kõrgharidus“, mis ei ole ainult üksikisikut teeniv hüve, vaid ühiskondlik investeering¹⁸.

Kui inimestel on võimalus õppida neid erialasid, mis neid tõeliselt inspireerivad ja proovile panevad, kujunevad neist loovad, motiveeritud ja pühendunud spetsialistid, kes panustavad majandusse, teadusesse ja kultuuri. Tasuline kõrgharidus piirab aga paljude noorte valikut ja sunnib neid kas loobuma kõrgharidusest või valima eriala, mis ei vasta nende huvidele ega võimetele, vaid on mõjutatud turu hetketrendidest ja õppemaksu olemasolust või selle puudumisest. Multifilmis „Autod“ ütleb Doc Hudson Piknele: „Sa pead pöörama vasakule, selleks et minna paremale“. Nagu Piknel tuleb meilgi kiiresti muutuva tehnoloogia keskel sellest maksimumi võtmiseks pöörata nägu mitmekesise hariduse poole, isegi kui see võib esmapilgul tunduda vaistuvastane.

1 https://taie.ee/sites/default/files/documents/2022-11/3._taie_arengukava_kinnitatud_15.07.2021_0.pdf

2 https://www.mkm.ee/sites/default/files/documents/2022-04/Digi%C3%BChiskonnna%20ARENGUKAVA_13.12.2021.pdf

3 https://valitsus.ee/sites/default/files/documents/2021-06/Eesti%202035_PUHTAND%20%C3%9CLDOSA_210512_1.pdf

4 https://www.mkm.ee/uudised/turismi-pika-vaate-visioon-aastaks-2035-turismi-lisandvaartus-kahekordistunud

5 Eesti-digiriigi-ajalugu-2022.pdf

6 https://www.cs.cmu.edu/~./epxing/Class/10715/reading/McCulloch.and.Pitts.pdf

7 https://www.nytimes.com/1958/07/13/archives/electronic-brain-teaches-itself.html

8 https://www.perplexity.ai/page/a-historical-overview-of-ai-wi-A8daV1D9Qr2STQ6tgLEOtg

9 https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/tehisintellekt-ja-humanitaarteadused-kes-vajab-keda/

10 https://www.nytimes.com/2023/03/31/technology/sam-altman-open-ai-chatgpt.html

11 https://worldsummit. ai/

12 https://medium.com/human-centered-ai/on-ai-anthropomorphism-abff4cecc5ae

13 https://www.frontiersin.org/journals/systems-neuroscience/articles/10.3389/fnsys.2021.629436/full

14 https://dl.acm.org/doi/pdf/10.1145/3442188.3445922

15 https://www.europarl.europa.eu/news/et/press-room/20240308IPR19015/parlament-kiitis-heaks-poordelise-tehisintellektimaaruse

16 https://www.muurileht.ee/vaimult-suureks-saamine-pole-enam-popp-intervjuu-marju-lauristiniga/

17 https://drive.google.com/file/d/1Go3cpqwpKKqSjLR8ZsiQaTJUc9NW_3C0/view?fbclid=IwZXh0bgNhZW0CMTAAAR0sBEkSLSh0pHWgRLbw7iKn0QBhvinrfGshLVu5VumTpUpiXRKGz6j8ibg_aem_UL1P8QK5W3U6V6ibZPk7iQ; https://edasi.org/239755/isabel-mari-jezierska-demokraatlik-ulikool-kui-uhiskonna-paremaks-muutmise-alus/

18 https://www.muurileht.ee/soudmine-tahendab-tanapaeval-midagi-muud-kui-30-aastat-tagasi-vastulause-marju-lauristinile/

LINK Sirbi artiklile: https://www.sirp.ee/peame-poorama-vasakule-et-liikuda-paremale/

Kulka esseekonkursi võitja välja kuulutamise järel käis sotsiaal- ja tavameedias ning igasugustel kultuuriüritustel tuline keskustelu, kes on Nora Maria London tegelikult. Arutlemine artikli sisu teemal jäi aga pealiskaudseks, kuivõrd nenditi, et autori tegelikku nime teadmata pole mõistlik sisule hinnangut anda. Ma ei ole ilmselt ainus, kes luges esiti artiklit eesmärgiga leida vihjeid, mis juhataksid autori pärisnimeni. See osutus omamoodi toredaks mänguks, kus keegi käis välja nime, põhjendas seda ja teised kas noogutasid kaasa, et “see on küll nutikas pakkumine”, või seadsid väljakäidud põhjendused kahtluse alla. See mäng lahutas minu ja paljude sõprade-tuttavate meelt kuni autori ilmsikstulekuni “Plekktrummis”.

Tänu sellele, et arutelude rõhk oli esmalt autori isikul, avas see akna laiemale debatile selle üle, kelle hääl loeb Eesti kultuuriväljal. Keda tunnustatakse? Keda austatakse? Keda loetakse? Kellele antakse võimalusi? Keda jõustatakse? Keda vaigistatakse? Keda soosib kultuuriväli? Asi on selles, et viimastel aastatel on tulnud ilmsiks lood meessoost kultuuritegelastest – kirjanikest, luuletajatest, akadeemikutest –, kes on ahistanud, vägistanud, kuritarvitanud muul moel oma võimu ega ole nende tegude eest siiani vastutust võtnud. Kannatajateks on olnud noored naised. Needsamad naised, kes kirjutavad ja loovad hoolimata sellest, et nende sisemine kriitik (mis on ühiskonna poolt vormitud ja nende meeste poolt kinnistatud) neile sisendab: sinu hääl on tühine.

Kui tuli ilmsiks, et Nora Maria Londoni ja seega ka tehisaru genereeritud video taga on “tuntud meesinimene”, siis liikus paljude mõte samas suunas: kas Londoni pseudonüümi taga on üks neist meestest, kes pole võtnud vastutust oma tegude eest? Otsisin vihjeid, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber mu hirmu, et jälle on antud kultuuriauhind ahistajale, kes on vaigistanud ebakindlaid hääli. Ja sellest aktsioonist võibki mõndagi häirivat üles korjata. Helena Aadli, Hebo Rahman, Hanna Linda Korp ja Mirjam Parve on seda juba analüüsinud.

Vaatamata kõnealuse ambivalentsele tekstile, mida kultuuriinimestel ning ka tavalugejatel võinuks olla huvitav lahata, seda ei tehtud(1). Miks spekuleeriti nime ja mitte sisu üle? Esiteks, artikkel võitis esseekonkursi ja seega on loogiline, et vestlused keerlesid teksti autori küsimuse ümber. Essee, nagu mina sellest aru saan, on argumenteeritud kirjutis eesmärgiga panustada avalikku arutellu. Demokraatlikus kultuuriruumis kaasneb avalikult sõna võtmisega vastutus sõnade eest. Pseudonüümi alt avaldades loobutakse – nii heas kui halvas – vastutuse võtmisest. (Ehkki autor on nüüd oma nime avalikustanud, ei tunnista ta teksti esseena, mis sest, et see võitis esseekonkursi. Selle asemel peab ta seda ilukirjanduslikuks katseks, millele kehtivad teised reeglid.) Teiseks, tavaliselt aitavad lugejatel esseed tõlgendada nende teadmised autori kohta. Kuna selle teksti puhul veel selle nädala alguseni puudus taoline taustateadmus, siis arutletigi küsimuse üle, kes on essekonkursi võitja, lootes, et see toob teksti tõlgendamisse selgust.

Nüüd, kui on teada, kes peitub pseudonüümi taga, kerkib esile õigustatud küsimus, kas feministlik kriitika, mille osaliseks võidutöö ja selle autor on saanud(3), ei olegi enam asjakohane. Vastupidi: arvan, et see aktsioon andis võimaluse lahti harutada mitmeid olulisi teemasid. Esseekonkursi eesmärgiks oli ju mõtestada, “kuidas edasi minna” ja “milliseks kujundada järgmine sajand”. Rahman, Aadli, Korp ja Parve tõid arutellu uued ning olulised küsimused, mis ka vajavad, või isegi esmajoones vajavad mõtestamist: keda me kuulame, kui me küsime kultuuri tuleviku kohta? Ja millistel alustel me seda debatti üldse peame? Kui tahta edasiviivat arutelu, siis tuleb paika panna ausad ja kaasavad mängureeglid.

Kirjanik on saanud “Plekktrummi” saates selgitada oma kavatsust selle teksti kirjutamisel (minu arusaamist mööda oli tema peamine eesmärk žüriid ja lugejaid trollida), meie aga saame edasi liikuda ja arutleda, mis seisus meie kultuur on ning mida me selle toetamiseks teha saame. Sest nagu kulka esseekonkursi kirjelduses on öeldud: “kõikidest aruteludest on sihi seadmisel abi”. Lõpetuseks jagangi “Kuidas me tapsime püha” ilukirjandusliku tekstina lugemisel tekkinud mõtteid. Selline lugemine võimaldas mul teksti vabamal ja meeldivamal moel tõlgendada. Olgu see nüüd minu panus sellesse arutellu Eesti kultuuri tuleviku üle.

Tunnen ühes Nora Maria Londoniga muret Eesti kultuuri tuleviku pärast, sest Eesti ühiskond on silmakirjalik: avalikkuses tsiteeritakse ikka ja jälle suurte sõnadega põhiseaduse preambulit, samal ajal aga vähendatakse kultuurivaldkonnas toetusi. Poliitikud räägivad kultuurist kui millestki “pühast”, ent nende teod kõnelevad teist juttu. Nad väidavad end kultuuri hindavat, kuid pööravad loomeinimeste vastu niipea, kui need tõstatavad tervisekindlustuse ja sotsiaalsete tagatiste küsimuse– justkui inimväärne elu ja kultuuri loometöö ei sobi kokku. Kultuuri õitsengu perspektiivist ei peaks loomeinimesed oma vajadustest ja nõudmistest loobuma, vaid meie ühiskonnana peaksime muutma oma suhtumist kultuuri. Peaksime loobuma keelest, mis käsitleb seda pühana; millenagi, mis asub väljaspool argist ja millele kehtivad teised reeglid kui pea kõigele muule meie neoliberaalses ühiskonnas. Eesti kultuuri säilimiseks läbi aegade on vaja elavat kultuuri, mis muutub ja kasvab ühes inimestega. Me ei saa hoida kultuuri kui sitta pilpa peal (4). See kultuur, mis meil on, on tuleviku väetiseks. Kultuur õitseb siis, kui meist nooremad “Norad” loovad ja me ei saa sellest loomingust lõpuni aru – see kinnitab, et nad ei imiteeri, ei kopeeri, et looming ei ole stagneerunud, vaid teiseneb ühes aja ja väljakutsetega, millega ühiskond silmitsi seisab. Ühesõnaga: kui meist nooremad loovad ja me lõpuni välja ei mõista nende tegemisi, siis läheb kultuuril täitsa hästi.

Oot-oot, kas tõesti annab seda teksti nii tõlgendada? Mulle tundub küll. Ent samas… olenevalt inimese maailmahoiakust võib sellesse teksti (seda samuti ilukirjandusena käsitledes) lugeda sisse hoopis teisi arusaamu. Noored on mandunud, neil on tähelepanuhäired, nad ei käi teatris, nad ei loe, istuvad vaid telefonis ja vaatavad TikToki videoid, nad tegelevad kaugete inimeste muredega ja kohe kindlasti ei valuta nad südant Eesti kultuuri säilimise pärast. Selline suhtumine noortesse on ka sellessamas tekstis olemas. Iseasi, kas need mõtted tuleb omistada Nora Maria Londonile, pseudonüümi taha peitunud autorile, või peegeldavad need hoopis hoiakuid, millega Nora-sugused ühiskonnas kokku puutuvad.

Üks on aga kindel: helenad-hebod-hanna-lindad-mirjamid põlevad ja kirjutavad ja tunnevad muret Eesti tuleviku pärast. Kanaarilinnud laulavad.

Märkused:

(1) Sõna võtsid ka Berk Vaher, Elo Kaalep, Tartu Uue Teatri “Hymni” trupp ja Meelis Oidsalu.

(2) Sass Henno juhtum, Peeter Helme juhtum, Joko-Mart Kõlari juhtum. Kõik lood, mida silmas pean, ei ole aga avalikkusele teada. Mõndasid lugusid räägitakse vaid sõpradele usalduslikus kontekstis, mõned lood lahendatakse organisatsioonisiseselt politsei ja kohtu sekkumiseta. Enamasti on see vajalik selleks, et ohvreid mitte taasohvristada. Soovitan siia kõrvale lugeda ka Gea Kangilaski lugu ühest Tartu Ülikooli kontekstis juhtunud loost: https://feministeerium.ee/ahistamisjuhtum-tartu-ulikoolis-ohvrid-raagivad-oma-lood/.

(3) Feministlikust perspektiivist on Nora Maria Londonit kritiseerinud juba enne mainitud Helena Aadli, Hebo Rahman, Hanna Linda Korp ja Miriam Parve.

(4) Pean siin silmas näiteks hiljutist olukorda, kus muutuste hirmus on paljud vastu sellele, et laulupeol saaksid laulda ka viiplejad. Või näiteks seda, kui arvatakse, et kultuuri hoidmine toimub ennekõike ERMis.

Lingid:

1. Helena Aadli artikkel: https://www.muurileht.ee/paevakommentaar-kuidas-me-tapsime-noore-naise-haale/

2. Hebo Rahmani artikkel: https://maaleht.delfi.ee/artikkel/120356119/hebo-rahman-me-ei-vaja-sind-nora-maria-london

3. Hanna Linda Korbi artikkel: https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/oovaoru-lood/

4. Mirjam Parve artikkel: https://www.muurileht.ee/arvamus-empaatia-paradoks-ma-ei-tea-mida-sa-tunned-aga-ma-tean-mida-sa-tunned/

5. “Nora Maria Londoni” võidutöö: https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/kuidas-me-tapsime-puha/

6. Berk Vaheri artikkel: https://kultuur.err.ee/1609607795/berk-vaher-mangud-londoni-borsil

7. Elo Kaalepi artikkel: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120357597/noorte-naiste-privileegipimedus-nora-maria-londoni-kaitseks

8. Tartu Uue Teatri trupi artikkel: https://kultuur.postimees.ee/8190110/tartu-uus-teater-nora-maria-london-on-keskealise-mehe-fantaasia

9. Plekktrummi saade: https://jupiter.err.ee/1038768/plekktrumm

Link Edasi artiklile: https://edasi.org/252597/isabel-jezierska-kanaarilinnud-laulavad-nora-maria-londoni-juhtumi-pohjused-ja-tagajarjed/

Subscribe now

Share Isabel Mari Jezierska blogi