Den Helderist põrutasime üleöö Dunkirk’i. Uku istus taas öövahis ja kirjeldas seda purjetamist rohkem kui sõitu autode kiirteel - sõitsime nimelt otse suure laevatee kõrval, teisel poole laiumas tohutud tuulepargid, aeg-ajalt möödudes tankerite ankrualadest, nafta puurtornidest ja ületades ristuvaid suuri laevateid. AIS piiksus lakkamatult hoiatades lähedal asuvate laevade eest. Välja lülitada seda ei saa, sest võib olla asjalik hoiatus, samas võib piiks hoiatada juba kümnendat korda sama ankrus seisva tankeri eest, mis ilmselgelt sulle otsa ei sõida. See kant siin on üks laevaliikluse poolest tihedamaid alasid maailmas, mh möödusime öösel Amsterdami ja Rotterdami sissesõidust.

Dunkirk’ile juba merelt lähenedes lõi ninna mõnusalt soe lõunamaine mereõhk. Tõesti oli tunne, et oleme jõudnud Prantsuse rivierade lähistele (kuigi oleme alles Põhja-Prantsusmaal). Mere värv oli muutunud hoopis heledamaks, ilmselt tänu liivasele merepõhjale. Hinge tekkis lootus, kas lõpuks oleme jõudnud sooja kliimasse?

Dunkirk’i Grand Large marina jättis kohe väga sümpaatse mulje, isegi sadamakapten tuli meid pärast sildumist külastama. Pigem haruldane sellistes suuremates sadamates. Sildusime ühe hollandi purjeka pardasse, pensioneerunud paarike oli tagasiteel koju, olid teinud kolmekuuse retke Šotimaale ja Inglismaale. Onu oli väga tore, rääkis, et oli ka ise oma kolmekümnendates üle Atlandi ja Kariibidel käinud ja ikka sekstandi abil navigeerinud. Naersime koos muutunud maailma ja tänapäeva võrreldamatult lihtsa purjetamise üle. Andis meile hea soovituse, et Dunkirk’is on bussiga sõit tasuta, et saab kerge vaevaga kesklinnas käia, kus on palju poode (tema naise lemmikud). Proovisin kontoris sadamatasu makstes purssida prantsuse keelt, aga üsna pea jäin ikka hätta. Ja neiu omakorda ei osanud eriti inglise keelt, kahepeale saime bürokraatia tehtud, millegipärast on prantsuse ankeedid ikka 3x pikemad kui Põhjamaades. Siinsetes sadamates on ägedad ujuvkaid, mida ühendab kaldaga vastavalt tõusule-mõõnale kas ülijärsk või pigem lauge kaldtee. Tõusu ja mõõna jälgida on meie jaoks endiselt väga põnev, parajalt müstiline nähtus.

Meid paelus Dunkirk’i juures kindlasti selle ajalugu. Esimese jalutustiiru tegime sadamast kiviviske kaugusel asuvasse II MS ajal kuulsaks saanud hiigelsuurde Malo-les-Bains liivaranda. Just siit evakueeriti operation Dynamo käigus 1940 mai lõpus pea 340 000 liitlasvägede sõdurit, kes olid maismaal saksa vägede poolt ümber piiratud. Dunkirk’i filmist on mulle meelde süüvinud just Briti vägede mobiliseeritud väikelaevade armaada. Filmilikult eepiline. Kokkuvõttes oli see ikkagi väga suurte kaotusetega operatsioon: iga seitsme sõduri kohta, kes päästeti, langes üks sakslaste kätte vangi ning Dunkirk’i linn tehti 80% ulatuses pommitamisega maatasa. Päris eriline tunne oli selles samas rannas kaunist päikeseloojangut ja ilusat õhtut nautida. Sõjad tulevad ja lähevad, linnad ehitatakse taas üles ja elu läheb edasi.

Meile jättis Dunkirk väga mõnusa mulje, käisime ka bussiga kesklinnas, nägime ära kohaliku raekoja ja katedraali, samuti väisasime kesklinna Jean Bras väljakul üht restot. Ilus, puhas ja arenev linn, eriti ilus on muidugi tohutu liivarand. Teisele poole jäi ka hiiglaslik kaubasadam, väidetavalt suuruselt kolmas Prantsusmaal, seda nägime lähemalt järgmise hommiku päikestõusu ajal lahkudes.

Algselt oli plaan lahkuda juba 4 paiku hommikul, samas jäi Uku äikeseprognoose vaadates veel ootele, merel käis kõva äike. Andsime otsad umbes poole seitsme ajal ja tagantjärele oli see väga õige otsus, me tuttavad taanlased lahkusid 4 ajal ja merel oli ikka väga hirmus äikesetorm olnud, nemad pöörasid otsa tagasi ja läksid Calais’sse mõneks ajaks varjule. Saime küll vahepeal kõvasti vihma, aga muidu läks sõit Boulogne-sur-Mer’i ilusti, valdavalt mootori ots läbi Inglise kanali. Ühel pool Doveri valged kaljud, teisel pool Prantsusmaa Cap Gris-Nez, nende vahe vaid 34 km. Mulle tuli see üllatusena, et reaalselt Inglismaa paistab Prantsusmaalt, ehk pole ma seda kunagi lihtsalt enda jaoks teadvustanud.

Siin Boulogne-sur-Mer’is plaanime nüüd tiksuda kuniks lähipäevade tsüklonid merel mööduvad. Eile päeval saabusime lõõskava päikesega, mis õhtuks asendus vihmaladinaga. Siinne sadam on suure lüüsi lähedal ja tõusu ja mõõna vahe on lausa kuus meetrit. Kui on tõusu maksimum, siis on kaldaäärsed metallpostid vee all, kui on mõõn, näeb veealust maailma: roostetanud postide külge kinnitunud molluskeid, karpe ja nuusutada läppunud merelehka kerge kajaka väljaheite aktsendiga.

Linn tundub esmamulje järgi äge, arhitektuuriliselt ja tunnetuslikult, vanalinna restodes õhtul elu kees. Oleksime pikemaltki jalutanud, kuid naasime purjekale päästeoperatsioonile. Nimelt pargis jalutades toppis Hõbe meile märkamatult ninna mingi puu õitsenud lehe pallikese (ma ei tea, miks küll iga laps peab seda oma nahal järele katsetama) ja loomulikult jäi see talle ninna kinni. Õnneks ei olnud see sügaval ja Uku sai selle pinsettidega kodus üsna kiirelt kätte. Lõpp hea, kõik hea.

Tervitan meie blogi lugejaid Hollandi Põhjamerre ulatuvast otsast, Den Helderi sadamast! Jõudsime siia pärast ligi 30-tunnist väntsutust, mis algas Helgolandi saarelt merele minnes. Saime oma osa Norra rannikul möllanud madalrõhkkonnast, mis tõi meieni kasvava 25-30 sõlmese NW tuule ja püsivalt üle 2 meetri kõrgused vahuste tippudega lained.

Esimest korda kogesin purjeka peal seda, kuidas horisont laine taha ära kadus ja siis uuesti välja ilmus. Taglas ulgus ja värises. Enamus teest sai sõidetud teises rehvis groodiga ja väikese törtsu rull-genuaga. Groodi esiliik värises hirmsasti. Ilmselgelt oli purje trimm vale, aga ma ei osanud sel hetkel seda ka ära lahendada. Valli järgi andmine ei aidanud. Et seilasime üsna nurka surutult laevatee ja meretuulepargi vahel, ei saanud ka mugavamat nõks allatuult kulgevat halssi valida. Hilisem allatuule ots vaigistas põrina koheselt.

Taglase heaolu üle tunnen eriti suurt kestvat muret, et ikka kõik hästi oleks ja riistvara kaua kestaks. Laevaomanikud teavad, mida tähendab tagumikutunnetus. See on integraal ehk kogusumma üle kõikvõimalike laeva häälte, tunnete ja lõhnade valimi, mida laeval esineb. Kõik, mis väljub selle summa keskmise piireist, äratab öösel üles, ei lase rahulikult elada ega olla. Kapteni elu lihtsalt on selles osas püsivalt muretsev ja rahutu.

Hollandisse seilamise ööst jäi aga eriti meelde müstiline kogemus helendava planktoniga. Et mul pilti teha ei õnnestunud, joonistasin MS Paint’is juhtunust ülaloleva visandi.

Olin öösel vahis ja mida sa seal ikka teed kui vahid, esiti enda ette, siis laeva, kajutisse ja muidugi ka merele. Ühtäkki vahtisin, et laeva allatuule pardas kesk Põhjamere ööpimedust vahutav vesi oli kuidagi eriti valge ja ergav. Sama toimus ka ahtris. Lasin ennast ahterpeegli äärde põlvili maha ja ajasin pea üle ahterpeegli serva, et vett lähemalt uurida. Tõepoolest, roolilehest tekkiv keerisvesi helendas!

Vesi helendas piki roolilehte sügavale vette ja pildus siia-sinna laiali väikesi neoonsiniseid tähekesi, nagu oleks vett lõiganud sügav helendav nuga. Helendus ulatus roolilehest meetri-paari kaugusele. Korraks panin öösel tööle mootori, et laev tuulde keerata ja suurpurje rehvida. Siis läks laeva sõukruvist horisondi poole teele helendav veealune torpeedo. See oli mulle taju nihestav kogemus.

Betoon ja Kieli kanal

Liina tuletas meelde, et pärast eelmist blogipostitust on nii mõndagi juhtunud ja mööda läinud. Läbisime ühe kanalis ööbimisega Kieli kanali, kogesime Elbe jõele jõudes esimest korda tõusu ja mõõna tugevaid hoovusi, Cuxhaveni sadamas tõusu ja mõõna ennast ning saime Sanuk’i Helgolandi saarel kai äärde neljasesse purjekariita pakkida.

Meie valitud marsruudil jäi mulle Kielist, Brunspüttelist (kanali läänepoolne lüüsilinn) ja Cuxhavenist üsna tühi tunne.

Kielis viibisime 1972. aastal Olümpiamängudeks ehitatud jahisadamas. Seal käis pidev sagimine ja seilamine. Tõttöelda pole ma kunagi merel nii palju purjekaid näinud kui Kieli fjordis suvalisel laupäeval. Isegi Muhu väina regatil pole ma korraga nii palju purjekaid näinud. Kielis on seega aktiivne merekultuur. Samas tõmbas sellest rikkusest palju elu välja juba aegumas olümpiakeskus, mis on pikalt mere ääres kulgev natuke nõuka-vaibiga betoonehitis. Erinevalt merest, oli selles keskuses vähe rahvast, distantsid pikad ning duširuumi veejooksutamise mündiautomaat loksus seina küljes kaeblevalt. Kieli olümpiakeskus asub äärelinnas. Kieli Fjordi idakaldal Laboes käis aga hoopis põnevam elu. Seal on mere ääres mänguväljakud, kõrtsid, poekesed, allveelaevaga muuseum. Järgmine kord läheme kohe eos sinna.

Kieli kanal on eeskätt mõeldud suurte kaubalaevade teenindamiseks. Selle ääred on täis laevade valgusfoore, kraanasid, nurgelisi kunstmaastikke.

Siiski jättis väga toreda mulje meie valitud ööbimispaik umbes keset kieli Kanalit. Kui tavaliselt soovitatakse peatuda Rendsburgis, siis meie ööbisime lihtsama-parema sildumiskoha nimel juriidiliselt eraldiseisvas, aga siiami kaksikuna Rendsburgi küljes olevas linnas Büdelsdorfis. Tõttöelda me Büdelsdorfi linna ei näinduki. Tulime perega purjekalt maha, tasusime näppepidi peenras olevale sadamakaptenile sularahas väikese kaitasu ning panime kohe võsa poole ajama. Mõte oli, et läheme jalutame linna peal, aga kaldal lokkavad põldmarjapõõsad tõmbasid meid endasse. Veetsime sealkandis ainsas 500x130 m alal olevas puudesalus umbes kaks tundi, sõime igal sammul ja kõrgusel põldmarju ja tundsime ennast hästi.

Kieli kanali läänepoolne lüüs asub Brunsbütteli linnas. Leidsime sealt muidugi üles jäätisekohviku ja jalutasime niisama ringi. Võibolla on asi selles, et purjetamise kõrghooaeg on läbi, aga see linn jättis eriti mahajäetud tunde. Nagu ka Cuxhaven, esimene sadamalinn pärast kanali läbimist.

Hiljem, juba Helgolandil olles, naljatlesime ühe belglasest laevakapteniga, et nende linnade inimtühjus on tingitud sellest, et elanikud tulevad kohe hommikul praamiga Helgolandi saare maksuvabasse poodi alkoholi ja nänni ostma ning jõuavad alles hilja õhtul viimase praamiga koju tagasi.

Helgolandil, mis on pisike Saksamaa saar Põhjamere kagunurgas, oli esimest korda sel reisil natuke eksootiline tunne. Teise maailmasõja ajal asus sel saarel suur sakslaste merebaas. Pärast sõda otsustati endistele vaenlastele igaks juhuks saata poliitkeeles noot või signaal - saare kõik sõjaehitised pakiti 1947. aastal sõjast üle jäänud lõhkeainet täis, Vikipeedia andmetel 7400 tonni, ning lasti suurejoonelise kogupauguga õhku. Kardeti (loodeti?), et kogu saar kaob selle järel maamunalt. Osalt nii läkski, aga midagi jäi alles ka. Sadama akvatooriumis on lippudega märgitud palju väikesi karisid. Need on allveelaevade baasi jäänused.

Taasiseseivusmispäeva puhul mõtteid Eestist

Sadamates argipäeva asju ajades saab üha selgemaks lihtne tõdemus, et mida kaugemale Eestist minna, seda vähem teatakse, kus meie väike riik asub või et see üldse olemas on.

Eile õhtul ajasin Hollandis, mis pole ju teab kui kaugel, sadamakapteniga asju. Ta küsis, et kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist. Järgnevast pisikesest vaikusest ja küsivast pilgust sain aru, et see nimi ei öelnud mehele mitte kui midagi. Lisasin siis toetavalt, et Eesti asub Euroopas. Sadamakapten noogutas tunnustavalt ning vaikus jätkus. Et meil kaarti käepärast polnud, kirjutasin talle tõiga lõpuks oma kodulinna Tartu nime paberile.

Eriti kriipiv on ses osas olnud Taani ja Saksamaa (Cuxhaven) kaikoha makseautomaatide kasutamine. Kui jõuab kord valida aluse koduriik, pole Eestit ega teisi Balti riike valikus. Tuleb vajutada “Other” nuppu, mis lihtsalt viib eimidagiütlevalt järgmisele lehele. Maksetarkvara looja on meid, põliseid läänemere rahvaid, paigutanud “Other” kausta. Ometi moodustab Balti riikide merepiir Läänemere merepiirist ligi neljandiku. Selles tarkvaras on, paraku, ajaloo igandi lõhna. Proovin tarkvaraja looja üles leida ja talle Eesti asukoha meelde tuletada.

Väikeste rahvaste elulaadi on sisse ehitatud teatav binaarsus või heas mõttes kahepalgelisus. Kodus saame olla omaette, oma suhteliselt puutumata looduses, elada oma rikkas sisemaailmas - Oma saarel. Aga välismaal ei jää meil muud üle kui olla teistele ekstrovertne, väljendusrikas ning kättesaadav. On omaette põnev küsimus, mis jõud on peidus nende kahe eripalgelise maailma vahel. Vastandid tõmbuvad, sest neide vahel mõjub jõud ning jõud pakitseb tegutsema. Kannan siit meelevaldselt üle, et eestlane on toredalt kahepalgeline ja olemuselt jõudu täis rahvas!

Nõustun nendega, kes on öelnud, et iga välismaal viibiv Eestlane on kui visiitkaart meie rahvale. Mitte ei pea pahandama selliste sadamakaptenitega, vaid meie maad näpuga kaardil näitama ja seletama, kui kultuursed, pika ajalooga ning ettevõtlikud me oleme.

Taasiseseisvuspäeva hommikul nägin Helgolandi sadamas rõõmuga, et sadam oli meie pidupäeva eriti suurelt esile võtnud ning kolm korstendki sinimustvalgeks võõbanud -elagu!

Mønil peamiselt taastusime. Piksel oli kolm päeva palavikku, vist vähesest unest ja kurnatusest mingi tõbi, Uku tegi tema kõrvalt remonditöid ja vahepeal mängisid koos Prince of Persiat. Naispere käis bussiga saare “suurlinnas” Steges poes. Skoorisin sealsest Punase Risti taaskasutuspoest lastele paar mänguasja, sõime jätsi ja jalutasime niisama ringi. Taani on kuidagi mõnusalt pingevaba, inimesed on päikeselised ja meeldivalt pohhuistlikud nt oma väljanägemise ja liiklemisviiside osas. Kulunud riided ja ratas liiklusvahendiks on pigem norm kui erand. Järgmisel päeval käis Ülle veel ainsana rattaga ka suursugust Møni klinti vaatamas, teised puhkasid purjekal.

Uku vennastus vahepeal kanadalaste asemele saabunud soomlastega purjekalt Toucan. Uku sai Heikkilt väärtuslikku purjetamise know-how’d ja jagas vastu tagavarajuppe. Nende kolmeliikmeline pere oli nimelt üle Atlandi käinud ja ka kümme kuud Kariibidel ringi seilanud nii, et nende poeg oli samal ajal koduõppel. Neil on pikem ja ägedam Soomes toodetud sportpurjekas, mis järgmisel päeval koos Kieli poole startides näitas meile peagi päkad ette. Meil kahjuks hea taganttuulepuri puudub, katsetasime siis vahepeal spordi mõttes poomiga genu rohkem liblikasse seada. Muidu kasutasime sel otsal palju ka diislituult, et ööseks Kieli jõuda. Eks edaspidi peame sellega rohkem piiri, eelarve mõttes ning vahemaad lähevad ka järjest suuremaks.

Kieli jõudsime ca 23 paiku, liiklus lahel oli tihe. Pimedas võõrasse sadamasse jõudmine on ikka hoopis keerulisem, juba õige sadamaaugu leidmine on väike nikerdamine, sest neid punaseid ja rohelisi järjest vilkuvaid tulukesi on terve rannik täis, siin on neid sadamaid järjest nagu seeni pärast vihma. Silduma pidi postide vahele nagu siinkandis paljudes sadamates kombeks. Pimedas ja üsna kõva tuulega ei hakanud me end aga sinna pressima, läksime tuttavate soomlaste lähistele külgkai äärde. Hommikul kuumalaineses Kielis (lubas 32 kraadi) ärgates ja välja piiludes vaatas vastu mastimeri. Kieli Schilksee endine olümpiasadam on ikka tõesti hiiglaslik. Olen siin üle kümne aasta tagasi käinud, tõesti aga ei mäletanud kui suur see oli. Sadamakapten ütles, et kohti on 900 ja paljalt täna tuli 50 purjekat sisse. Mastaap on ikka hoopis teine. See on suurim jahisadam, kus oma purjekaga seni käinud oleme.

Minu jaoks on Kieli naasmine omamoodi nostalgialaks. Nimelt kui siin 2011 a. augustis Christian-Albrechts Universität’i suveülikoolis osalesin, siis oli selle programmi raames meile korraldatud ka purjetamine Kieli lahel, siitsamast Schilksee sadamast. See oli mu elu esimene purjetamine, vist pisikesel folkboodil, mäletan, et oli madal puust purjekas ja kui ilm äkitselt tormisemaks läks, sai reelingust kümne küünega kinni hoida kui vesi üle parda uhas ja purjekas mõnusalt kreenis käis. Mäletan adrenaliinilaksu ja et mulle meeldis see veelähedus. Suurel purjekal seda nii vahetult kahjuks ei koge.

Minu mälestustes on see 2011. a august kuidagi eriliselt soe ja helge, siin oli kogu aeg soe ja päikeseline. Tutvusin ägedate inimestega kogu maailmast, sh imetoredate eestlastega (tervitaks siinkohal pallipere reisimeditsiini arsti Brunot ja samuti Indrekut, kellega hiljem lausa Tartus korterit jagasin). Lisaks õppisin kõvasti saksa keelt. Sest vaatamata oma pigem keskmisele saksa keele oskusele õnnestus mul end mingi valemiga pärast testimist Oberstufe rühmast avastada. Ja seal ma siis piinlesin need kolm nädalat teiste märksa vabamalt saksa keelt valdavate saksa fillide jt kõrval. Saksa keele oskus on küll nüüdseks roostes, aga see kogemus tervikuna püsib eredalt meeles. Sageli mõtlen, et elus tasub vaid teha esimene samm mingis suunas ning uksed hakkavad avanema ning kohtad inimesi, kes su elu ennustamatul moel mõjutama hakkavad. Vähemalt tagantjärele on tore selliste seoste üle mõtiskleda.

PS: Muuhulgas, inspireeritud Toucani perest tegin meile ka lõpuks Instagrami konto Lühilink on ka blogi avalehe päises. Vaagisin tükk aega, kas seda üldse teha, aga vahel on tore jagada mõnda lühivideot storyna, ilma, et peaks kohe pikka postitust tegema. Põhilugusid jagame ikka siin blogis, kes tahab lihtsalt lisaks mõnd videot või pilti, võib ka Instagramis meid jälgida.

PSS: Avalehe päises on tänu mu toredale kolleegile Priidule nüüd meie Asukoht kaardil, kuhu iga postituse järel tulevad täienduseks punktid meie läbitud asukohtadele. Kes soovib laivis jälgida, saab alati meid AISi info abil leida nt Vesselfinderist

Paari päeva pärast peaks algama uus tundmatu teekond läbi Kieli kanali Põhjamerele. Seniks, nautigem kuumust ja suve, kuni see veel kestab!

Jah, meil on pardal väike armas pesumasin. See on siin Taanis Bornholmi saare Hasle kalasadamas kõvasti tööd rüganud. Võtsin plaani, et pesen kogu mustapesukoti tühjaks. Tänase seisuga see peaaegu et õnnestus, aga siis tuli uus laar peale. Muide, tahtsin kaasa võtta ka 3D printeri, aga see tõesti ei mahtunud ära - oli liiga suur. Nüüd otsin väiksemat. Arusaadavalt me siin hambaharju pooleks ei lõika (väidetavalt eriti vihased pikamaa sportpurjetajad seda kergema ja kiirema jahi nimel teevad - müüt?)

Bornholmil on sadamaid palju, aga meie keskmisest suuremale purjekale ja keskmisele sildumisoskusele on need natuke kitsad. Hasle sadam võtab väga vähe lainet sisse ja on pea kõikjal vähemalt 3 m sügav. See sobib hästi.

Sõit siia kulges täitsa toredalt. Tulime 1/3 teest mootoriga, 1/3 teest külgtuules purjega ja 1/3 teest mootorpurjetades. Kalmarist andsime kell 04:10 otsad ja jõudsime umbes 22:10 Haslesse. Pean tunnistama, et sõitsin üle ühe laevatee diagonaalis. Pallitiirul oleva purjeka S/Y Hilja kapten Villem kirjutas mulle WhatsAppis, et ta sai Hollandis sellise asja eest trahvi. Lubasin talle, et teen järgmine kord paremini.

Bornholmi jõudes tundsin selgelt, et merel on soolasem lõhn kui Eestis.

Viimased kaks päeva puhus tuul kõvasti ja läänest, meile vastu. Tegime aega parajaks ja sõitsime oma kokkupandavate jalgratastega Bornholmi läänerannikul ringi. Sõime Rønne’s pitsat, nuusutasime heeringa suitsetamiseks ehitatud maju (røgerier), käisime Skandinaavia suurima keskaegse linnuse Hammershus varemetes ronimas ning sain ka ühe päeva jagu remonditöid teha.

Kurbusega teatan, et minu kokkukäival jalgrattal läks tagarattal kaks kodarat katki. Kandsin Hõbet seljas ja andsin kõvasti pedaalidele vatti, tulemus käes. Eestis lasin juba aastaid tagasi oma jalgratta tagumise velje eriti tugevatest kodaratest laduda ja unustasin ära, et selline häda võimalik on. Nüüd olen siis jälle portsu otsas.

Kielist tuleb lisaks mootori õlifiltritele kodaraid osta. Ostsin Eestist viis õlifiltrit, ütlesin poes kindlasti õige tootekoodi ka, aga järgmisel päeval anti kaasa viis vale filtrit. Ma ei kontrollinud kassas kaupa.

Ahjaa, lehkamisest ka. Mainitud kõva läänetuul tõi paari päevaga sadama akvatooriumisse korraliku kihi sinivetikaid. Ma ei ole kunagi nii paksu sinivetika vaipa näinud. Need on nüüd surema hakanud ja haisevad päris jõledalt. Ongi aeg siit minema tuulutada, tuul muutis suunda ja peaks ühe päeva jagu keerutama lõunast, kagust, idast. Kas see kannab meid Kieli välja? Näis!

Kui all liiga hull ei ole, saab ka vähemnõudlikku toitu kokata. Rootsi vaikimisi purjetamissöögiks on kujunenud lihapallid (Kötbullar) juurviljaga.

Tõele au andes tuleb aga mainida, et merehaigus on meil seljatatud, juhhei! Juba sõidul Gotlandilt Ölandile ei hakanud kellelgi peale Hõbe halb. Ja loksutas ikka mõnuga. Üldine kolme päeva reegel pidas siis enam-vähem paika, st et paari päevaga merel valdaval osal inimestest organism harjub ja hullem merehaigus möödub.

Paari tunniga jõudsime monumentaalse Kalmari-Ölandi sillani, mis liidab Ölandi mandri-Rootsiga ning on hüppeliselt kasvatanud suvitajate ja muude turistide hulka. Sild ise on veidi üle 6km pikk ja sillaalune kõrgus ca 35 meetrit.

Purjetasime silla alt läbi ja Kalmarist mööda, kuid väina tulvava vana laine vastuloks hakkas hoogu üha enam pidurdama. Lõpuks otsustas kapten, et sellisel purjetamisel ega ka mootoriga vastu lainet peksmisel pole erilist mõtet. Pöörasime tagasi Kalmari jahisadamasse, et pisut paremaid tuuleolusid oodata. Jõudsime juba hämaras, aga saime sujuvalt kai äärde sildutud, otse ühe hotelli terrassil puhkava rootsi pensionäripaari ette. Täitsa põnev ekspromptvisiit linnakesse, millest keegi meist peale Kalmari uniooni suurt kuulnud ei ole.

Täna väisasime Kalmari lossi (ägedad lastetegevused õues, mh rüütliturniiri läbimäng jm, kuid palju köisi ja katsumiskeelde sees), jahtisime oma Volvo Penta mootorile filtreid ja õlipumpa (kahjuks edutult, Kielis teeme uue katse) ja pärast mitmetunnist jalutamist ja kultuuridoosi oli kogu seltskond juba üsna hangry ning tankisime end siin kai kõrval kiirtoidust ja jäätisest täis.

Hiljemalt homme varahommikul plaanime edasi juba Bornholmi suunas kulgeda. Suur tänu ka kõigile, kes meid tasulise subscriptioniga on toetanud! Vähemalt esialgu me eraldi nn preemiumsisu looma hakata ei plaani. Proovime lihtsalt kõigile võimalikult sisukalt postitada.

Purjetamiseni!

PS: Borgholmis saime ka oma Starlink Mini panni lõpuks seadistatud, seni töötab väga hästi. Kuigi juuli alguses tuli juba mingi meil, et policy muutub ja kui reisid ringi, siis iga kolme riigi pärast peaks end uude kohta registreerima või siis mingi preemium konto eest tasuma. Näis, kas läheb siis hüppeliselt kallimaks või mis saama hakkab. Kui kellelgi on selle osas rohkem teadmist võib julgelt jagada!

Telefon üle parda

Valisime Gotlandil esimeseks sildumispaigaks jahisadama merepoolse muuli maapoolse külje. Saime ennast parema poordiga kenasti kinni. Eelmisel aastal oli linnapoolses “päris” jahisadamas meie jaoks liiga intensiivne keskkond. Päev otsa voorisid sadamast mööda bassilöökidest värisevad A-traktorid, kõikjal oli hästi palju rahvast, osad purjekatest suhtlesid teineteisega üle akvatooriumi megafonidega - palavus. Selle kõige keskel oli lapsi magama panna pehmelt öeldes raske. Sel korral siis vaiksem merepoolsem muul.

Hommikuks oli tõusnud korralik tuul ja meie 47-jalane purjekas keksis sildumisotste küljes traktorirehvide otsas akvatooriumi ummiklaines nagu jänku. Valtsprussi kaitsev plekk rippus hädavaevu parda küljes, vööripoolne sildumisknaap käis kere küljes edasi-tagasi nagu mu poja lahtine esihammas, parras oli ennast mustakirjuks värvinud. Olukord oli halb ja olin kaptenina teinud vea - ei vaadanud sildumisel ilmateadet ning ei arvestanud järgmise päeva olusid. Hoidsin jalaga purjekat kaist eemal, vahtisin tühjusesse ja siis tuli appi, nagu ingel taevast, üks tore rootslane. Võtsime koos vastu otsuse, et kolin jahi ümber kalasadamasse. Rootslane ütles, et vaata, seal mastid ei lengerda, sinna ummiklaine ei levi. Mõeldud, tehtud! Pärast seda hommikuvõimlemist läks päev edasi ning jõudis õhtussegi.

Võtsin järgmisel päeval sildumisknaabi remondi ette. Mul on õnneks pool purjekat tööriistu ja muud säärast täis laetud ja töö oli lihtne. Südapäeval, poole remondi pealt kui ma parasjagu peadpidi vöörpiigis mutreid pingutasin, kuulsin metalset kõlksatust ja Liina hõiget:”Oi ei!” - jah, Liina mobiiltelefon oli nüüd merepõhjas. Ta tahtis just parasjagu Hõbega matkama minna ja upitas last üle parda kai peale, kui telefon põuetaskust vabadusse hiilis.

Elu on nagu ämblikuvõrgu niitide põimitis, üks asi viib teiseni, kohad-paigad-inimesed on omavahel seotud. Kui ma oleks eelmisel päeval paremini sildunud, kas oleks telefon alles jäänud?

“Kuule, see on ju Rootsi kuningas!”

Ühel hommikul istusime laevaperega all kajutis hommikusöögilauas. Ülle tegi parasjagu kohvi. Kõlas hüüatus:”Kuule, see on ju see … noh, Rootsi kuningas!” Vaatasin minagi üle õla üles läbi kambüüsi kitsa aknapilu. Pagan võtaks, tõesti väga sarnane nägu. Laudkonna ärevus kasvas. Tõusin püsti ja vaatasin lähemalt - see on kas päris kuningas või tema teisik. Põgus hetk hiljem oli jälle Ülle silm teravam:”Ja Silvia on ka! Kuninganna!”

Tõsi ta oli, kuningapaar oli incognito mereääres jalutamas. Taamal oli näha kai äärde pargitud eraautosid, mõnda tarmukalt paigal passivat ilmselget turvameest. Olime ju kalasadamas, kus suuremat rahvamassi pole, pole õieti kedagi - siin on hea privaatne patseerida. Kuningapaar kõndis meie hommikusöögilauast paari meetri kauguselt mööda. Carl uuris vanu jahte, rauast kalatraale, kuulas kajakaid. Silvia istus kaugemal pingil ja rullis telo. Paar oli üldiselt vaikne, meeleolu rahulik.

Päev läks jälle edasi ja olime kõik rahul, et olime saanud osa uhke ja ilusa rootsimaa kuninglikust (sala)nimbusest.

Lõpetuseks niipalju, et lõpetasin äsja lastega hommikumaadlemise Borgholmi jahisadamas. Plaanime homme Bornholmi seilata. Tuleb jälle üks pikem üleöö ots.

Minek oli hea, esimese öövahetuse tegi Uku ja mina asusin vahipostile kell 2 öösel. Siis oli juba kottpime, tuul ja laine päris kõvad, Sõrve sääreni oli veel paar tundi minna. Kolme vahitunni vältel läksid lained üha suuremaks ja vihasemaks, purjetasime teravas tihttuules ja vöör peksis järjest armutumalt vastu laineid. Alt hakkas järjest kostuma merehaiguse hääli, üksteise järgi langesid lapsed, vanaema ja Uku. Alla piiludes meenusid stseenid filmist Kurbuse kolmnurk (ehk veidi leebemas kastmes, aga tunne oli sarnane). Kui mul vahipostile minnes oli ka kerge iivelduse maik suus, siis üleval värske tuule käes ei olnud hullu. Kui aga kella 5 ajal andsin vahikorra Ukule üle, siis piisas vaid alla ronimisest kui ka mina kalu toitma tõttasin. Pärast seda läksin Hõbe kõrvale tudile, vahepeal läbi une veel kuulsin, et Uku pani mootori tööle, arvasin, et ehk oli laevateel vaja kellegi eest läbi sõita vms.

Hommikul ajas Uku mind üles ja suur oli mu üllatus, kui Uku ütles, et pööras hoopis öösel otsa ümber ja hakkame kohe Mõntu sadamasse jõudma. Kokkuvõttes mõistlik otsus, sest samades ilmaoludes oleksime veel järgmise õhtuni end merel lõhkunud. Üllatavalt Windy sellist tuult merel ei ennustanud, või siis ehk oli see me harjumata organimidele lihtsalt liiga karm esimene ööots. Mõte oli Mõntus haavu lakkuda ja päevake taastuda, et siis juba veidi parema ilmaga Visby poole põrutada.

Mõntu sadamas olime ainus purjekas. Tutvusime väga külalislahke ja jutuka sadamakapteniga ning nautisime seda puhkehetke mönuga. Ülle küpsetas ahjus Fredi kaasa pandud kalu, mis tulid ülimaitsvad, kõik mugisid ja kiitsid. Kuivatasime tekil ja kai peal oma asju, sest mh oli ühe ahtrikajuti aken jäänud mereületuseks korralikult sulgemata ja Uku kirjeldas, et järsku keset ööd lendas aken lahti ja umbes 5 pangetäit vett lahmas järsku tema ja Hõbe voodisse. Minu vahikorra ajal käis üks suurem laine üle purjeka kokpitini välja nii et vett voolas ka luugist alla. Purjekas nägi hommikul välja nagu paras sõjatanner, üks plastkast tööriistadega oli põrandal ringi sõitnud ja pooleldi katki läinud, oli üsna märg ja koristamist jagus. Ilm oli tuuline, aga ilus, väisasime randa ning pärast ratasel ka Laadla poodi. Naersime, et ei olnduki ammu Saaremaale jõudnud (peale Kuivastu) ja sealne vahepeatus oli veel tore hüvastijätt Eestimaa pinnaga.

Pühapäeval algas teine katse Gotlandile jõudmiseks. Väljusime poole kahe ajal, tibutas kergelt vihma, aga tuul ja laine olid kõvasti mõõdukamad kui üleelmisel ööl. Uku harjutas kaasaostetud minisaksofoni, mängisime kaarte, lugesime, sõime vaheldumisi kommi ja küpiseid, mida oli alt kerge kätte saada.

Loks oli ikkagi üsna kõva, nii et all söögitegemise indu kellelgi ei tekkinud. Peagi hakkas Hõbel siiski paha, oksendas ja jäi mu süles magama. Enne sõitu olime manustanud nn merehaigusevastaseid ingveritablette, millel meile küll mingit mõju ei olnud. Halb hakkas neist hoolimata. Ülle katsetas esimesena ka kangemaid merehaiguse rohtusid (Arlevert tabletti), me Ukuga võtsime seda ilmselt liiga hilja, sest kui Ülle suutis sisikonna sees hoida, siis me Ukuga ikka õhtupoolikul väljutasime nii toidu kui merehaiguse rohud.

Seekord oli Ülle esimeses vahikorras ja mind äratati kell 12. Farö rannikuni oli veel ca 40 km minna. Vihma tibutas, vahepeal tuli Uku üles ja arutasime, kas möödume Fåröst põhjapoolt või alt nn Fårösundi väina kaudu. Uku arvas, et pimedas ei taha seal väina märkide vahel navigeerima hakata ja tuule suund tuleks ka soodsam kui ülaltpoolt minna. Võtsime siis suuna põhja poole. Närve kõditasid mõned teele jäävad reisilaevad, oligi hea pimedas harjutada nende suuna ennustamist, muidugi AISi infost plotteril on ikka väga palju abi. Kella 4ni pidasin vastu, siis oli juba päris jahe ja andsin järje Ukule üle.

Hommikul magasime Hõbega pikalt, alles 9st ärkasime lõplikult üles ja sõitsime siis juba Gotlandi läänerannikut pidi allapoole Visby suunas. Pikne pidas selle otsa vastu ilma igasuguste merehaiguse tunnusteta, mida loeme heaks märgiks. Hommikul oli kõigil teistel ka parem, sõime oma traditsioonilist tatraputru ja nautisime rahunenud ilma. Vaid Hõbel tuli pärast hommikusööki veel üks üllatusokse. 15 paiku jõudsime Visby sadamasse, seekord võtsime end välimise kõrge kai äärde, kus on rohkem ruumi ja rahulikum ja vaiksem. Esmajoones tegime turgutusretke väidetavalt Euroopa ühte suurimassse jätsikohvikusse, kus on sadu eri maitsega gelatosid. Tankisime end jäätist täis, seejärel ka burgerit, lihapalle ja fish’n’chipsi ja tegime poetiiru. Elu on taaskord lill. Homme puhkame siin ja siis juba edasi Bornholmi poole!

Eile öösel lomberdasin sadamas kella viieni ringi, vedasin asju kaldalt paati, paadist kaldale. Vahtisin kalasilmadega tühjusesse ning otsustasin lõpuks paar tundi magada. Sõpradele ja perele oli lubatud kella kümnene start. Muidugi tulid saatjad õigeks ajaks sadamasse kohale, või isegi varem. Mul aga oli vaja veel mootorile rihm tagasi panna, “korraks” mastis käia ja nii edasi, seda kõike läbi põhjaliku väsimusevine. Ent öeldakse, et seal kus häda kõige suurem, on abi kõige lähem. Publikust said töömesilased - kes tõi kohvi, kes pingutas mootori rihma, kes vedas asju. Kõik sai tehtud ja umbes kell üks pärastlõunal andis Sanuk Pärnu jahtklubi B kai juurest otsad.

Meie esimesse sihtpunkti Ruhnu tõi meid pool teed diislituul ja sealt edasi juba tore, natuke terav küljekas üle väga sileda vee. Siinkohal tahan tänada kõiki abilisi, kes nii nõu kui jõuga meid ettevalmistustöödel ja sadamast välja aitasid - veelkord suur suur aitäh teile kõigile!

Võtsime täna Liinaga Ruhnu saunas vastu otsuse, et otsustame homme, kas seilame kohe Gotlandile edasi või jääme päevaks siia, oma Eesti lemmiksaarele puhkama. Mina tunnen küll, et pean pärast mitu kuud kestnud kohutavat pingutust uuesti elama õppima - just nimelt elama. Koguaeg ketrab peas mõte järgmisest vajalikust remonditööst, ilma uurimisest või muust kohustusest. No näiteks AIS käitub kahtlaselt, saadab ainult kalda lähedal. Kas tõesti on mingi probleem uue antennikaabliga? Aga tänaseks aitab, menetlen homme edasi ja magan vahelduseks peatäie.

12+ tonni, mis õnneks kraana jaoks on käkitegu

Eile sain ka ma ise lõpuks lasterindelt eemale ja Pärnusse appi. Hing puhkas kui lastevabalt mereõhku ja kaunist ilma nautides lastevabalt lihvida ja värvida sain. Siis aitasin Ukul öötundideni päiksepaneelide raamile tugevduseks mõeldud alumiiniumlehte kinnitada. Eelnes muidugi pikk menetlus ja planeerimine, karestamine ja puhastamine ja lõpuks sikaflexiga mötsimine. Lõpptulemus just kauniduse stiilipunkte ei saaks, kuid kui tänu sellele piisavalt elektrit toodame, siis on meil kama kaks. Märksa enam muret tekitab, et kas need paneelid seal raamil ka reaalselt püsivad, aga eks see selgu praktikas.

Täna tõime veel viimaseid asju oma Tartu kodust. Südasuve pääsukesed, pärnaõielõhn ja sumedalt loojuv päike tegid lahkumise eriti raskeks. Me kodu on meid väga hästi teeninud. Aga me kohtume taas.

Nüüd tuleb veel raamile paneelid peale saada, raam purjekale saada, vajalikud erinevad ühendustööd teha, mast pingutada, purjed peale panna, tohutu laga ära koristada, asjad purjekale hiivata ja ehk saame esmapäeval või teisipäeval lõpuks purjed heisata!

Lõpp (ja uus algus) juba paistavad.

Reedel käis Uku Tartus, tegime väikse perekoosoleku, et kõik, nii mina kui ka lapsed saaks aru, et kui asi on ikka tõsiselt halb, võib see tähendada ka reisi aasta võrra edasi lükkamist. Oli üsnagi antiklimaatiline hetk. Aga leppisime kokku, et saab mis saab, koos saame sest üle. Laupäeval pidi tulema üks Pärnu laevatohter kahjustust üle vaatama ja see pidi olema meie jaoks tõe hetk. Päris raske oli ootuse vaimus elada, õnneks oli mul reedel just sõbrannadega plaanitud Pärnus nö lahkumisüritus. Päriselt lahkuma me küll 4.juulil ei hakanud, aga tore oli teistega koos mõtted mujale saada ja kogeda toetusevaimu, et võimalik on vaid hea stsenaarium.

Ja tratatataa, saabus laupäev, laevatohter käis ning ütles Ukule, et ärgu liigselt muretsegu. Purjekas on mingil hetkel (ilmselt juba aastaid varem) saanud küljele suure paugu, mida on üsna kapitaalselt parandatud. Et nüüd tuleks väljaujunud koht lihtsalt ära lappida (klaasida ja epotada) ja oleme merevalmis. Pehmelt öeldes kivi langes südamelt. Kuid Uku tööde nimekiri muidugi pikenes omajagu. Huvitav on see, et ka eelmine omanik ei teadnud sellest vigastusest midagi, tema ajal oli purjekas aga valdavalt Kariibidel ja vees, kus see ei pruukinud endast märku andagi. Meie oleme alles purjeka neljandad omanikud, nii et ajalugu on pikk ja on paljutki, mida me ei tea.

Sellest saati on Uku tegelenud suure augu lihvimisega. Seejärel süstis ta vahu vuugid epopahtlit täis, lisas tasanduspahtlit, klaasis mitmeid kihte ja lõpuks lükkas veel paksu epokihi peale. Seda kõike harukordselt halva ilma kiuste. Lisaks veel muud tööd, mida on külma ja vihmast ilma trotsinud abilised aidanud purjeka juures teha.

Lisandunud on uued mastirautised, põhi sai lõplikult värvitud, sõukruvi laager sai vahetatud ja jõudsalt on edenenud ka päikesepaneelide raami ehitus. Muud tööd veel lisaks, ma kõike ei oska kahjuks nimetadagi. Siiras tänu kõigile, kes Ukule on appi jõudnud või muul viisil meie üritusele kaasa aidanud. See abi on hetkel meie jaoks hindamatu.

Järgmisel kolmapäeval, 15.juuliks on planeeritud purjeka vettetõstmine. Siis on veel paar päeva lisatöödeks (taglastus, koristus, asjade laadimine) ja suur lootus on, et ehk 18. juulil saame ikka minema. Kuigi eks elu näitab. Peaasi, et sel suvel minema saame, muu on juba nohu.

Kodurindelt, lõpuks ometi sain sel nädalal nii kaugele, et käis maakler ja tegi pildid ära! Me kodu pole ammu nii tühi ja korras olnud. Endal on ka harjumatu, et nii korras võib olla. Üritan nüüd iga hinna eest status quo’d hoida ja hoian pöialt, et leiame toredad üürnikud.

Loodan, et uuel nädalal on juba häid uudiseid jagada!

Aga jah, algselt plaanitud start 4. juulil lükkub kindlasti edasi, loodetavasti järgmisesse nädalasse. Kõik kes plaanisid laupäeval Pärnusse saatma tulla - ärge veel tulge palun! Või ainult juhul kui tahate purjekatöödega abistada, sel juhul olete vägagi oodatud :)

Vahepeal käib stressilaine ka kergelt üle pea, sest tunne on, et teed ja teed, aga lõppu ei paista. Ukul on stress juba sajaga peal. Mul käib hooti, eriti kui mõtlen korteri tühjendamise, asjade paigutamise ja vajalike asjade purjeka peale mahutamisele. Laste kõrvalt on üsna keeruline ka maksimaalselt tegus olla, õnneks tuli mul ema paariks päevaks appi, sai jälle midagi ära tehtud - nt köögi aknapõsed pahteldatud, lihvitud ja sein värvitud. Ja muidugi pakitud-koristatud ka. Mina olen ikka saanud puhkehetki, Uku pigem mitte. Määramatust on veel palju ja see närib hinge. Minu murede ampluaasse kuulub nt kuhu kõik me korteri asjad panna, mida tahaksime alles hoida? Pole veel lõplikult selge (kui kellelgi vaba pinda jõude, antagu julgelt teada!). Kas kõik plaanitud asjad ka purjekale mahuvad? Selgub kohapeal. Ukul on sadaüks purjeka tehnilist probleemi, üks suuremaid neist on normaalse päikesepaneeli ise disainimine ja valmis ehitamine. Kolimine (st kodu väljaüürimine) + ümbermaailmareisi alustamine korraga on paras logistiline pähkel.

Korteri pildistamise aega lükkasin juba teist nädalat maakleriga edasi, sest korter pole ikka veel piisavalt tühi ja ilmselt ei saa ka enne järgmist nädalat. Eeskätt, kuna pööningul võtab suure osa ruumist enda alla kõiksugu purjeka madratsid, purjed ja riidekraam, mis peaks meiega kaasa reisima. Kui Uku on valdavalt autoga Pärnus, siis on logistiliselt keerukam Tartus asju transportida, hetkel keskendun kastivirnade tootmisele. Täna nt viisin Bolt Drive’iga hunniku asju taaskasutusse, et midagigi eest ära saada ja tunda kerget progressi maiku. Üha kergema käega viskan asju lihtsalt ära, mõnusalt vabastav. Võib-olla kunagi kahetsen, samas suure tõenäosusega mitte.

Hetkel käib Pärnus päikesepaneelide raami ehitus ja intensiivne purjeka värvimine (kuniks head ilma jätkub), vahepeal selgus ka, et kiilu poldid olid parajalt lahti, Uku pingutas nüüd needki korralikult ära.

Purjeka vettetõstmine võiks aset leida 7.juulil või nõks pärast seda. Siis saab alustada taglastustööde, koristamise ja lastimistöödega - lootus on järgmise nädala lõpus siiski startida. Kuid lõplik tõde selgub uuel nädalal.

Seniks hoidke meile pöialt!

Paadis on jälle elekter sees! Nüüd on meil 3x280=840 Ah 12 V LiFePO4 olme-akupark, millest peaks ka akusid laadimata mitmeks päevaks voolu saama. Eks elu näitab. Ostsin purjekale ka 2,5 kW 12V inverteri (teeb 230 VAC seinapinget), et saaks pesumasinat, IKEA ühe plaadiga induktsioonpliidikest ja muud säärast jooksutada. See tähendab, et madalpingekaableid läbib kuni 208 amprit voolu - kaablid peavad olema jämedad ja ühendused väga head. Inverter on olemas, aga see on vaja veel paigaldada - päris suur jurakas teine.

Akusid plaanime laadida 600-1000W päiksepaneelide pargiga, millest 600 W läheb ahtrisse ehitatava suure raami peale ja 400 W reelingutesse klapitavate paneelide peale. Käesoleva nädala üks suur projekt ongi selle suure päiksepaneelide raami valmistamine. Olen näinud kurja vaeva, et leida puhkuste-eelsel ajal metalliettevõtteid, kes saaks mulle kiirkorras torusid painutada ja AISI316L teraslehte lõigata ja müüa. See vaev on ennast õnneks ära tasunud! Homme hakkan juba lõikama-monteerima-keevitama. Väga palju on raami ehitamisel aidanud kogu koostu arvutis valmis mudeldamine. Ümartoru liitmike lõikematriitsid saan tänu sellele 3D-printeriga välja printida.

Võtsin vastu raske otsuse ja vahetan välja purjeka vandirauad (need asjandused, mis masti külgmisi vaiereid (maakeeles trossid) purjeka kere küljes kinni hoiavad) välja vahetada. Parema parda raud on väljast vaadates kena, aga vasaku parda oma oli päris-päris roostes. Ma ei taha masti alla tulemise riski võtta. Köhisin jälle korraliku koguse raha välja ja ostsin Taanist uued ja paremad vandirauad.

Ühtlasi vaatasin üle kogu masti küljes oleva seisva taglase. Mastitopi grootvalli plokk on läbi, peaaegu pooleks. See on vaja uus osta (kust?). Lisaks on raadioantenni koaksiaalkaabel täiesti mure, ka see on vaja välja vahetada, sest sama antenni küljes istuvad nii minu mereraadio kui ka AIS süsteem. Vana kaabel “lekib voolu”, uue kaabliga peaks palju parema levi saama.

Jõudsin ka vahepeal tööl juubelipidu pidada ja enda valmistatud purjeka ühest hoiupaigast teise viia. See oli lõbus üritus, sõitsin risti läbi eesti umbes 50 km/h. Lastel olid viimased lasteaiapäevad, neil kõigil ka peod ja muu säärane.

Elu kulgeb pöörase tempoga, vahepeal on unetunde vähevõitu (eelmise nädala keskmine võis olla 4-5 h). Sel nädalal annan endale rohkem und, reedel juubelipeo korraldamisel oli juba suhteliselt maaväline tunne. Üldiselt on plaan selline, et mina kütan siin laeva peal ja Liina kütab kodus, et saaks kodu välja üürida - homme toimuvad sõprade seltsis seinte värvimise talgud. Mina korraldan järgmine nädalavahetus purjeka lihvimise ja värvimise talgud. Tahab keegi tulla?

PS - posti avapildil on nn. käsilöök-kruvikeeraja. Paned selle kruvikeeraja kruvipea sisse, hoiad kõvasti kinni ja annad kruvikeeraja silnmale kirve või partsuga takka. Siis kruvikeeraja korraga keerab suure jõuga ja lööb ühtlasi kruvipea pihta. Nii saab hästi roostes kruvisid lahti.

Tervisi, Uku

Mina omakorda saan nüüd oma alanud puhkuse pühendada kodu tühjendamisele, mammona likvideerimisele, kergremondile, kodu väljaüürimisele ja asjade varumisele. Laste kantseldamine muidugi kauba peale. Aga järgmisel nädalal on präänikud veel eelduslikult aias-hoius, niiet tuleb teha maksimaalselt efektiivne nädal. We can do it!

Aga eelmise blogiloo jätkuks ning eelmise suve reisimemuaari lõppakordiks jääb järgnev katke peetud päevikust. Eelmine kord olime just jõudnud Gotlandile, Visby sadamasse:

22.07

Kuuma 28 kraadi - ainuõige rannapäev. Sõitsime ratastega 5km põhja poole Snäcki liivaranda. Uku vedas kangelaslikult käe otsas kaasa ka Hõbe käru, et see oma lõunaund saaks teha. Ranna ääres olid Gotlandile omased paekivikaljud, muidu aga oli ilus liiv ja mõnus karge ja läbipaistev vesi. Putkast sai halloumi wrappe ja muffineid osta, mis maitsesid hästi. Lõpuks saime ikkagi kerge kuuma ja päikese üledoosi, samas linnas oleks ilmselt palju hullem olnud. Tagasiteel peatusime veel ühes kivirannas, loopisime kive merre ja korjasime põnevamaid leide kaasa. Õhtul nautisime Ukuga kahekesi poeskäiku, varud olid taas tühjenemas. Visbys oli sume soe suveõhtu, ritsikad siristasid. Majakestes olid igal pool aknad lahti, et kuumust leevendada ja inimesed nautisid kõikjal õues südasuve üürikest rõõmuaega. Mõtlesime Ukuga, et siia tuleks teinekordki puhkama, üüriks pesa mõnes idüllilises Visby majakeses ja avastaks saart pikemalt. Sest Gotlandi lambad, kes neil lipuloomad, jäid ometi nägemata. Uku küll ostis endale turisti nokamütsi (tegime eraldi FB profiilika fotosessiooni), saab siis seda vaadata. Kohtasime sadamas kaht teist eestlastest purjetajate paarikest, ühed olid Bornholmilt tulnud ja teised Gotska Sandölt. Nemad jäid veel Visbysse, soodsat tuult ootama, meid aga surus graafik lahkuma, et õigeks ajaks Ventspilsi jõuda. Ees ootas sõit Faröle, Gotlandi põhjasaarele.

23.07-24.07

Kolmapäeval loksusime enamiku päevast vastutuult Farö saare suunas. Kes on kogenud, siis see pole eriti mõnus, sest purjeka nina tõuseb ja siis laev surfab ja klopib lainetel palju. Retsept okseralliks, mida õnnestus siiski vältida. Aga keegi kokata sees ei soovinud ning oli miinimumprogrammi, ehk näkileibade ja Kallese (Rootsi tuubis kalapasteet) ja võikude päev, küpsised jm lisaks. Et vastutuule nurka vähendada tegime pikema ringi ja kohale jõudsime alles õhtuks. Gotland on ikka üks pagana pikk saar. Päeva ilusaim hetk oligi õhtu, mil Farö sadama lahte ankrukohta jõudsime, taas imeliselt vaikne ja rahulik loodus ning kaunis päikeseloojang.

Neljapäeval tutvusime Faröga.

See on Gotlandi pisike põhjasaar, mille on maailmakuulsaks teinud Ingmar Bergman. Seal ta suvitas, elas viimased 4 eluaastat ja suri. Farö surnuaiale on ta koos Ingridiga maetud ning Faröl asub tema muuseum. Paljudes Bergmani filmides on võttepaigaks just see kummaliste tootemilaadsete paekivikujudega saar. Suviti üsna rahvarohke, talviti vist üsna mahajäetud, vähemalt vanasti oli. Meie kultuurseim hetk vist terve reisi jooksul oli selle muuseumi külastamine. Uku ja Ülle jaoks oli see must be külastus, mina olen vaid üht Bergmani filmi Uku utsitusel kunagi vaadanud. Nüüd tekkis küll suurem huvi, et võiks vaadata teisi filme ka. Muuseum õnneks liiga suur ei olnud (lastega külastades) ja oli palju filmiklippe, videoid, õnneks mitte pikki tekste. Sain isegi paar hetke rahulikult süveneda, sest Hõbe tudis ja Pikne vaatas ka videosid. Pärast veel sõime sealses kohvikus enne kui ratastega läbi kuumuse tagasiteele asusime. Väisasime B. hauda samuti, väga minimalistlik ja tagasihoidlik. Rattarännak Hõbe seljas oli mu jaoks küll veidi ränk (sest nii kuum oli), aga õnneks käisime veel neid raukasid (paekivi moodustisi) vaatamas mere ääres ja seal oli nii mõnus soe vesi, et sulistasin koos lastega nagu spaas kivide vahel. Ülle käis samal ajal saare ainsas poes pika ringiga, sinna ja tagasi poleks Pikne vändata jaksanud. Kui ta naases, algas meil põnev eksperiment, ehk üleöö purjetamine (õigemini mootordamine, sest tuult pmst polnud) Ventspilsi, kokku 170km. 21 ajal tõmbasime ankru üles ja Uku hakkas sõitma, mina ja Ülle aga lapsi tuditama. Uku oli esimese vahetuse, ehk pimeda aja, mind ootas äratus 4 paiku. Tõe huvides olgu mainitud, et see oli mu jaoks I korda elus öösel üksi kapteni mängida, veidi kõhe oli.

25-26.07

Päev algas 4 ajal kui Uku mind vahikorra jaoks üles äratas. Meri oli peegelsile ja silmapiiril paistis juba ehakuma. Eesmärk oli lihtne, hoida kurssi muutumatult ca 60km ja hoiduda suurte laevade ette jäämast. Esimene tund oli kõige tegusam, 5-6 laeva sõitis eest läbi ja sain närveldada, kas nad ikka jõuavad mu eest ilusti läbi või pean kurssi muutma. Kõik sõitsid läbi, suured laevad ikka sõidavad megakiiresti. Päikesetõus oli ilus, ülejäänud aeg igav tiks, päike hakkas kütma, aeg-ajalt vaatasin linde ja veepinnal hulpivat sinivetikat. Sõin lagritsakommi ja jõin teed. 7 paiku hakkas aga silm vägisi looja kiskuma, lihtsalt paned silmad kinni ja tunned kuidas pea kergelt nokkima hakkab. Päriselt magama siiski ei jäänud. Pärast 8t ärkasid lapsed, elu läks käima ja veidi hiljem ärkas ka Ülle. 9 paiku vahetas Uku mu välja ja sain tunnikeseks kotile, enne kui sadamasse sissesõit algas ja sildumisega abistada tuli. Ventspilsi sadam on suur kaubasadam, linnasiluetil kõrguvad suured mahutid ja kraanad. Kauba- ja kalalaevade kõrval asub pisike jahisadam, mille kõrval on palju vanu nõukaaegseid tehasehooneid, aga ümber nurga imepeene liivaga düünid ja pikk liivarand. Kuuldavasti on kogu linn ühe läti oligarhi käpa all, samas on näha, et linn areneb jõudsalt. Nõukapärandit hrušovkade ja tehaste näol on, kuid samas kõrval on ka karlovalikud puumajad ja kesklinnas juugendarhitektuur. Linnaruum on väga roheline, palju on rattateid. Hljuti on rajatud hiiglaslik park-mänguväljak, uus kontserdimaja ja selle ees purjekamotiiviga purskkaevukaskaad. Ranna lähedal veel vabaõhu veepark jm. Väga sümpaatne linn lastega suvitamiseks. Jalutasime kesklinnas ringi, nautisime odavaid toidu- ja joogihindu ja õhtuks tuterdasime purjekale tagasi. Meid väisasid korraks ka Jānis ja Inese, ehk pruutpaar, kutsusid endale külla. Pärast tuditamist käisimegi. Nad elavad suvepuhkuse ajal Ventspilsis Inese vanaema vanas majas, millel on ilus aed (pulmapeo toimumispaik). Enamuse aastast resideeruvad nad Luksemburgis, Jānis on euroopa liidu tõlk ja Inese töötab Õiguskojas, väga tore paar. Kes Jānist mäletab, siis ta elas aastaid Tartus oma tütrega, Uku laulis temaga ühes kooris ja tegi rattaga ultrasõite. Neil olid seal sõbrad abis ettevalmistusi tegemas, enamik samuti euroametnikud, sekka mõni luksemburglane ja muu rahvuse tüüp. Tutvusime, jõime veini ja harjutasime koos nende pulmas esitatavat laulu.

Järgmisel päeval oli mul missioon leida pulmaks kingad, sest mul olid valikus vaid tossud ja plätud. Lisaks Piksele viisakam särk. Kokkuvõttes shoppasin lastele natuke mänguasju ja Piksele särgi ning kohalikust “vintage” poest aka harilikust kaltsukast skoorisin endale kuldpruunid nahksandaalid, Piksele särgi, Hõbele ujumispüksid, endale veel linase pluusi ja valge nokaka, kokku 8,50 euri. Mulle Läti meeldib. Siis vurasin koju, Uku valmistus Eeroga koos läti kaht pulmalaulu esitama (neil on sellega pikk eellugu). Eero oli siis peale meie gängi veel ainus kutsutud eestlane. Peo kogunemine algas kell 17 ja veidi hiljem sinna ka oma perega jõudsime. Aed oli väga kenasti kaunistatud, catering möllas, päike kuumutas, õnneks oli ka varjuline toidutelk ja puid, mille alla varjuda. Läti pulmad on traditsioonilisemad kui Eesti omad, Eero ütles tabavalt, et meil on samad pulmakombed, lihtsalt eestlased ei järgi neid enamasti. Oli läti-luksemburgi folkbänd, kes laulis rahvuslikke pulmalaule ja siis pruutpaar ja mõned teised tantsisid nende järgi, olid mängud, süüa-juua sai väga külluslikult ja tore oli natuke inimestega jutustada. Lapsed möllasid ringi, sõid kõhud punni ja jooksid-tantsisid ringi. Uku ja Eero lugulaul oli väga naljakas ja tore, Jānis oli nad kunagi kutsunud oma õe pulma kahe lauluga esinema ja tüübid võtsid plaani selleks ratastega Riiga sõita. Päev enne õde tühistas selle plaani, ühtlasi lubas tormihoiatust, aga Uku ja Eero otsustasid sellegipoolest ratastega Riiga sõita. Tegid selle läbi surma ja vihma ära ning tagasiteel puupüsti täis läti rongis sisenes Sigulda lähistel üks pruutpaar oma pulmaisaga. Uku-Eero pakkusid neile oma kohti, laulsid pulmaisa algatusel veel oma repertuaari ka ette ning lõpuks kutsuti kontvõõrasteks selle paari pulma. Tüübid muidugi läksid. Lugulaul otsustest ja õnnelikest juhustest.

Umbes 21 ajal olid me lapsed valmis juba patjadel pikutama ning siis sõitsime neid purjekale tuditama (mõttega hiljem naasta). Ülle jäi veel tunniks peole. Pärast, kui kell oli juba tükk maad 22 läbi ja ma Hõbe kõrval magama jäänud, me enam pulma tagasi sõita ei jaksanud, eriti kuna südaööl oleksime peolt niiehknaa pidanud lahkuma. Tegime kiire jalutuskäigu imelise liivaga Ventspilsi randa ja läksime magama, sest 7 ootas äratus Ruhnu poole sõiduks. Eero hoidis eestlaste lippu kõrgel ja oli peol kuni lõpuni, st kella 5ni hommikul. Elagu armastus!

27.07-28.07

Varahommikul startisime Ventspilsist Ruhnu poole. Kiirustasime minekuga, kuna tuul oli tagant, järgmisel päeval oleksime pidanud juba vastutuules kloppima. Laine oli algul ikkagi üsna suur ja Hõbel oli mõnda aega paha (väljutas maomahlu). Isu oli endiselt ja esimese söögi oksendas välja, aga pärast seda läks olek normaalseks ja vaikselt loks ka talutavamaks. Üldolek kõigil oli kudenud, hilise magamamineku ja varase tõusu pärast. Nautisin Hõbe lõunatudi kõrval ka ise kosutavat und. Möödusime Kura säärest ja sealsest merre rajatud majakast, mille kive 19.saj Saaremaalt toodi. Õnneks tempo oli hea, kuigi 130km vahemaa pikk ja umbes poole 20 ajal jõudsime Ruhnu. Siin oli ilm ilus, palju väljamaa purjekaid. Magama jääda oli küll kehv, sest liiga palav ja tuuletu oli. Asja raskendas õhtul saabunud vihane sääseparv, kelle pärast aknad kinni tuli hoida.

Järgmisel hommikul üles tõustes oli sadam üleöö muutunud. Pea täis sadamast olid alles vaid meie ja siis üks hiljem saabunud rootsi purjekas. Tuul oli tõusnud ning enamik olid lahkunud seda tuult püüdma. Ilm oli pilves selgimistega, aga soe. Plaan oli ratastega randa minna. Limo ja Kuunsi randades olime eelmisel aastal käinud, vaatasime, et edelas asub üks Holmi rand. Korralikku teed sinna küll ei viinud, aga otsustasime sellegipoolest uudistama minna. Kokkuvõttes oli rännak üpris ränk, läbi liivateede, põllu ja traktoriroobaste, kirsiks tordil ründavad parmu- ja kärbsehordid. Madalas lääneosas on valdavald põllu- ja karjamaad, nägime lihaveised, kes viskasid endale mulda selga, et parme peletada. Ja kohale jõudes oli tegu pigem kivise rannakesega, sai küll sulistada, aga mitte liivaga mängida. Käisime ujumas ja siis Ülle hakkas Hõbega tagasi tudile kärutama. Me läksime ratastega järele. Parmud jälitasid meid terve tee kuni saare keskele külla välja. Siin on neid hiiglaslikke hobuparme ka palju, Uku ja Pikse hobiks sai nende nottimine ja vaatlemine. Tegime hilise lõuna Liise juures, mis on saare keskne turismitalu-söögikoht. Seal oli ikka palju rahvast, suur gäng siresäärseid teismelisi tüdrukuid lehvis seal ringi, ilmselt mingi laager. Toit oli endiselt kodune ja odav, suured praed 8-9 euri, mõnusat kreemjat riisipudingit sai magustoiduks peale. Keha kinnitatud, tegime trennitunni kooli ees spordiväljakul. See on üks ägedamaid ja paremini varustatud tasuta treeningkohti. Lastele on mängukas, igasugu ronimisredelid, madal seiklusrada koos päris hirmsa laskumisrajaga (katsetasin ja ikka päris kõrge ja õudne sõit oli), siis eri raskuspommid ja lõuksipostid jõutrenni jaoks (Uku tegi päris kõva trenni), slackline’id ja viimaks väike jalkaväljak, võrguväljak ja üheskoos kossu ja tenniseväljak. Kõik pallid ja varustus oli vabalt kasutamiseks. Sain esimest korda tennist katsetada, täitsa meeldis. Kõigil oli tore. Selline niiske, kuum ja troopiline ilm ajas kõiki leemendama, siis hüppasime tagasiteel veel sadama kõrvalt rannast ka läbi. Siin on ilus madal liivarand, taevas oli sünge ja dramaatiline, müristas ja lubas äikest. Õhtul tuligi kerge sadu ja tuul ulus, aga päris äike siia ei ei jõudnud. Raju ilmaga saabusid kaks uut naabrit, me kõrvale toreda koeraga (selline pruunitäpiline dalmaatslase laadne) paarike ja siis pisikese purjekaga suur 7-liikmeline seltskond. Me ausalt ei tea, kuidas nad kõik sinna magama mahuvad. Ilmselt oleme oma suure purjekaga ära hellitatud.

29-31.07

Kolm tiksupäeva Ruhnul. 29. juuli hommik oli marurahulik, Uku käis lastega me “kodurannas”, ehk muuli taga mõnusas madalas liivarannas ehitamas. Ma nautisin pikka dušši ja kirjutasin reisipäevikut. Pärast Hõbe tudis ning pärastlõunal tegime tiiru külakeskusse. Mängisime taas tennist, lapsed lõbustasid end liivakastis ja lihtsalt pallidega mängides. Tagasitulles käisime veel kodurannas ujumas.

30.juulil viisin ellu oma pikaaegse plaani ja käisin üksi metsas mustikal. Nagu minipuhkus selle üliintensiivse kuuajase perepuhkuse vältel, kus enne Ventspilsi shopingtuuri (2h) oli mu pikim üksi veedetud aeg pool tundi duši all. Mustikaid on siin lademes, suured ja oma ca liitrise karbi korjasin tunniga täis. Ainus häda, et ilmselt vihmaste ilmade tõttu on nad üsna vesise maitsega. Panin sääsetõrjet peale ja ainsad, kes tüütasid, olid kärbsed. Veidi otsisin ka kukeseeni, aga tulutult. Mitte ainumastki ei kohanud. Kas on kohalikud puhta töö teinud või siin neid polegi. Juba metsas hakkas kõvasti müristama ning et paduka kätte ma jääda ei soovinud, siis vurasin peagi purjekale tagasi. Mõni hetk hiljem hakkaski kallama. Meil oli sees mõnus varjus istuda. Küpsetasin pannkooke ja nautisime pärast toorjuustu ja mustikatega pidusööki.

Õhtupoolikul käisime ujumas ja rattatiirul Ruhnu teise poodi (Liise poodi). Seni olime enda teadmata käinud Vitali poes, kus tegelikult väiksem valik ja kus imestati, et kas me tõesti nii palju sööme, suvel pole ju vajagi eriti süüa, meid ju ainult 5 inimest, miks me väljas ei söö (”Sadamas ju Üljes olemas”) jne. Keefirit saime sealt ühe paki, ülejäänu hoiti saareelanikele (tegelikult mõistetav), sest jrg praamini oli veel aega. Ruhnul on praam tõeline eluliin. Kui mainisime, et kogu aeg ei jõua väljas süüa ja et meil on oma köök olemas purjekal, siis vaadati kohe sadama videopilti ning küsiti, milline see meie purjekas on (kõik on teada kohalikel). Kõige naljakam hetk oli, kui uurisime, et kas teises poes võiks olla keefirit, siis müüja arvas, et võib-olla, aga tema ei tea, millal see pood lahti on….

Saare teine pood, ehk Liise pood asus siis Liise kohvikus kõrvalmajas ja oli tõesti märksa mõnusam, lettidel sai ise valida toitu, piim oli küll otsas, seda pidi homse praamiga saama, aga muidu oli valik suurem. Võtsime suisa kaks (sic!) keefirit ja nautisime hinnangutevaba teenindust, õgardid nagu me oleme. Pärast said lapsed veel Liise kohvikus õhtusöögiks lõhevõiku, ka õhtul seal rahvast jagus. Kohalikud või hoopis rahakamad suveruhnlased (samad näod iga päev) nagu käikski seal kogu aeg söömas, tundub, et kodus söögi tegemine on nõrkadele.

31.juulil jõudsime lõpuks majaka juurde, mis selgus, et avatakse 16st. Üldse paljud kohad on siin avatud vaid teatud kellaaegadel või päevadel. Poed nt hommikuti ja õhtuti mõned tunnid, kirikud teatud päevadel jne. Majakas on iseenesest ka väljast tore raudkolakas vaadata, erineb tõesti kõigist muudest eesti majakatest. Majaka kõrval mäe all on vist Ruhnu legendaarseim baar, kordoni baar vms. Sealt möödudes (kell 12) prooviti meile kohe jooki müütada. Seal seisab u1960-1970. aastate liinibuss, kus saab ka sees istuda (sammal katusest välja kasvamas) ja kõik selle koha juures õhkus sellist vabaõhu Zavvi vaibi. Need letid ja teenindajad seal olid ilmselt nii mõndagi näinud. Lastega keset päeva veidi kummastav koht.

Seejärel jalutasime kärus tudiva Hõbega Ukuga kirikute juurest läbi, käisin sees ka, sest tänu mingile suurele läti grupile tehti need korraks lahti. Giid rääkis, et vahepeal muutus kirik lätlaste seas pulmade pidamisel liigagi populaarseks, muutus tülikaks. Aga üldiselt on tegus kogudus ja kohalikud ka väga hoiavad oma kirikuid. Vanas puukirikus oli mõnus tõrvalõhn ja uues kivikirikus on huvitav endise ruhnlase (rannarootslase siis) koostatud näitus Ruhnu ajaloost. Avaldas muljet, et omal ajal käisid ruhnlased Helsingis kartuleid müümas, Tallinnas hülgerasva müümas ja Stockholmi oma paate müümas. Rääkides figarotest.

Hiljem taas lõuna Liise pool ja pärast kooli kõrval tennis ja sulps kodurannas. Rütm juba paigas.

1.08-02.08

Juba öösel algas padukas ning sadu jätkus terve hommiku. Plaan oli jooksvalt vaadata, kas sõidame Kihnu või mitte.

Istusime purjekas ja maalisime lastega vesivärvidega (mina vähemalt maalisin). Tegin purjeka seinale Ruhnu kodurannast pildi. Vahepeal lõbustasime end muuli otsa jalutuskäiguga, kus ekskavaator kive merre kallates muuli pikendas. Masin ja kivihunnik olid eelmisel päeval parvel kohale toodud (arvame et Saaremaalt).

Ca 13 paiku otsustasime siiski merele minna, et kehv ilm merel ära kannatada ja Kihnus juba ilma nautida. Niipea kui sadamast välja saime läks loks üsna ebameeldivaks ning ma pidin just parajasti Hõbet all magama panema. Korra ärkas ta suure loksu peale veel hiljemgi üles ning pidin taas alla sukelduma. See käik pani ka mulle põntsu, sest Hõbe kõrval lebades tundsin kuidas mahlad suus voolama hakkavad. Järgmine hetk väljutasin juba hommikusööki köögis suurde potti. Pärast jäin üles tekile mitmeks tunniks pikutama, oli küll jahe ja niiske, aga alla ka minna ei tahtnud. Hõbe magas pikalt, ilmselt ka merehaigusest (toitis ka hiljem korra kalu). Piksel oli kehv, aga oksele õnneks ei hakanud. Teekond oli paras kannatus, aga nõks enne 20t jõudsime õnnelikult Kihnu. Mul oli tunne, et võiks midagi mõnusat soolast ja rasvast süüa (sest terve päev olin söömata), aga kahjuks oli sadamakohvik kinni. Pidime purjekal oma külmarist leitud pyttipannaga (rootslaste kartulikuubikute ja singiroog) piirduma, mis maitses ka pärast vintsutusi ülihästi. Kihnus, nagu alati, oli ilm ilus.

Järgmine päev oli rannnapäev. Hommik algas muidugi Kihnu klassikaga, ehk meie puder pluss käik sadama kohvikusse, kus iga hommik müüakse värskeid kohupiimasaiakesi ja rasvas küpsetatud liha- ja moosipirukaid. Sadamas toimus veel ka Kihnu triatlon, iga lõpetaja sai tuletõrjeautolt sireenihuilge. Kihnul toimub alati miskit. Ratastega randa, kus oli küll veidi tuuline, aga vesi soe. Otsisime auguga kive, lugesin Piksele Potterit. Hõbe tuditamine võttis kaua, vahepeal ilmus ka üks õite lärmakas gäng veoauto kastis (nagu seal kõik sõidavad). Vuras otse ranna kaldale metsas, seltskond huilgas, siis nad ujusid, jõid pudelist lauaviina, mahla peale, huilgasid veel ja sõitsid minema. Kihnu on ikka peosaar, pole miskit teha. Pärnu lähedus annab tunda.

Pärast käik poodi, jätsi jm ning tagasi sadamasse. Uku kokkas meile kana, nuudleid ja juurvilja, jälgisime järjest purjekatel ja ühel katamaraanil saabuvaid pärnu seltskondi ja Runöga lahkuvat rahvast ja elu oli ilus.

03.08

Viimane purjetamispäev, ring sai täis. Kui 4.juulil lahkusime Pärnust, siis kuu aega hiljem jõudsime taas Kihnust kodusadamasse tagasi. Kihnus oli ilm ilus, nautisime rahulikku hommikut ja andsime seejärel otsad. Tuult oli vähe, aga katsetasime siiski korra purjetada. Üsnagi tulutult, sest hoogu see meile eriti ei andnud. Egas midagi, mootor tööle ja käik edasi. Oli lausa kuum, aga õnneks Kihnust Pärnu sõidab ümmarguselt kolme tunniga. Valdasid kahetised tunded: loomulikult tore tagasi jõuda pärast intensiivset perepuhkust, samas puhkuserežiim ja iga päev millegi uue kogemine harjutab ka aju ära. Pärast on alati kerge mõõn, puhkusebluus. Pärnusse jõudes oli meil esimene siht kohe randa minna, et kuumusele leevendust leida. Rannas oli laulupidu, õnneks muulipoolses otsas ikka rahulikum. Vesi oli nagu supp, pärast esmast ujumist ma lihtsalt istusin madalas vees Pikse, Hõbe ja Ukuga ja lebotasin ja mängisin. Ülle läks pärast suplust bussiga Vändrasse, jrg päeval pidime ta sealt pärast Lottemaa külastust jälle peale võtma. Õhtusöögiajaks naasesime purjekale, oli taas megakuum tuditamine ja võttis aega. Pärast woltisime Ukuga endale purjekale õhtusöögi (linnaelu võlud) ja ostsime sadama restost Spritzid kaasa. Mõtisklesime koos läbitud reisi üle ja selle üle, mida see meile eelseisvaks pallireisiks õpetas ning kas on isu ikka jätkata.

Kokkuvõttes:

* Reis oli tore, kuu aeg möödus kokkuvõttes kiiresti. Enim meeldisid metsikud ankrukohad ja loodus. Ahvenamaa Degerö, Rootsi rannik, Gotlandi Farö. Linnasutsakad olid teistmoodi toredad, nt Visby oma elava sadamaelu ja nunnu vanalinnaga ja Ventspilsi lastesõbralikkus ja kogetud läti pulm.

* Soov pallitiirule minna on alles. Lastega 24/7 merel on intensiivne, aga nii on see kõikjal. Loodetavasti läheb ajaga ikka kergemaks (rutiinid saavad paika, lapsed kasvavad, lased ise rohkem minna jne).

* Vahel kuluks ära lapsehoidja. Vanaema on suureks abiks, aga tal on ka puhkehetki vaja ning üksi purjekal lapsi hallata on ikka megakoormus. Äge oleks üleöö vahel ära käia.

* Tuleb võimalikult palju sõpru-tuttavaid etappidele kaasa võtta. Kaaluda nt merehääletajaid jt, sest abikäed purjetamisel väga vajalikud ning lõbusam ka.

* Arutasime ka võimalikku trajektoori rohkem, suuremad otsustuskohad on Portugali rannik (mõõkvaalade rünnakud) ja Punane meri vs ümber Kaplinna purjetamine. Me eelistaks orkasid vältida, siis tuleb teha al Prantsusmaa põhjast pikk mereots Madeirale ja edasi Kanaaridele. Aafrika ümbert minekut väldiks ja valiks Punase mere ja Vahemere, on küll kerge piraadioht, aga purjejahte nad ei tohiks jahtida (pole piisavalt tulus).

*Töid on veel tohutult, aasta tuleb tihe.

Juhhei, võid endale õlale patsutada, et terve selle pika lugulaulu läbi jõudsid lugeda!

11.07

Oli tõusvas joones kulgenud päevake. Hommik oli üsna masendav, pilvitas ja sadas. Kellelgi ei tekkinud erilist indu sellises märjas purjetama asuda. Ootasime saju lõpuni, kell oli juba 13 kui Kasnäsi poole startisime. Soomes purjetada on hoopis teine tera, sest liiklus on tihe, pidevalt on sabas või ees mitu purjekat või mootorpaati, nagu kiirtee veel. Vahelduva eduga purjetasime ja mootordasime, sõime borši ja karjala pirukaid ja enne 18t jõudsime Kasnäsi, üsnagi ebaseksika nimega kuurortlinnakesse, kus oli Eesti mõistes taas hiiglaslik jahisadam. Spa, paviljon-resto, minigolfirajad ja laste mänguväljakud ning uhked suvitusmajakesed kaljude otsas. Soomes on sümpaatne ka see, et mootorpaadi inimesed ja purjetajad eksisteerivad sõbralikult üksteise kõrval, pered puhkavad nii üht kui teistpidi ja merel ning sadamates arvestatakse üksteisega. Õhtu oli ilus, kauni päikeseloojanguga, jõime veini ja lugesime ning käisime jalutamas. Meie kõrval oli uhkel superjahil üksik Hollandi onu, tuli õhtul tekile klaasi punase veiniga ja lihtsalt vaatas loojuvat päikest. Ta oli aprillis kodust teele asunud ning järgmisena pidi sõitma Tallinna. Üleüldiselt purjetajate lemmikajaviide on õhtuti veinitamine ja lugemine, in vino veritas.

12.07

Ärkasime Kasnäsis, käisime ujumas (mõnusalt karge, aga Hanko jäisust ei olnud päris). Sõime veel viimast korda kuuekesi koos hommikust ja alustasime sõitu kütusekai äärde. Enne jätsime suure Piksega hüvasti, ta asus kodu poole tagasiteele. Koos oli väga tore, kahju oli heast meeskonnaliikmest ilma jääda.

Pärast tankimist ja veepaagi täitmist viis tee edasi Korpo saare poole, lootusega seal ankrukohas öö veeta. Sõit kujunes oodatust pikemaks, sest I ankurkohas oli juba kolm purjekat ees, sinna rohkem ei mahtunud (ei tahtnud pressida ka). Lasime edasi, järgmises ankrukohas olid majad liiga lähedal, kehtib reegel, et paljas inimene ei tohiks kaldal nähtav olla, st ankurdades elanike privaatsust ei tohi häirida. Lõpuks kolmandas kohas, tükk maad edasi, meil vedas: oli tühi sopike ja õnnestus ilusti ankurdamine. Vaevu olime alla kolinud kui äkitselt hakkas kõva äike ja vihmasadu pihta, väga õige ajastus. Tuli ikka ladinal ja sadas rahetki, jõudis vist see Eestit räsinud torm siis siia. Hilisõhtul tegime Ahvenamaa plaane, otsus oli ühes kohas kaks päeva veeta, liialt tempokaks ja stressirohkeks kisub muidu see igapäevane edasissõit.

13.07

Hommikul alustasime oma ankrukohast sõitu Ahvenamaa poole. Teel Degerby poole (mis oli enne Marienhanmni rajamist Ahvenamaa pealinn, tänapäeva mõistes väike küla) olin korra vahis pärast hommikusööki ja äkki tekkis eikusagilt tihe udu. Üsnagi kõhedusttekitav oli niimoodi tundmatusse sõita.

Õnneks paarikümne minuti pärast udu hajus sama kiiresti kui oli tekkinud. Sõitsime laevateel, sestap kohtasime üle viie suure laeva, mis nagu hiiglased meist lähedalt möödusid. Päeva üks rõõme oli hiline pannkoogilõuna, küpsetasin ülepannikooke päris tükk aega, Ülle praadis veel kana sibula ja porgandiga juurde ja nii olid meil nii soolased galette’id kui magusad moosiga crêpe’id. Lõpetasime vahetult enne Degerby sadamasse jõudmist. Sadamaid oli kaks, üks oli täis ja teisel oli reiting üks tärn viiest, aga riskisime sellegipoolest. Veidi räämas ja kipakas kai oli ja napilt 2m sügavust, aga ajas asja ära. Pärast selgus, et teenustest saab vaid elektrit. Vett, pesemisvõimalust ega prügiärandmist ei olnud, samas hakkas meile seal täitsa meeldima, hea rahulik, vaid üks teine purjekas oli. Lapsed ja me isegi ihkasime maale, läksime kohe küla peale, kus käis parasjagu mingi õlletelgiga festival. Üks noor tüüp lõõritas Johnny Cashi laule ja rootsikeelsed noored ja pensionärid rüüpasid õõtsudes õlut. Samas oli ka praamisadam, siit käib tihti praam suurele saarele. Telgi kõrval oli laste mängukas ja nii me nautisime õhtut, vaatasime lapsi ja sõime külapoe jäätist. Uurisime ka teise sadama elu, oli rahvarohke, oleks ka sinna homsest saanud, aga piirdusime vaid nende teenuste ostmisega, saame seal pesus käia ja enne lahkumist vett võtta. Õhtu oli soe ja idülliline, hakkasin lugema oma teist puhkuseraamatut ja elu oli lill.

14.07

Päev algas laisalt nagu viimasel ajal kombeks. Käisime purjekalt ujumas, Pikne püüdis kala oma kahvaga, sõime ja siis asusime Ülle ja Piksega ratastel kohaliku ranna poole teele, pidi paar kilomeetrit maad olema. See saareke, Degerö on väga rahulik, turiste väljaspool sadamat pea et ei kohtagi. Põrutasime õigest pöörangust mööda ja otsustasime uue plaanina kohalikku Föglo kirikut ka väisata, see asus juba järgmisel saarel, kahest väiksest sillast sõitsime üle, tegime veel tee ääres metsmaasikate ja mustikate söömise pausi (esimesi on siin tohutult ja mõnusalt pirakad) ja väntasime kilomeetrikese veel kirikuni. Kaljuse mäekünka otsas nunnu maakividest kirik, pisikese surnuaiaga.

Siis oli ranna kord, mida Pikne pikisilmi ootas. Rattasõit temaga on küll paras väljakutse, olin vahepeal juba üsna kettas, ta tahab kogu aeg esimene olla, mistõttu teeb ohtlikke möödasõite ning peab kogu aeg meelde tuletama, et hoia tee serva, aga mitte liiga, et päris kraavi ei põrutaks. Lõpuks jõudsime randa, oli pilves ja tuuline, vesi üldse ei kutsunud. Pikne ikka käis jalgupidi möllamas ja me Ülle külmetasime istudes. Pärast liitusid veel Uku ja Hõbe ning õhtuks sõitsime hoopis lühemat külateed pidi koju tagasi, loomulikult kõrvalpõikega külapoodi, et jäätist jm osta. Õhtul lõpetasin ka oma teise puhkuse raamatu, Ferrante “Kadunud tütre”, tal ikka kõik pisut ängistavad, rasked ema-tütre suhted teemaks.

15.07

Juba hommikul oli selge, et tuleb kuum päev. Päike siras taevas ja tunne oli hea. Oligi planeeritud rannapäev Degeröl, sealsamas liivarannas, kus eelmine päev käisime. Ma kärutasin Hõbega ta tudiajal sinna, sain lugeda ja lõõskava päikese käest varjus istuda. Teised liitusid paar tundi hiljem, selleks ajaks oli Hõbe ammu üleval, meil tükk aega vees ja liivaga mängitud ja mul juba päikest piisavalt saadud. Ootasin pikisilmi oma ujukaid, mille teised pidid kaasa tooma. Kui pärast vette sain, oli jälle ülimõnus olla, vesi oli parajalt jahutav, aga mitte liiga külm. Rannas oli ka üks Eesti naine oma tütrega, mõtisklesin, kas ta elab seal või on lihtsalt reisil nagu meiegi. Juttu tegema ei läinud, näis et temagi väga kontakti ei otsi, sest kuulis mind Hõbega rääkimas päris lähedal. Nagu eestlased ikka. Kokkuvõttes olime seal pea õhtuni, tagasiteel sõime veel Hõbega metsmaasikaid ja tegime poest jätsiringi. Sadamas oli hulk paate ja purjekaid juurde tulnud, meist üle kai üks alumiiniumkerega purjekas, mis oli pooleldi mehe enda ehitatud (saime neilt veevoolikut laenata) ja hiljem tuli üks soome suurem pere oma purjekaga meie purjeka külge end kinnitama, sest rohkem kohti polnud. Aitasime neid ja hiljem toodi meile tänutäheks külm rosé vein. Hõbet panin maratonüritusena magama 2h+, lihtsalt nii palav ja lämbe oli, lõpuks olin juba alla andmas, tegin ukse lahti, et tuulutaks, puhkasin hetke ja tegutsesin edasi. Kõik teised täiskasvanud olid purjekalt kadunud, mis vaid suurendas mu frustratsiooni. Uku ja Ülle käisid samal ajal sadamas uhket vanaaegset purjekat (siiski tänapäevane koopia) vaatamas, lasti pardale ja tehti tuuri, päris äge, ma olin muidugi kade. Jalutasin pärast ja tegin asjaga rahu. Kokkuvõttes oli ilus õhtu, viimane kaunil Degerbyl.

16.07-17.07

Algas sõit Ahvenamaalt Rootsi. Plaan oli jääda ööseks ankrusse ja järgmisel päeval Stockholmi edasi sõita. Ankrusse jäime idülliliste skääride vahel (Brännsk). Seal valitses totaalne vaikus, vaid linnud kisasid aeg-ajalt. Kaks teist Soome purjekat olid ka veel ankrus. Käisime mootorpaadiga väikesel kaljusaarekesel (hiljem ristisime selle Puugisaareks). Sealne taimestik oli krõpskuiv, kasvasid kanarbikud ja samblikud, paar mustikat ka, leidsime metskitse luid ja suurte lindude munakoori. Ronisime saare tippu ja tagasi ja lapsed said kaljulompides sulistada. Lõpuks korjasime üksteiselt ca 10 puuki, järgmisel päevalgi leidsin endal tagumikult ühe imepisikese puugi. Vaatasime päikeseloojangut ja lugesime, selles vaikuses näis sünnis vaid sosistada.

Seda suurem kontrast oli järgmise päevaga, mil pärastlõuna paiku jõudsime Stockholmi lähistele ja õhtuks otse keset südalinna melu. Juba enne Stockholmi jõudmist oli kaldapealsetel näha Rootsi erinevust Soomest, palju tihedam asustus, uhkemad villad ja suvilad ja mida lähemale linnale, seda rohkem laevu, paate ja purjekaid veele ilmus. Oli muidugi leitsakune suvepäev ka, esimene bikiinipurjetamise päev me puhkusel, sest isegi tuul oli soe. Pidi pidevalt ette-taha vaatama, et kellelegi ette ei jääks. Vaxholmis sõitsime kindlusest mööda ja lõpuks jõudsime Victori maja ette Kvarnholmi, saime ta kerge vööripõrke operatsiooniga peale võtta ja sõitsime koos pisut edasi me sadamakohta, mis asub otse südalinnas. Ainus kaikoht, mis oli siinsetest sadamastest vaba, megakallis muidugi, 120euri öö. See polegi jahisadam, mõned suuremad turistilaevad vaid, teenuseid pole, vaid elektrit ja vett saame. Victor ütles, et jätame eriliste rikkurite mulje, et siin pargime, üle vee on ooperiteater, teisele poole jäävad Vasa muuseum ja Gröna Lund. Uku lubas Piksele, et homme lähme sinna. Meil siin kõrval kail pidu käis, inimesed tiksusid niisama ja üks mustanahaliste tädide paar tegi oma juutubi diskot. Ainuke miinus on tohutu palavus, lapsed ei jäänud jälle üldse magama, müra ka muidugi. Pärast tegime Victori eestvõttel Rootsipärast õhtusööki lihapallide, kartulipudru, pruuni kastme ja jõhvikamoosiga, magustoiduks jäätist, veini ja suure Pikse toodud limoncellot veel otsa. Suhteliselt sürreaalne otse keset Stockholmi südalinna nii oma paadikesel elada.

18.07

Summer in the City Stockholmi päev. Kuumus levis üle linna juba hommikust saati. Me olime selle limoncello õhtu järel kahjuks eriti pikaldase tõusmisega ning lubatud Gröna Lundi sättisime end sõitma alles 13 paiku, kui Hõbel juba tudiaeg kutsus ja päike haripunktis. Läksime linnapraamiga ühe peatuse, neid siin väga palju eri liine ja on levinud kiire ühistranspordi viis. Plaan oli, et Uku läheb Piksega lõbutsema ja mina kärutan Hõbet selle saare parkides (Djurholmen). Sealsamas kõrval oli ka teine suur laste atraktsioon Skanseni vabaõhumuuseum loomade ja muuga, aga kokkuvõttes sinna jõudmine oleks olnud eraldi suur ettevõtmine. Uku värbas Ülle endale appi (et saaks ka ise üksi mõne suurte inimeste sõidu teha). Kokkuvõttes Ülle lihtsalt ootas seal nende kõrval mitu tundi ilma igasuguse enda lõbustuseta, vapper vanaema. Mina kappasin ruttu käruga parkide poole minema, sest rahvamass, melu ja inimeste pea alaspidi inimeste kiljumine Gröna Lundist ei olnud ideaalseim sätung Hõbe magatamiseks. Hiljem Uku muljetas, et niivõrd ülestimuleerivat keskkonda ikka annab otsida, kuumus veel sinna otsa. Küpsetas mõnuga kõik läbi.

Mina samal ajal nõretasin higist rohelust otsides, otsisin pidevalt varju, aga vahepeal tuli ikka pikemaid lõike ka päikese käes jalutada. Kokkuvõttes läks neil seal ca 3h, sest sabatamist oli nii palju, me Hõbega tegime aega parajaks pargivilus ja jätsikohvikus ja tuiasime niisama ringi.

Pärast sõime veel koos jäätist ja mingit mõttetut kiirtoitu tänavaputkadest ning asutasime praamiga koju. Ukul oli Pikse tuditamise järel Victori ja ta ukrainlasest sõbra Vovaga tolle mootorpaadiga lõbustusprogramm. Mina lustisin 2h Hõbet magama pannes, nautisin selle vilju, et lõunauni väga hiliseks jäi ja megapalav ja lämbe oli samuti. Meie kai peal käis taas mingi kohalike pidu ja trall. Lõpuks oli vaid tunne, et tahaks sellest linnakärast ära, üldse ei erutanud lastega see möll, liiga palju valvamist ja karjatamist. Õnneks järgmisel hommikul sõitsimegi Gotlandi poole edasi.

19.07

Hommikul asutasime kohe minekule. Parras klaariks ja otsad lahti. Victori majast möödudes lehvitasime kollektiivselt ja ta lehvitas meile oma rõdult koos kassiga vastu. Nimelt lapsed tahtsid väga onu Victorile külla minna, et kaht kiisut näha, kahjuks oli aga Oksana just parasjagu haige, sestap jäi käik ära. Tegime sõidu pealt hommikuputru ja kohvi ning vaatlesime Stockholmi äärelinnade uhkeid villasid kaljude otsas. Igal villal oli trepist alla ronides vee ääres oma kai, mõnel saun ja paat või purjekas samuti. Varsti jõudsime ühte kanalisse, mis säästis meid lõuna poole suundudes pikast ringist läbi Stockholmi skääride. Meenus Göta kanali reisike. Minu stressitase langes teele asudes kolinal, sest ees ootas meri ja ööseks ankrukoht keset loodust. Hüvasti kuum ja lärmakas suurlinn! Peagi jõudsime rikaste ja ilusate kuurordipiirkonda, seal lähistel oli ka kuulus Solsidan (meile see sari kunagi väga meeldis, aus huumor). Pärastlõunal jõudsime oma ilusasse ja rahulikku ankrukohta, linnud laulsid, ninna hakkas kuiv männilõhn ja käisime kohe purjekalt ujumas. Megamõnus. Järgnes väike ekspeditsioon kaldale, Uku püüdis Piksega kala (kütid), naised käisid metsas mustikal (korilased). Puuke korjasime kauba peale, iseenestmõistetavalt. Pärast tegin õhtusöögiks pannkooke, nautisime koos moosi ja mustikatega ja kõigil läks tuju heaks. Püttseppade õnn käib kõhu kaudu.

20.07

Kôige pikem sõidupäev. Oli megatüütu. Alustasime hommikul 8 paiku ja 21ks jõudsime Gotlandile. Lihtsalt pagana hea tunne oli lôpuks Visbysse jõuda. Suurem osa teest oli tuult vähe, aga samas oli merel vastik suur vana laine, mis tihti purjeka alt läbi rullis. Õõtsutas palju ja sees ei tahtnud väga olla. Lapsed olid sellegipoolest. Ehitasid pesasid ja lõbustasid end muudel viisidel, aga kõik olid veidi väsinud ja tüdinud. Automaatrool on meil hetkel katki, enne natuke ikka töötas, täna pidi aga pea kogu tee roolis istuma. Vahepeal lülitus ka sügavusnäitaja välja, siis Uku masetses ja otsis viga ning mina istusin tunnikese roolis. Oli väsitav, sest suur laine tahtis kogu aeg kursilt kõrvale kallutada. Sügavusnäidu sai õnneks korda, muidu oleks raske ankrusse heita.

Visbyst oli mul maaliline ettekujutus, aga merelt lähenedes see reisisadama tunnelirägastik ja LNG terminal näeb ikka päris inetu välja, varjab kauni vanalinna ära. Aga jahisadam on tõesti väga elav ja seltskondlik, kõik silmapaarid jälgisid meid kui oma purjekaga sisse sõitsime ja sadamapoiss tegi eraldi ruumi, et oma suure purjekaga kahe teise vahele oma bronnitud kohale pressida saaksime. Kaaspurjetajad on sõbralikud, üllatusena tuli meid tervitama Sanuki eelmise omaniku Gunnari poeg Erik (rootslased ja nende nimed, eks) kes juhuslikult nägi meid sisse sõitmas. Ta tüdruksõber on Gotlandilt ja oli juhuslikult siin. Tuli purjekat uudistama, sest ta on selle peal lapsena palju aega Kariibidel veetnud. Pidi praegu võistluspurjetaja olema ja kruiisisõite tegema. Ööelu oli lärmakas, aga eks siin kõrval on Visby peatänav, südasuve tipp ja nädalavahetus samuti.

21.07

Visby jahisadam on paras läbilõige ühiskonnast: on ülirikkad svenssonid oma hiiglaslikel mootorjahtidel piparkoogiks pruunistumas ja telo rullimas ja samas kõrval pisikesed kulunud purjekad vanemate saksa paarikestega. Teiste ellu saab piiluda iga kord kui kaldal duši all käia, naabreid näeb muidugi igal ajal. Paras kommunaalelu. Kui hilisteismelised rootsi noored oma paadil pidu peavad, on kõigil pidu. Kui uhkel jahil poola tüüp ruuporil midagi oma tuttavatele karjub, kuulevad kõik. Vähemalt Visbys on tunne, et see on natuke nagu mandrirootslaste peosaar, nagu Saaremaa. Praam käib tihti ja palju on pidutsevaid noori. Turiste sh eestlasi on ka ohtralt. Neid kohtasime palju kui eile vanalinna uudistamas käisime, suured giidiga grupid ja paarikesed ja sõpruskonnad. Näib, et Gotland on popp sihtkoht. Vanalinnas tuli loovida turistide hordide vahel, kõrvaltänavad olid rahulikumad. Äge kompaktne linnamüür, nunnud majakesed ja palju kirikuvaremed, roosid ja tokkroosid iga tänavat ääristmas. Käisime botaanikaaias, ronisime mäe otsa, kust avanes ilus vaade tervele linnale ja merele. Seal leidsime ka ühe toreda resto, jõime koksi ja sõime erinevaid tapaseid. Seejärel ootas meid otse jahisadama vastas asuv Euroopa suurim jäätisekohvik (reklaamis üle 300 maitse). Oli tõesti tohutu valik. Ma võtsin oma klassikalise pistaatsia ja siis prooviks piña colada, mõlemad olid head. Seal õnnestus meil ka Hõbe kolme täiskasvanu vahel ära kaotada. Jäätis sulas kuniks me paanilinelt Hõbet otsisime, kõrval oli kohe autotee ja üle autotee sadam (mõlemad halvad variandid). Õnneks leidsin ta 2 minutiga, istus sealsmas kohvikus ühel kaugemal pingikesel ja kõlgutas jalgu. Oli minu ja Pikse järel kohvikusse sisse tulnud, mistõttu Ülle ja Uku mõtlesid, et ta meiega. Mina jällegi jooksin Piksele järele ja mõtlesin, et Hõbe on teistega. Kerge ehmatus, aga lõpp hea, kõik hea. Päikeseloojangul tegime Ukuga jalutuskäigu mereäärt pidi, pikk promenaad kivise ranna ääres, paljud ujusid, jalutasid või istusid rannas. Merelõhn oli täitsa nagu Eestis ja sääski polnud ühtegi, puhas nauding.

Suvi on käes ja lugu jätkub järgmises postituses!

Alustasime 4. juulil Pärnust ning suundusime vahepõikega Kihnu minnes edasi põhja poole. Peatused Kuivastul ja Vormsil ning siis juba üle Soome lahe Hankosse, sealt edasi rannikut pidi Ahvenamaa poole. Ahvenamaalt Stockholmi (kus meid ootas Uku sõber Victor) ning edasi Gotlandile, Faröle ja tagasi ida poole Ventspilsi (kus meid ootas sõprade pulm). Lätist tagasi Eestisse Ruhnu, Kihnu ja lõpuks 3. augustil Pärnusse tagasi.

Jagan siinkohal iga päeva õhtul peetud lühivormis päevikut meie reisist. Glamuuri ja sära lastega purjetamisest oodata ei tasu, küll aga väikesi võite, põnevaid seiklusi merel ja maal, ohtralt ilmakommentaare, söömist, mänge ja laulu.

04.07

Purjereis algas! Pärnu-Kihnu sai edukalt tehtud, pooleldi purjetades pooleldi mootordades (et õhtuks varem kohale jõuaks). Startisime alles 17:30 paiku, ootasime tuule vaibumist. Olime kohal nõks enne 22t. Meri oli täitsa paras, algul oli lainet, aga kellelgi paha ei hakanud, edukas algus. Lapsed said sõidu pealt magama pandud. Kihnus on alati ilus ilm, tüüne. Ja alati pidu, kell 22 oli tasuta Smilersi kontsert, naabrid kutsusid meidki 😀. Hetkel on purjekal elu askeetlik, pooled elektriasjad veel ei tööta ning Uku peab neid ühendama, külmkapp töötab, aga nt kraanist vett ei tule, automaatrool, kajalood, tuled sees ka ei tööta. Loodaks need homme tööle saada, veedame aega Kihnus ilmselt.

05.07

Täna oli rahulik Kihnu tiks. Ilm oli pilves ja jahe, suurim eneseületus oli hommikune esimene ujumine kaiotsas, vesi oli küll soojem kui õhk, aga jahe ikka, vihma ka tibutas. Päeva tipphetked olid Käsmu poodide külastus oma kokkukatel ning õhtul enne laste tudi Laulupeo avamise ühisvaatamine. Uku teeb veel elektritöid, varsti saame vee ka kraani.

06.07

Meie 3.purjetamispäev Kihnu-Kuivastu oli esmalt aeglane, siis kruvis tempot. Kuni 16ni aelesime Kihnul, ilm oli pilves ja vihmane, Uku tegi töid eesmärgiga automaatrool tööle saada, minul saagisid lapsed närve. Lõpuks kui startisime, hakkas vihma sadama, üsnagi märg purjetamine oli. Õnneks peatselt vihm lakkas ning päike tuli välja. Külglaine oli mega, kiirus aga kõva ning loks hakkas vaikselt rõhuma. Esimesena langes Hõbe, oksendas paar korda ja langes juurviljaks mu sülle magama. Teised pidasid lõpuni vastu, küll kergelt rõve ja külm oli olla, aga keegi oksendama ei kukkunud. 21ks olime kohal, enne nägime ka lahel Pireti praami, millega suur Pikne pidi Saaremaale saabuma. Niipea, kui sadam paistma hakkas, tuli kõigile elu sisse. Pildid on valdavalt rõõmsast algusest ja lõpust, sest oksekopsikuga ja laps süles just väga pilte ei tee 😀

Keskmine kiirus umbes 8 sõlme (14-15km/h).

07.07

Kuivastu-Vormsi

Kuivastust ühines tüürimees Pikne, aka suur onu Pikne. Hommik oli tüüne ja kena ilm, lausa suvine. Magasime kaua, ostsime sadamapoest jätsi, sõime putru ja tankisime küust ning pärast 10t asutasime minekule. Oli kardinaalselt erinev mereilm võrreldes eilsega, väike laine ja tuul, marurahulik minek. Kerge bakstaak, 3-4 sõlme, groodi ja liblikas genuga. Suur Pikne mängis väikse Piksega ussimängu, Ülle tegi oma ühistu majandusaasta aruaannet ja vaatlesime mööduvat Muhut ja Kesselaidu. Ülejäänud tee möödus pilves ja kergesti vihmasabinas. Kohale jõudsime 17ks ning asutasime läbi vihmasaju end ratastega Ülle vanale klassiõele ja ta abikaasale külla, kes elabki Vormsil. Ühtlasi oli külas nende kolmas klassiõde oma mehega. Neil oli juba grill soojas, suitsukalasnäkid valmis ja õhtusöök valmimas. Rääkimata soojast saunast ja tünnisaunast. Maja oli villamõõtu ja õhtu möödus ohtra veini, söögi ja lobisemise saatel. Hakkasime tulema alles pärast 10, tagasi läbi lausvihma, kõik ligunesid läbimärjaks ja lapsed said alles 11 paiku magama. Naersime, et meie laste jaanipäev, mil nad said olla nii kaua üleval kui tahtsid. Aga see oli seda väärt, ülitore õhtu oli.

08.07

Vormsi päev

Hommikupoolik oli eilse pika õhtu järel hiline ja uimane. Ilm oli vihmane ja pilves, kuivatasime puhuriga toas riideid. Alles pärastlõunal liikusid suur Pikne koos Ülle ja väikse Piksega Vormsi talumuuseumi. Me Uku ja Hõbega jäime purjekale, Hõbe tudis lõunaund, Uku tegeles elektritöödega ja ma koristasin (õhtul pidid Ülle sõbrad vastuvisiidile tulema) ning lugesin veidi isegi raamatut, oh rõõmu. Kui Hõbe ärkas, vurasime ratastega teistele järele Tare Tarekesse, vist ainsasse söögikohta siin saarel, mis iga päev on avatud. Mõnus kohalik kalatoit ja suured portsud. Sõin säina-lõhekotlette. Kalapüük on siin saarel ikkagi väga au sees, õhtul kui Ülle sõbrannad meile külla tulid, rääkisid naised kuidas regulaarselt ka ise võrke välja panevad ja kaluripükstega meres kahlavad ning pärast kalahõrgutisi kokkavad. Üks sõbranna oli üleeile algajana suisa 7 haugi järjest välja tõmmanud, ta mees on samuti suur kala-ja jahimees. Jutustas lugusid, kuidas on veriste rümpadega pagasnikus Stockmanni parklas inimesi hirmutanud.

Pärast lõunasööki külastasime Hullo poodi, et proviandivarusid täiendada ning suure Pikse eestvõttel külastasime Suurallikat. Oli väga märg, aga samas mõnusalt lopsakas ja metsik mets ja matkarada. Õhtul saabusid külalised kalakotlettide ja rabarbrisaiakestega, me omalt poolt tegime salatit ja grillpaprikaid. Jutustasime-sõime pea 11ni, jätsime külalistega hüvasti ja varsti keerasime kotile, sest järgmisel päeval ootas ees varane start Soome poole.

09.07

Vormsi-Hanko

Alustasime sõitu 9 paiku, meid tervitas ilus päikeseline ilm, paras tuul ja rahulik meri.

Esimese kolmandiku saime mõnusalt purjetada, vahepeal olime ka üsna kreenis ja Hõbe jäi mu süles varakult tudile võimalik, et merehaigusest. Ülejäänud tee veetsime süües, jutustades, magades ja eri mänge mängides. Poole tee peal läksime mootorile üle, sest tuul oli täitsa ära surnud ja meri laustüüne. Suur Pikne ja Uku käisid ka redelilt ujumas. 19:20 jõudsime pika päeva lõpuks Hankosse, mis on kui Soome versioon Haapsalust, hiiglaslik jahisadam, restoranid ja kohvikud rahvast pungil ja väga ilus kaljune loodus. Naudime õhtut, avasime Mirjami kingitud vahuveini ja elu on lill. Homme avastame Hankot.

10.07

Nordic dolce vita päev. Päikeseline ja soe, samas karge tuule ja mereveega.

Nautisime pikka hommikusööki purjeka ahtris (ülejärgmine purjekas meist olid ka eestlased, samuti mitu põlvkonda), päike isegi küttis liialt, tõmbasime katuse peale. Seejärel siirdusime Hanko randa. Hõbe ja Pikne olid sillas, said kive vette loopida ja liivaga mängida, kaljudel ronida, täiskasvanud said ca 14-15 kraadises vees end karastada ja ma sain ka lugeda. Pärastlõunal jalutasime promenaadi pidi edasi, Hõbe tudis kärus, nautisime Soome kõrgkihi kuurordivaibi: uhked puitvillad, turniirid tenniseväljakutel, elektriporsched ja muidu heas vormis ja disainriietes inimesed.

Lõunatasime ühes rannakohvikus, lapsed said veel batuudipargis hullata ning siis siirdusime toiduvarusid täiendama. Tassisime nagu muulad oma hunnikut sööki, sh lagritsat ja lagritsajäätist, sest edaspidi oleme väiksemates sadamates või suisa ankrukohtades. Pea ideaalse päeva lõppu varjutas see, et panin Hõbet ca 1.5h magama ja vaevu jõudsin sauna. Õnneks natuke leili ikka sain, selles ühes kauneima vaatega sadamasaunas. Õhtu lõpetas täispikkuses vaadeldav vikerkaar ja yatsimäng (mille ma eepiliselt kaotasin).

Lugu jätkub juba järgmises postituses. Stay tuned!

Võrreldes eelmise reedega on Sanuki remontimise-täiendamise projekt väga vähe edasi liikunud. Küll selle erandiga, et sain purjekaga kaasa tulnud radari tööle (pildil käib selle testimine põllu peal). Nii radari kui plotteri ühenduskaabli pesad olid mõlemad oksüdeerunud. Plotter tuli juppideks lahti võtta ja uus pesa paigaldada. Selle remondi käigus lõhkusin trükkplaadil LCD kaabli ühenduse ära, mille vahetamine oli üllatavalt kõva pähkel. Radari suhtluskaabli pesa hakkas õnneks pärast küllalt lihtsat äädikaga töötlemist ja nõelaga kraapimist tööle (huvilistele: mõlemas otsas on varjestatud RJ45 pesa).

Ja mõni ühik mammonat sai ka jälle maha müüdud. Kui ma ei eksi, siis Liina andis sel nädalal ametlikult ööl lahkumisavalduse sisse. Minul hakkavad ka õnneks tööl tegevused vaikselt otsa saama, aga tajun, et tahan mingi hetk selles osas kirvest rakendada ja lihtsalt jõuga kogu aja Sanukile pühendada. Muidu ei jõua valmis. Purjeka tööde nimekiri on pikk ja stress kasvab pelgalt sellele mõeldes. Stressi vastu aitab vähem (üle)mõtlemist ja samm-sammu haaval järjepidevat tegutsemist.

Plaanin päiksepaneelide raami vähemalt baasosas arvutisse joonistada, et saaks ilusa sümmeetrilise disaini ning võibolla mõned jupid CNC masinatel lõigata. Kust saab Eestis poleeritud roostevaba toru? Mõned mõtted on (sõber ütles, et Onnien ja UWEKO on kaks sellist kohta).

Homme lähen Pärnusse ja plaanin akud jälle süsteemi ühendada, lisaks ka päiksepaneelide raami valmis joonestada. Kohapeal on seda hea teha, sest saan mõõdulindiga kohe mõõta kui mõni sõlm küsimusi tekitab.

Üks asi on purjekas valmis seada, teine asi on maismaa-elule paus panna. Tuleb mammonat maha müüa, ära anda. Kusjuures sellise suure elumuutustega saab päev-päevalt selgemaks, et asju on lihtne hankida, aga nendest on palju raskem lahti saada. Lähed poodi, ostad mingi jubina, see on vaid kaardiviipe küsimus. Müü aga sama asi mõnes veebiportaalis maha, hoopis raskem. Enne on vaja teha pilte, kirjutada sisu, maksta oskjonitasu ja nii edasi. Ja isegi kui müük õnnestub, on ju siis vaja jubin ära pakkida, vormistada.

Ühesõnaga, ettevalmistav tegevus käib igal rindel, tööl, kodus, Pärnu jahtklubis. Stressitase tõuseb või siis püsib stabiilsena. Purjekal on veel vaja väga palju korraldada. Kõike ei jõua, olen sellega leppinud. Nagu ütles targalt pallitiiru kogemusega Üllar:”Remontida saab igas sadamas”.

Aga umbes ühe kilovati jagu päiksepaneele on siiski vaja kusagile paigutada. Muist läheb tekile, muist läheb reelingusse, muist läheb roostevabast terasest ehitatud platvormi külge, inglise keeles solar arch. Selle ehitamisega tegelengi. Prototüüpi kokku ladudes tundus see kaar-platvorm nii suur, et tekitas palju küsimusi. Kas tõesti nii suur? Kas see pole mitte puri? Kui jäme peab toru olema? Kas purjekas vajub pikali? Kuidas keevitada? Väga palju küsimusi, palju kõhklusi. Ent samm haaval saan ka sellest takistusest üle. Kõhklustest aitavadki väikesed sammud kenasti üle saada.

Ja ilma roolileheta ka ei saa teele minna. Vahetan laagreid.

Plaanime nüüd hakata igal reedel siia blogisse midagi kirjutama. Reede on ju väga hea sisu eetrisse paiskamise päev, teadagi.

Tervisi,
Uku

PS - parandasin ka mootori jahutusvee lekke ära.

Reisimeditsiini kabinetis saime kinnitust, et kindlasti võiks enne reisi olla kaitse teetanuse-läkaköha-difteeria vastu (mis paljudel nt haavade korral EMOs ka ära tehakse), A-hepatiidi, B-hepatiidi, kollapalaviku, marutaudi, leetrid-mumps-punetised (mis väikelastel valdavalt tehtud), tuulerõugete ja kõhutüüfuse vastu. Gripi vastu olime niiehknaa juba vaktsineeritud. Mina olin väiksena tuulerõugeid põdenud ning vereproovi järgselt selgus, et ka antikehad on õnneks ilusti olemas. Me lapsed seda veel põdenud ei ole ja neid ootas mõnus lisasuts veel ees. Taustainfoks, et me lastest vanem pigem kardab süste kui tuld - tal oli suisa paariaastane periood, kus ta kõiki arste kartis, mõni arst jäi suure vastuseisu tõttu isegi külastamata ja ka hädavajalikud süstid pidi lõpuks ära tegema röökivat last kinni hoides. Noorem ei karda ühtki arsti ja valdavalt ei tee süstide peale piuksugi, mis on jälle teistpidi hämmastav. Plaan oli neid süstida koos ja minimeerida süstimiskordi, et saaks läbi vähema traumaga.

Esimene visiit (ehk kabienti kuldkliendiks saamise teekond) lõppes minu jaoks kahe süstiga: A-hepatiidi vastu ja teetanuse-läkaköha-difteeria tõhustusdoos. Kahe nädala pärast järgmised kaks süsti - kusjuures ainus kord, kui mul pärast vaktsiini mingi reaktsioon on olnud. Tegin korraga marutõve ja leetrite-mumpsi-punetiste vaktsiini ja siis oli küll kerge viiruse sümptomid õhtul, külmavärinad ja teki all istumise tunne. Nädal hiljem jälle kaks süsti ja nii edasi kuni umbes 2 kuud pärast alustamist olid mul endal kõik peale ühe A-hepatiidi kordussüsti tehtud.

Lastega on läinud ka oodatust paremini. Esimestel kordadel pidi küll vanemat last pikemalt veenma ja ta ikka nuttis, mis lõppes kohe kui süst tehtud sai - hirmul ikka suured silmad. Personal oli lastega ülitore, lastele jagati iga kord kommi ja isegi muud nänni, mis nende jaoks kindlasti kerge ebameeldivuse korvas. Järgmisel korral algas protsess muidugi algusest peale. Siiski, vist 3. või 4. laste süstimise korral, tuli arstiga koos ka hulk residente süstimist vaatlema ja ma ei tea, kas mõjus see või tõesti oli tegemist läbimurdega, aga kumbki lastest ei teinud piuksugi. Eks näis, üks vaktsineerimise kord on nendega veel soolas.

Enne minekut tuleb veel kokku panna põhjalik laevaapteek, mille osas samuti reisimeditsiini kabinetist lubati veel soovitusi anda. Antibiootikumid, merehaiguse rohud, haavahooldus, sääsetõrje jm. Hambaarstil laseme ka kõik vähegi vajalikud asjad enne korda teha, et ei peaks ise reisil hakkama kellelgi hambaid välja tõmbama (peale piimahammaste, hahaa) või hambapõletikes vaevlema. Juba sain panoraampildi järgi otsuse, et mu üks ja ainus tarkusehammas tuleb kirurgil välja lasta tõmmata - oh joy! Saab siis profülaktiliselt hambaid välja tõmmata.

Igasugu eksprompt tervisehädade eest pole muidugi keegi kaitstud, aga loodetavasti oleme siis vähemalt paremini ette valmistatud. Rootsi pere, kellelt sügisel lastega ümber palli sõitmise soovitusi uurisime, ütles mh, et hea on omada laeva ihuarsti, kellele häda korral helistada. Kas või lihtsalt enda rahustamiseks. Ka see on meil õnneks Uku õe näol olemas. Ning lisasoovitusena, alati tasub abi otsida esmalt enda lähistelt, nt Kariibidel pidi olema purjetamisseltskondades erakordselt kõrge arstide kontsentratsioon (USA arstid käivad seal puhkamas) - neil oli kord häda korral valida suisa 2 arsti ja ühe hambaarsti vahel. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Kust kõik alguse sai?

Elas kord üks Eesti mees nimega Uku. Ei, mitte Uku Randmaa, vaid hoopis seiklushimuline maarott Uku Püttsepp Tartust. Tal oli unistus, et ükskord purjetab ta oma ehitatud purjekaga üle Atlandi. Koos sõber Joosepiga kulus toonastel füüsikatudengitel kõigest viis aastat ja valmis ta oligi - pisike 4-meetrine jonnipunnist purjekas Kvark.

Siis kohtas Uku Liinat, Tallinna piigat, kes samuti Kvargi mereretkedele kaasati. Järgemööda saabusid maailma kaks pudinat Pikne ja Hõbe ning Atlandi unistus kasvas pisut suuremaks: purjetada koos perega ümber maailma. Siiski mitte Kvargi, vaid veidi rohkem sirutus- ja oksendamisruumi võimaldava alusega.

Ning 2023 suvel ta leitigi. Rootsis Karlstadis ootas üks 47-jalane Bavaria purjekas Sanuk pikisilmi uut omanikku. Uku käis temaga tutvumas, kiitis heaks ning juba septembris purjetati Rootsist kogu pere ja paari sõbra abiga uude kodusadamasse Pärnus.

Kogu reis võttis kokku kaks nädalat. Esmalt sõit Rootsi, seejärel purjetamine Karlstadist üle järvede ja maaliline sõit läbi Göta kanali ning lõppspurdina kahe päevaga üle Läänemere, sest septembrilõpu ilm kruvis järjest tormisemaks.

Pärnusse jõudes alles tõeline töö algas. Uku valas nädalavahetustel higi ja pisaraid purjeka remonditöödel Pärnus, Liina kodustel sõjatandritel kahe väikse, kuid äärmiselt tõrksa vastasega. Aga eesmärk püsis üks - heisata purjed 2026. aasta 1. juulil ning asuda Püttseppade suurele mereretkele. Sest et elu on seiklus! Ja elu on lühike. Ergo, elu on lühike seiklus!

Miks nüüd? Millest kirjutame?

Reisi alguseni on laias laastus 6 kuud. Kergelt hirmutav, aga üsnagi sümboolne hetk võtta asi tõsiselt käsile ning ka maailmale oma plaan julgelt välja öelda. Samuti on lootus, et meie lugu aitab kunagi kedagi teist sarnast ettevõtmist planeerida.

Plaanime siin blogis kirjeldada nii oma purjeka ettevalmistustöid remondihuvilistele - seda jagab ekspert Uku - kui ka perega nii suure reisi planeerimist laiemalt. Alates kasulikust lektüürist, kuni vaktsineerimise ning toiduvarumiseni. Ühtlasi jagame mõtteid oma senistest perega tehtud mereretkedest. Ehk on kellelegi abiks või heaks kogemuslooks, mida teha või hoopis vältida.

Kui soovid meie teekonnal silma peal hoida, vajuta Subscribe ning saad uue postituse korral meilikasti teavituse.

Subscribe now