Mitu päeva halli tormi, õhtuti kamina ees istumist ja hommikul köögipliita all mõnus soe tuli, nii et jõuan juba hubasele sügisele mõelda ja töölainele sättida, kuni järsku on jälle pehme suvepäike sinises taevas tagasi ja mind tirib ruttu ujuma. August ei lase õdususele üle minna, pikendab ennastnautivalt suve viimast vaatust, tujud ettearvamatud.

Augusti viimasel nädalal kulgen Võsul, alustan päeva terrassil lugedes (juulis nt kahekümnendate-lõpu-naiste sõprusest rääkiv Girls Our Age, mille autori Phoebe Thompsoni avastasin siit samast Substackist), turgutan ja korjan sügavkülma vanaema aiast päästetud ja enda maitsetaime kasti ümber istutatud maailma kõige õigema maitsega piparmünti, ujun inimesi peletavatel tuulistel hallidel ilmadel uhkes üksinduses.

Enam pole nii rahutu kui kesksuvel, kui pidevalt ütleb hääl peas, et päikesepüüdmiseks on vaja KOHE õue ja randa ja metsa ja vette ja restorani ja kuskile joosta. Perfektne rannailm ei lähe praegu kaotsi, kui valin kodus toimetamise, arvan ma seda lauset hallil esmaspäeval kirjutades. Nüüd on kolmapäev ja pendeldasin terve päeva verandal töötamise ja terrassil kirjutamise vahet, pilk tahtis kärsitult merele kiskuda ja üritasin tunnetada, kas äkki ikkagi peaks randa minema, sest suvi saab ju KOHE LÄBI ja äkki ma ei käinud piisavalt rannas ega rattaga trippimas ega söönud piisavalt nektariine, ei korjanud liitreid mustikaid ja sõin liiga vähe metsmaasikaid ja kohe on kõik ja ma veedan terve sügise kahetsuse agoonias.

Kuni tuli jahedam tuuleiil ja otsustasin, et ah ei ole nüüd nii hea ilm ka ja siis oli mul taas aega asjalike asju teha, taas tsiliviseerituks muunduda. Kogun suve jooksul mööda randu, laineid, kohvikuid ja sumedaid õhtusööke laiali paiskunud mõttejuppe ja emotsioone kokku, et valmistuda eesootava sügise struktuuriks, mille tõendid, esimesed projektid on juba alanud.

Nostalgia-armastajana mõtlen ikkagi paar korda veel peaaegu lahkunud suvele.

Juuli tähendas puhkust. Võsu rannapäevi sõprade ja nende lastega hullates, Linnupesa krõbekana süües, kohaliku pärli Mere 38 juba aastaid kvaliteeti hoidvate maitsetega õhtuid pikendades (tuunikala sashimi ja soolasiig, mmm), valitud DJ set’e ilusatel sündmustel, kusjuures eriti meeldejääv oli mängida salsat, latinit ja brasiilia souli Võsu Väikeses Kuubas palaval tuulevaiksel õhtul, passioni mojito ühes käes. Mulle tundus ühtaegu, et see kõik toimub üldse Mehhiko surfiküla rannas ja samal ajal oli nii magus tunne oma kodurannas mängida. Järgmisel suvel jälle.

Juuli teine pool viis mind lemmiksaarele maailmas. Lapsepõlvesuvede traditsioon iga päev emaga edasi-tagasi 6 kilomeetrit lastevorsti-võileibu ja kaardipakki sisaldavas kotis Luidja randa matkata on muutunud iga-aastaseks surfitripiks.

Nädal aega olime kohalike surfisõpradega valvel, ninad mere poole ja telefonides prognoosis kinni, millal lained tulevad?! Nii möödus esimene nädal igaks juhuks mitte midagi muud tehes, kui tuult trotsides ujumas käies, lugedes, Kalana Ääres hängides ja pilku erinevatel lahesoppidel hoides, kiheledes surfi järgi, sest iga hetk võib tulla laine. Korraks suutsime saare tipust mõnikümmend kilomeetrit ära käia, et külastada Viscosa näitusi, mis oli retke igati väärt. Kuid väga ruttu vurasime tagasi, sest keegi oli visanud messengeri video imepisikesest lainealgest ja ma ei oleks enam kiiremini suutnud autosse joosta ja tagasi põrutada. Surfatavat lainet siiski ei saabunud. Surfinarkari reaalsus.

Ühel hallil reedel erutus kasvas, teatud kohta oli juba paras laine tekkimas ja oli aeg vette minna. Jon oli sel ajal korraks Tallinnas ära, vette läksime Annelisiga kahekesi. Põhilaks pidi prognoosi järgi saabuma järgmisel hommikul, aga me ei suutnud enam oodata. Ma ei arvanud, et tunnen kunagi rõõmu kalipso selga venitamisest, kuid sel tuulisel reedel värisesin elevusest, kui üle mitme nädala oli põhjust ennast kalipsoga katta. Vette!

Hall vesi loksus, lainehari tantsis keskmiselt tugeva tuule käes. Me olime lõpuks kohal. Seal, kus me olema pidime. Saime kumbki paar-kolm lainet ja vuhisesime kordamööda endorfiinide kokteilis. Kahe Nordic Surf Sisteri privaatsess.

Magasin nii kiiresti ära, kui suutsin, sest järgmisel hommikul oli vaja tagasi minna. Nüüd olid tõeliselt ilusad laineliinid kohal ja vees üle 15 inimese. Toredad veejutud ja nii palju lainedeliiriumit, mis kestis veel järgmised viis päeva järjest. Enam ei jõudnud muid mõtteid mõelda, reisi viimane nädal möödus hommikust kuni päikeseloojangujärgse kumani ainult lainetes. Täielik surfiunelm. Paremad lainearvud kui mõnel välismaisel reisil.

Oli hülgehalle päevi puhaste laineliinidega, oli california-miraažilikku helesinise taeva ja läbipaistva kristallselge rohelise mereveega hommikuid, oli tuulega võitlemise ja lainega pähe saamisel ropendamise õhtuid. Kivide hirmule otsa vaatamise surfi ja eneseületusi, võttes end kokku, et laskuda kõrgetelt kahemeetristelt lainemägedelt. Ja arusaama sellest, kuidas hormoonid mind ka surfates mõjutavad.

Oli umbes neljas ja imeilus sillerdav päikeseline lainepäev, vaimustus ideaalsetest surfioludest kollektiivselt õhus ja seda suurem minu ootus enda sooritusele. Pean head lainet maksimaalselt hästi ära kasutama, seisis mu mõtteis kindlus, kehas täielik lagunemine.

Jõudu ei olnud, jaksu ka mitte, sisekõne karm ja kriitiline, tasakaalutus absoluutselt igat lainet võttes. Kukkusin sillerdaval iludusel iga kord mõne sekundiga, sest lihtsalt ei leidnud tasakaalu. Mõnel korral lainele saades ja püsti hüpates vahtisin aina oma jalgu. Oleksin nagu kinni kiilunud, teadmata, kuidas oma jalgu laual asetada, kui alla põlvist lasta, mida üldse surfilaual tehakse?! Ma polnud sellist aju-keha koostöö lakkamist ammu kogenud. Kas üldse.

Kõik teised nautisid, said muretult lainele, sõitsid pikalt laine lõpuni, stoke oli õhus ja maksimaalne. Laine päikesepeegelduse säras, ühise paradiisipäeva keskel olin siis seal mõttetu mina, kes ma ei saanud endaga hakkama. Mu saamatus ajas mind lõpuks nii närvi, et lõin pärast mitmekümnendat enda jaoks ebapiisava tehnikaga sõitu rusikaga täiest jõust vette, karjusin “TRA!” ja liikusin eluga edasi. See väljaelamine aitas, laadisin lõpuks kaks tundi enda sees pulbitsenud pinged ja emotsioonid vette. Pärast vabandasin vees olnud tuttava ees, kes ütles, et ta ei kuulnud midagi, aga karjub ise tihti samamoodi, nii et chill.

Olla naine, tegeledes luteaalfaasis jõudu, fookust, energiat nõudva spordialaga, põdedes PMSi, mis ATH tõttu mind ekstra tundlikuks (ja mu enda silmis läbikukkujaks) teeb. Milline kaunis faking kogemus.

Kogusin end seejärel veidi, ja otsustasin, et ma ei anna alla. Mu vanaisa on kahekordne Eesti meister tõstmises! Sport on mul veres! LET’SGO! Kuigi käed olid selleks hetkeks juba kolme-tunnisest pingutusest kõvad nagu puupakud, otsustasin ma saada vähemalt ÜHE pika ja õige tundega laine - sellise sõidu, kus ma olen kohal, ma otsustan, ma ei kuku. Ja see tõesti õnnestus. Mitte esimesel korral, ka mitte teisel ega kolmandal, aga poole tunni ja vähemalt viie katsetusega sain lõpuks heale lainele ja tundsin end fokusseeritult. Kuigi lainet lõpuni ei sõitnud, sest proovisin oma pööramismanöövrit liialt hilja ja jäin lainelt maha. Istusin lõpetuseks lauale. Leppisin, et see on mu tänane tase. Sellest peab piisama.

Suvi andis endas pettuvate dramaatiliste madalseisude juurde siiski ka palju kõrghetki. Saaresõbrad pakkusid delikatessi, mida ma polnud kuidagi märkamatult kümme aastat maitsnud. Suitsulesta. Mul oli ligipääs suures koguses suitsukalasalatile, surfijärgne õlu oli alati kättesaadav ja mõnel korral jaheda suvepäeva lõpetuseks oli sossu juua värsket piparmünditeed, et siis pimedani Kalana Ääres surfijutte heietada. Sain ihuüksinda metsikus rannas lugeda ja kirjutada. Kämpingu-luksust, mändide all tuulevarjus lahustuvat kohvi ja kiirputru süüa, mille sisse segasin eelmisel õhtul kraavi äärest korjatud metsmaatsikaid. Väikesed suveasjad, mis iga tüki haaval täisväärtusliku suve teevad.

Sain võimaluse oma lemmiksaarel ka muusikat kureerida. Kallis Kalana Ääres ja südamelähedases Hõbekalas, maitseid ja atmosfääri toetama. Mõlemad pakkumised täitsid mind inspiratsiooni ja äratundmisega - nii õiged projektid, sest olen neid kohti aastaid tundma õppinud. Mis saab olla veel mõnusam, kui meelispaikadesse panustada. Nii koondusid mitmekümneteks tundideks surfilood ja eesti muusika pärlid saare tipus peituvates hubastes kohtades. Nagu tunnetuslik ring oleks hõbedalt heliseva “klinks” saatel kokku saanud, mere ja metsade toonides vitraaž Apelsini “Igatsus”e saatel aknale oma koha leidnud.

Aastane ring sai meil Annelisiga “klinksti” täis ka Nordic Surfsistersi podcastiga. Üks aasta DIY surfijutte Läänemere lainetes. Uues, järjekorras neljandas, Hiiumaal salvestatud episoodis räägime (seekord esimest korda eesti keeles) suvistest surfidest nii meres kui ka basseinis, surfikohtade eksklusiivsusest ja oma stiili leidmisest.

Augusti alguses sai mu etalon, mu spordivanaisa 89 ja tähistasime tema kuldsete aastate sünnipäeva ühes vanavanemate 63. pulma-aastapäevaga. Oli hea olla kohal hetkes, kui korraks on kõik omal kohal, kõikide lähedaste tervised korras.

Sõbrannade igasuvise kolmepäevase rendimaja-puhkuse traditsiooni seadsime seekord sisse Vainupeal, kus jalutasime suve põhisündmuseks küll kogu külarahvaga koos randa, aga meie vaev läks sellele, et kindlalt EI vaataks päikesevarjutust, sest polnud spetsiaalseid prille ja ei tahtnud pimedaks jääda. Spontaansus on elu hapnik, aga traditsioonid pakuvad ka nii palju - mitmetunnised jutud terrassil hommikusöögilauas, et jõuaks meie kõigi kuue naise eludega kurssi ja jälle ühele infolainele. Mina jälle päeval lambi hetkel kõige keskel joogat tegemas, sest mul tekib muidu rahutus, kui ei liiguta; kes võttis soolominutid ja käis jooksmas; kes nautis vaikust ja seda, et ta on korraks eemal kodust, kus temalt igal minutil mõni väiksem või suurem pereliige midagi vajab, ja vaatas rahus aknast välja; kes küpsetas ühel õhtul viimaseks käiguks täiuslikult kuldse ja pehme apple crumble’i; kes panustas hommikusel banaanipannkoogi toimkonnas pliidi ääres. Kolm päeva jutte, mis kestsid öösse koos kõõksuvate hingetu naerupahavakutega, kuni kõik unne vajusid. Ühine eskapism argielust.

Tulin just Lahemaa metsadevaheliselt ja rannikuäärselt tuuliselt jalutuselt, ahmisin silmadega vanu kõrgeid puid ja rändrahne sisse ja mekkisin Altja kõrtsus soolaubade, küüslauguleibade ja kaljaga. Ei olnudki suve jooksul veel sinna jõudnud, seega pakkus see suvekogemuse ootamatu täitmine mu mõtetele rahuldust. Soojendan end kodus kamina ees ja nüüd on aeg sauna minna. Nii olmeline ja tavaliselt mõnus mu väike august on.

August tõi head mussi.

Suki Waterhouse’i uus album “Loveland” lõi mind esimesel kuulamisel pahviks, olen temast ja ta lugudest sisse võetud.

Album avaneb nagu suurel laval, kui pärast pikka pinget kerinud ootust tuhandete inimeste keskel ja ees laval lõpuks prožektorid sisse lülitatakse, tuled sähvivad ja kõlab esimene akord, ja see võngub kogu võbiseva tooniga läbi su keha. Nagu coming-of-age filmi kulminatsioon-stseen, kus peategelane on läbinud kahtlused, takistused, tagasilöögid ja tunneb end.. iseendana.

Nii võtab esimene lugu “Back in Love” mind üle. Jätkuv “Any Man” on flirtiv ja provokatiivne, “Happy With It” tiksub ja kulgeb ennastunustavalt, kahtlevatele sõnadele vastandub mu jaoks mindeihuvita kõla. “Notting Hill” on vast plaadilt sotsmeedias kõige levinum lugu, milles Suki unelev ja seksikas hääl sosistab justkui voodi äärel you’re my favourite flavour. Nüüd kiirustan ja jätan paar head lugu vahele, sest..

“Seasons”.

Uuhh.

Albumi aare. Melanhoolne intro pani mind esimese akordiga tarduma, peatas korraks mu hingetõmbe. Klaverinoodid pitsitasid hinge. Lugu voolab nagu sügise bluus ja katab üksildustundega. Järgmise salmiga jälle hoiab ja on toeks. Magusmõrkjas, nagu ka “Almost”.

Suki album on armastusest ja taasleitud energiast ülevoolav tribüüt elule (nagu fuck-it “Tiny Raisin”) ja samaaegselt unistav, mõnusalt melanhoolne ja särav sügis.

Ja täielik hot taste of night Suki helistseenide jätkuks on Holy Motorsi “Hellishly Hot”. Kõrbekuuma saundiga kidrakäik, mis ringiratast kaheksaid kerib mõjub nii kutsuvalt. Vokaali mahedus uinutab, kuni kitarrisoolo viirastusest taas välja tõmbab. Lugu, millesse tahaks tähistaeva all kaduda.

Lisan leeki Channel Tresi albumiga “Enigma POV”

Nonii, nüüd saab tantsida! Channel Tresi segatud Detroiti techno, Chicago house’i ja hiphopi järgi, higiseks ja hingetuks. Aga üsna minimalistlikult, nagu kasutaks oma keha ülioptimaalselt, liigutades mõõdetult ja täpselt nii palju kui vaja, eranditult pehmete voolujooneliste liigustega. Pole vaja liigselt tõmmelda. Peamine, et koreograafia lähtub ülimatest impulssidest, rütmist (okeiiiii, “Tongue Ring”) ja bassist. Las bass tõmbab alla, alla, alla!

Suvelugemist, veel jõuab - Arno Kasemaa “Rannamännid”

Mis imelik seebikas, mõtlesin esimesel kümnel leheküljel, aga jäin ikkagi romaani sisse ja lõpuks olin tänulik, et raamat on viiesaja leheküljeline. Sain väikese küla eluga juulis iga päev natuke aega veeta, vaadates ka päriselus üle mere Käsmu poole. Kui põnev oli lugeda Käsmu ja teiste Lahemaa rannakülade vanakooli “aeglase elu” tegemisi, mis leidsid fiktiivselt aset kolmekümnendatel, kaugelt enne, kui slow life trend üldse tekkis. Millised olmestseenid kaptenivillade avaratest tubadest ühe-pere inimestest pungil kalurihüttideni. Afäärid, kired, ohud ja seiklused salakaubaveo missioonidega! Ja kui toredasti rahulikke looduskirjeldusi mu kodulähedastest randadest ja metsasaludest. Loodushuvilistele, ajaloo- ja merearmastajatele ning muidugi romantikutele julgen mina seda väidetavalt kriitikute poolt maha tehtud teost soovitada küll.

1930ndad on mind üle võtnud, sest soovitada tahan samast ajastust ka üht kultuurielamust - Suvelavastus “RAIM” Pärnu Kuursaalis. Valgre muusikat elavas ja usutavas esituses kuulda oli nauditav ja liigutav. Milline anne ja omamoodi suurlinlik maitse, sellisel keerulisel piiratud ajastul. Komplektile sidus siidja lehvi ümber kindlasti mu südameasi, tants oma stiilipuhaste koreote, ajastutruude kostüümide ja tasemel tantsijatega. Kõik see Valgreism ärkas ellu seal samas Pärnus, kus Valgre aega veetis ja loominguga publikut võlus. Neljatunnise lavastuse hoog - nagu ka mu kalli tulise ämma Carmen Mikiveri rollide vahetumise kiirus - ei vaibunud hetkekski. Minu pidevat uut stimulatsiooni nõudev aju püsis kõikseaeg õhinal teemas. Järgmisel suvel etendub taas.

Enne, kui september oranžide puulehtede keerises sisse vuhiseb ja asjalikud kalendrid lahti tõmbab, jõuab veel vähemalt ühe ujumise, lõkkeõhtu ja merele-taevasse vahtimise ära teha. Kuni 23. septembri pööripäevani, mil (pöördes) minu sünnipäevaks saabub päris sügis.

Erilist suve viimast vaatust.

Ja Dolly Parton igavesti. Et temalik enesekindel ja lahke olemus maailmast ei kaoks.

Tumble outta bed
And I stumble to the kitchen
Pour myself a cup of ambition

- on oma lihtsuses ühed inspireerivamad ja teravamad laulusõnad, mis eales kirja pandud ja lauldud.

L.

Eilne neljatunnine surf annab mõnusalt magusalt üle kogu keha lihastes tunda ja juuksed hõljuvad tuules, õhkavad ikka veel päikese-mere aroomi. Kui aastaringselt surfan tormiga, nii et rannas pole ühtegi inimest, rääkimata päikesest ja soojusest, siis eilne sess oli nagu California dream. Rand tihedalt rahvast täis, vees hullavad lapsed, kelle kilked kõlasid koos mu enda lainelt kukkumise kiljumistega üle lahesopi.

Selline miraaž, nagu kaks filmikaamera fotot oleks üksteise peale ilmunud, udustatud, kuldse kumaga, ühel fotol surfarid ja teisel rannarahvas, kes surfareid ei näe, sest me olime seal nagu kummiülikondades võõrkehad, paralleelelus ja keset suve soojas meres, leebetes lainetes.

Mängisime Mariega jaaninädalal Võsu legendaarses Ukulele baaris. Vanakooli rnb hitte ja 90ndate pauku - elus esimest ja võib-olla viimast korda mängisin Cotton Eye Joe’d, mixides selle üle.. Ecuadorist. Vau. Teadlikult valmistasime ette simmani seti, mida igapäevaselt meie valikus ei kuule, aga millest mõned retro-pärlid on tegelikult ka guilty pleasure lood. Ja siis ma jäin mõtlema, kuidas mulle ei meeldi termin “guilty pleasure”. Elu on niigi väljakutseid pakkuv ja igal võimalusel alaväärsustunnet peale suruv, miks peaks vaevama end veel ühe SÜÜTUNDEGA? Miks peaks tundma end halvasti, tegeledes mõnusa asjaga nagu muusika kuulamisega. Sellepärast, et mingi konsensus kuskil - kus? kes? - on otsustanud, et üks lugu on halb (igavesti vaieldav) ja kui seda tõesti julged kuulata, siis ainul salaja ja häbenedes1 Kui jääd avalikult “vahele”, et sulle meeldib, siis saab seda leevendada justkui vabandusega, et “ah ei see on lihtsalt mu guilty pleasure”. Kui mõttetu lisasurve. Ei mingit guiltyt, ainult pleasure.

Suve algus on toonud palju pleasure’it. Lõpetasin aastase Muusikapsühholoogia mikrokraadiõppe Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja mõtlen nüüd aastale tagasi vaadates, kui täitev ja värskendav tunne on midagi uut ja huvitavat õppida. Alustada puhta lehena, endale tunnistada, et ma tean nii vähe. Ega nüüd, mikrokraadi läbinuna ei tunne, et tean täpselt. Pigem tajun, kuidas on nii palju veel, mida ma veel ei tea ja seda positiivses mõttes - kuidas maailm ja elu on NII HUVITAVAD.

Üks õppimise igekestvatest kasudest (lisaks diplomile, mis annab mulle küll mõnusat soorituse dopamiini) on inspireeritud seisund ja jätkuv huvi teadmiste vastu. Preemia pingutuse, pühendumise - ja olgem ausad, vahepeal ka vaeva eest - kui uuest terminist end läbi pured.

Millegi õppimine loengusaalis kohal olles, keskendudes poolteist tundi järjest ühele teemale, oli värskendav viis infot sisse võtta. Tulin välja igapäevasest scrollimisekaosest täis insta reelide miniloenguid, “how to” õpetusi insta-coachidelt ja üleüldist infomüra, mida pidevalt automaatpiloodil tarbin. Nimetan seda scrollimis-huvi enesekaitseks “inspiratsiooni” otsimiseks ja huvitava info kogumiseks, mis tegelikult päeva lõpuks aju ja aistingud krahhina kokku jooksutab, ja midagi täpselt ikkagi meelde ei jää.

Mulle mõjus aasta ülikooli paksude stoiliste seinte vahel loengusaalides stimuleerivalt ja rahustavalt üheagselt - klassi ees rääkis õppejõud mulle huvipakkuval teemal, milles ta on pädev. Selline kontrollitud adekvaatsus ja kindlus ühes ruumis. Minetamata muidugi mõõdukat skeptitsismi, oli see formaat mulle palju positiivsem, kui lükata päevas mitmeid insta reele edasi, kus keegi “spetsialist” midagi õpetab, teadmata tema tausta, allikaid, usalduväärsust. Mulle väga meeldis teha ka loengumärkmeid ja eksameid vanakoolikalt käsitsi, paberi ja pastakaga, mitte ekraanis.

Kohtumine surfietaloniga

Just pabermärkmikusse panin aasta alguses täiesti ootamatult ja erutatud seisundis kirja mõtteid, mis teemadel rääkida oma ühe lemmiksurfariga terves maailmas.

Jaava saare surfireis jaanuaris. Ootasin järjekorsel surfilaagri päeval vees oma lainet, kui järsku ei uskunud oma silmi. Line-upi paddlis Karina Rozunko. Mu hingamine peatus ja pulss kiirenes. Kui ta minust möödus, tardusin. Olin täiesti starstruck.

Karina Rozunko on California longboarder, kelle stiili olen imetlenud alates sellest, kui ise surfama hakasin. Ta on longol liueldes korraga elegantne tantsija ja radikaalne sportlane. Jõu ja õrnuse kombo, mis on lihtsalt.. nii cool.

Niisis, kui Karina line-upi mu lähedale jõudis, oli mul kõik. Tõmbasin sekundiga end järgmisele lainele ja ruttu minema. Ei händlinud tema lähedust ära. Jooksin kaldal Joni juurde, kes oli enne mind välja läinud. Juba kakskümmend meetrit enne Jonini jõudmist karjusin ilma hääleta, veerisin K A R I N A nime, vehkisin käega vee poole. Joni ilme oli puhas hämming. Kui ma lõpuks ta juurde jõudsin ja sain asja välja öeldud, ütles ta, et ta kartis, et minuga oli midagi kohutavat juhtunud, sest mu sapsus olek, kätega vehkimine ja pinges näoilme vihjasid kõigele muule kui millelegi positiivsele. Öfkjghfhdgjhängäõü!

Järgmistel päevadel nägin veel Karinat vees ja külavahel ja suutsin end ühel hetkel kokku võtta. Teretasin teda vees, ütlesin et tal on lahe stiil, ja andsin endast parima, et ka maapinnal, tänavatel ja kohvikutes viisaka ja mitte-ahistava ühiskonnaliikmena käituda. Mul oli õnn oma silmaga jälgida tema sõite ja unikaalset stiili. Ühel päeval pärast oma surfi liivakaldal laineid ja surfareid vaadeldes, nägin jälle ka teda ja olin lummatud. Nii tuli mõte, et kui me juba siin koos oleme.. äkki oleks lahe temaga Tricksterisse intekas teha. Sest kui suur on tõenäosus, et satun enda iidoliga kokku kuskil kaugel väikesel indo saare külakeses.. kui ootamatu kohtumine etaloniga juba juhtunud on, siis tuleb võimalusest kinni haarata. Tricksterile idee meeldis. Nüüd jäi üle Karinaga sel teemal juttu teha. Appi.

Paar päeva kogusin hoogu. Ühel õhtul olime samas restos. Me Joniga istusime lauda, kui Karina just oma lauast tõusis ja lahkuma hakkas. Ta kõndis juba peaaegu restoranist välja, kaaslane tema järel. Ma ei suutnud talle läheneda. Olin kramplikult oma toolis kinni. Kuni sisenes Päästja Jon! Jon peatas Karina boyfriendi - kes teretas Joni sõbralikult nagu vana tuttavat - ja Jon tegi sissejuhatuse, et “sorry don’t mean to interrupt, but my girlfriend would like to talk to your girlriend”, mille peale pööras Karina ringi, kõndis veidi segaduses ilmel tagasi meie juurde. Now or never, mõtlesin ma, ja tulistasin oma intervjuuidee talle kohe välja. Ta vastas “oh, sick, yeah let’sdoit!” ja nii lihtne see oligi.

Kahjuks aga oli see ta viimane õhtu meie külas, seega ta pakkus, kas ma tahan ta whattsapi, et edasi suhelda, mille peale ma ütlesin, et ei ole vaja, et saame instas kirjutada.. ja olin siis ilmselt veel imelikuma näoga, sest oma peas vihastasin enda peale, ja jõudsin seal Karina ees seistes mõelda mitut ärritunud mõtet, et fakkk, miks ma ta telefoninumbrit ei võtnud, oleks kontakt igavesti olemas! - nagu see oleks tähendanud, et meist saavad sõbrannad. RAHUNE MAHA, Voolaid.

Igatahes.. oli Karina erinevalt minust normaalne ja megachill ja meie intervjuu realiseerus, jee. Lugeda saab Tricksterist

Leedu lained

Juunikuu ja suve avasime Nordic Surfsisteritega 300 kilomeetrit merest omamoodi surfiga - keset Vilniust asuvas Citywave standing wave lainebasseinis.

Hullasime ja kukkusime ja naersime hästi palju tehislainet taltsutades. Oli raske! Täiesti teine tunnetus ja ajukasutus kui ookeanilainel. Pluss, ma polnud varem väikese lauaga surfanud, seega esimene katsumus minu jaoks oli juba üldse alustamine.

Basseiniäärel istudes tuleb laud vette asetada, tagajala raskusega laud möllavasse lainevahtu suruda ja siis kaks jalga kindlalt laual lainesse minna. Mu esimene katse kestis umbes kolm sekundit - instruktori abiga laud vette, mu jalad sinna peale, lauale seisma ja PAHHHH panin minekut, nägemist! Kukkusin laine sisse ja olin vee all kinni kuni meenus instruktori õpetus, et tuleb end vee all lõdvaks lasta, siis viis tugev veevool mind kaasa ja sülitas beachile ehk tehiskaldale välja, nii et rinnad paiskusid topi alt välja, alumine bikiiniosa rippus kuskil ehk et lege wipe out, whee!

Läksin uuele katsele. Jõudsin toruni, mis oli meie level 1 peamine abimees - alustad torust kinni hoides ja laual tasakaalu õppides. Tunni lõpuks tunnistati meid kaheksat surfiõde veidi edasijõudnumateks, toru eemaldati ja pidime ise hakkama saama. Täitsa saimegi. Päeva teine sess oli juba level 2, ehk laine jõulisem ja suurem, mille peal hakkasime harjutama algelisi pöördeid. Level 2 kestis veel ka järgmise päeva kahel sessil ning lõpuks tuli juba naeratus näole, kui kõik leidsime lainel enda ja laine sweet spoti, kus laud kiirelt ja sujuvalt liikus ja millel me kõik juba päris tublisti edasi tagasi sõitsime ja enam-vähem pöörasime.

Citywave bassenis surfamist soovitaks kõigile, kellele meeldib vesi ja sport, olenemata, kas varem surfanud või mitte. Lahe surfitrenažöör ja lõbustuspark korraga.

PR ränt

Mul on paar kuud mõttesahtlis olnud üks segapundar PR ränt.

Andsime ka sel kevadel, nüüdseks kolmandat aastat Liina Tammepõlluga Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikakommunikatsiooni loengut.

Sel aastal alustasime seminari küsimustega, kas traditsiooniline meedia on surnud? Kas pressiteade on surnud? Pole olemas õigeid vastuseid nii kiirelt muutuvas, sadade allhoovuste, suhtumiste ja (küsitava eetikaga) võtetega valdkonnas, aga ehk on võimalik temperatuuri mõõta.

Oma sõnumi arendamine ja identiteedi kujundamisest seda päriselt peegeldava kuvandini jõudmine on alati olnud kena väljakutse, nii digiturunduses kui ka traditsioonilise meediaga koostöös oma lugu jutustades.

Minu feedis levis kevadel bändi Geese turunduse poleemika, mis keerleb selle ümber, kuidas hiljuti avaldas nende digiturunduse agentuur oma strateegia Geese’i tuntuse tõstmiseks. Chaotic Good agentuuri esindaja rääkis Billboardi podcastis, et nad lõid Geese’i promoks võltse SoMe kontosid, kuhu laadisid üles klippe bändi kontsertidelt ja kasutasid Geese’i muusikat, et algoritme mõjutada ja seeläbi bändi muusikat platvormidel esile tõsta, täpsemalt kirjeldab The Guardiani artikkel:

”Chaotic Good uses a variety of methods to manufacture a positive sentiment around an artist. There are narrative campaigns, designed to push a specific story about the artist by paying microinfluencers and music-discourse accounts to post about them. There are user-generated-content campaigns, which employ Chaotic Good’s network of affiliated influencers to share specific types of content soundtracked by specific songs from the artist. And there are fanpage campaigns, wherein Chaotic Good creates and maintains social media accounts of fake fans for the artist. These accounts post a variety of content – including clips from music videos, concert footage, and posters for upcoming tours – all with captions about how brilliant they are, in a tone that skews young and zealous”
(Shaad D’Souza, The Guardian)

On see sama tavaline turundusvõte nagu reklaami ostmine ja paigutamine alati olnud on, lihtsalt meedium on muutunud, bännerreklaami ostmisest uute ja fake tiktoki ja muude platvormide kontode loomiseks? Teisalt on sotsmeedias reklaamkoostööde puhul reegliks märkida ära, et tegu on makstud koostööga. Et tarbijal oleks selge info. Kui võltskonto käitub inimesena, kes justkui omast tahtest jagab bändi muusikat, tekitab see reguleerimise vajaduse osas lisaküsimusi. Mu digiturunduses töötav tuttav mainis aga paratamatult, et juba 2018. aastal Londonis muusika digiturunduse agentuuris töötades tegeleti sarnaselt botide seadistamisega.

Ain’t nothing new here.

Küüniliselt paneks teemale kohe punkti, et elu ja äri ongi ebaõiglased.

Hoides usku paremasse homsesse ja ausatesse inimsuhetesse, ei tahaks selle vastusega piirduda, seega heietan edasi.

Kas see teeb Geese’i bändina vähem väärtuslikuks, et nende hype ei tekkinud 100% päris inimeste emotsioonist ja postitustest, siirast word of mouth jagamistest elus inimestelt, vaid fake kontode abil toodetud postitustest?

Plaat müüb ja striimib, elus inimestest koosnev publik on kontsertidel.

Geese’’i muusika pole mind nii väga kõnetanud, aga bändi frontmani Cameron Winteri soolomaterjal jõudis (loomulikult mingi insta Reeli taustalt) minuni, tema kõmisev vokaal mõjub mulle.

Kas mul on vahet, kuidas ma jõudsin muusikani, mis mulle meeldib?

Eriti ei ole, sest oluline on muss ise ja mingis mõttes ju naiss, et ma uue meeldiva mussini kuidagi jõudsin.

Kas ma suudaksin kuulata artisti mussi, kes käitub muusikavälises elus inimesena minu jaoks nõmedalt ja ebaeetiliselt?

Pigem ei.

Kust jookseb turunduses eetikapiir? Kas on eetiline kasutada turundusvõtet, mis teadlikult manipuleerib, jätab mulje, et bändi muusikaga video on postitanud päris inimene, kellele meeldib, mida ta jagab, aga tegelikult on see turundaja loodud vale? Veits nagu on nõme ve? Aga ebaseaduslik? (Veel) vist mitte.

Ega ma ise ka eetikaetalon ole.

Pakun PR inimesena ajakirjanikele persoone intervjuuks, genereerides ja lihvides inimeste elust ja annetest välja teemanurki, millest lisaks enda loomingule ja tööle veel meedias rääkida, et läbi enda avamise ja inimlike lugude tähelepanu tõmmata.

Suuname PR inimestena artisti tähtsuse ja olulisuse narratiivi, püüdes saavutada (sots)meediakajastusi, mis annaks signaali, et kui meedia ja nö arvamusliidrid on artisti pidanud piisavalt oluliseks, et temaga intervjuu teha, temast ja muusikast kirjutada, siis ehk mõjutab see lugejat-tarbijat hindama artisti kvaliteetsena.

Kas PR inimesena intervjuude suunamine ajakirjanduses, mis aitab artisti ja tema muusika osas avalikkust informeerida on sisuliselt sama fake kui fake tiktoki konto luua ja seeläbi mussi levitada? Seda saab ju samuti omamoodi kureeritud hypena vaadelda. Hype’i juhib PR plaan.

Ja näiteks. Nüüd kasutan ära võimalust Eesti rokkstaarist rääkida. Hendrik-Sal Saller. Kas mulle meeldis lapsena Smilers sellepärast, et Sal-Saller oli meedia toel KUULUS? Või sellepärast, et ta oli oma olemuselt, stiililt ja mussiga minu jaoks lihtsalt kõige coolim inimene Eestis (kohe pärast mu vanaisa). Ja ainult! tänu sellele, et ta käis meedias ja minu jaoks määravates väljaannetes Meie Meeles ja Stiinas ringi, sain ma TEADA, kui lahe ta on?

Mul on igavesti silme ees, kuidas ta umbes aastal ‘97 lillas jakis ja mingi hiiglasliku pehme torukübaralaadse peakattega Toila suvekontserdil lavale astus, mütsi alt brünetist sonksist mõned erkblondid salgud välja rappusid, kui ta kitra mängima hakkas.. ja ma küsisin samal sekundil suu lahti seal Toila pargis lava ees oma peas tõesti kogu maailmalt, et wooow, kuidas ta nii LAHE ON?!

Sama palju lükati tolle aja meedias sündi taga aeroobikat tegevaid tümmiartiste ja minu jaoks liiga magusalt naeratavaid ja riietuvaid popartiste, kes jätsid 9-aastase minu jaoks isikupäratu olemusega nii muusikas, jutus kui stiilis mind täiesti tuimaks. Lõpuks tegi meedia poolt võimendatud, platvormile sätitud, kiidetud ja ette söödetud artistide valiku see 8-aastane mina, valides Hendik Sal-Salleri plakati seinale, roosa “Olen Kuul” kasseti mängijasse versus sama ajakirja vahel naeratava Koit Toome poster (milline sõna!) läks ilmselt prügikasti või maal ahjukütteks. Elu on juba kord selline.

Teades artisti ja PR poolelt kui palju vaeva kommunikatsioon ja silma paistmine (eriti alustavalt) artistilt nõuab, on mõistetav tahe ja isegi vajadus katsetada erinevaid promovõtteid. Tähelepanu võib olla striim, võib olla kontserdipilet, saab olla edu ja uue kuulajaga kontakti saamine. Vääritud tasu oma loomingu eest.

Kes, milliseid võtteid kasutab, algab suhtumisest ja valikutest.

Asi on maitses noh, Smilers ütles.

See, kuidas me kuulaja, tarbija, inimesena infot filtreerime ja oma valikuid teeme, on juba teine teema. Ongi vaimselt väsitav müügimüras orienteeruda. On ebameeldiv, kui mind tarbijana petetakse ja manipuleeritakse oma agenda ja propagandaga, olgu see muss, misiganes bränd, toode, teenus, poliitika, lõpuks vahet ei ole. See kõik väsitab ja loob segadust.

Seda tööd ise PR “surujana” teha on ka mingitel hetkedel läbipõletav, vahepeal tundub, et miks üldse toota mürale müra juurde.. Sama mõtet jagas hiljuti sõbranna, kes ka PR spetsialistina igapäevaselt midagi muudkui jagab ja pidevalt tähelepanu püüab, et ta tahaks vahepeal lihtsalt eksisteerida, mitte midagi.. müüa.

Juhtmõte, mis mu promoväsimust ja kahtlusi päeva lõpuks alati lahustab on see, et ma püüan ju tähelepanu muusikale ja lahedatele inimestele! Muusika on minu jaoks elu üks olulisemaid nähtusi ja lahedate inimeste lugusid võimendada on.. lahe. See on minu põhjendus. Samamoodi on ilmselt nii Chaotic Goodil kui igal järgmisel artistil ja turundajal oma.

Seni pole mina küll oma töös selliseid kavalaid võltskondode ja isetoodetud hype’i taktikaid kasutanud. Võib-olla olen ajast maas. Siis jälle mängin mõttega, et mis tunne oleks ise autorina teada, et sa oled mingis mõttes valetanud, fabritseerinud enda loomingule/teenusele/tootele võltskiitust, postitatud sotsmeedias valenime all iseendale soovitusi. Ma ei tea. Võib-olla oleks hale tunne, et pean valetama, et mind märgataks - avalikes suhetes ja kommunikatsioonis persooni omaduste, saavutuste ja oskuste võimendamine võib ju ka mingis mõttes valetamine olla - aga äkki oleks täiesti suva, sest kui see fabritseeritud taktika toob päris inimese su juurde, keda su pakutu tõesti kõnetab, siis on ju hästi, ja kontakt vähemalt sel hetkel selle inimesega siiras ja päris.

Mingi (lisa)väärtus on aga minu jaoks kindlasti käitumises, mille informatsioon ja maneer on selge ja aus. Kui tee siira kontaktini on samuti siiras. Ühtlasi sellise maneeriga kaasnev või isegi käitumist juhtiv väärikus, mis on hot.

Roosa mõte, aga roosa on megalahe värv.

Roosa seostub mul kohe ühe laheda naisega. Kevadel abistasin avalike suhetega esmakordselt kedagi, kes ei ole muusik. See lahe naine on Paula Viidu, kellega tutvusime paar aastat tagasi ja keda ikka Insta vahendusel imetlenud olen ja DMis surfijuttu ajame. Paula on toimetanud ekstreemspordi brändidega, õpetanud Palestiina tüdrukutele rulatamist, turundanud Nike’i baltikumis ja nüüd juhib ta Flõu naiste online trenniklubi, tänu millele olen ma kodus tema motiveerivate ja humoorikate lisadega videotrennide abil täiega tugevamaks saanud. Nii et Paulale PRi teha oli üleni inspireeriv, loomulik ja äge. Vot ei kasutanud fake kontosid tema promoks, selle asemel saab näiteks üht inimeselt - inimesele intervjuud temaga lugeda juulikuisest Anne & Stiilist, kus Kelly Kipper kirjutas Paula mõtted nii mitmekihiliselt ja terviklikult üles nagu ühe mahlase küpsisetordi.

Roosast, veel. Erkroosad Louis Vuittoni - ja ka minu enda - initsiaalidega LV surfilauad käisid just mu silme eest läbi - Pharrelli loodud Louis Vuittoni uue meestekollektsiooni kampaanias ja eepilise barreliva laine backdropiga moeshowl. Mulle väga meeldis imeline set design oma läbimõeldud inseneeriaga, mida ma kindlasti lahata ei oska, aga pidavat olema suletud ringlusega veekasutus, mis tuli Pariisi veesüsteemist ja läks sinna ka tagasi. Moeshow põrandat kattis liiv, mis lubati annetada rannavõrkpalli klubidele. Kampaania video loovjuhiks ja selles kõlava luuletuse autoriks Brick Howze, LA mustanahaliste surfarite Ebony Beach Clubi kogukonna asutaja, videos surfas teiste seas imeliselt voolujoonelise sõidustiiliga Mikey February ja LV on lubanud toetada korallide taastamist.

Surf on lahe, surf on trend, surf moelavadele, surf isegi apteegiplakatitele (vihjeks: Tallinna Lennujaam, shaka!), sest surfarid müüvad oma olekuga vabadust, isepäisust, julgust, ajalooliselt süsteemile vastandumist, cool-faktorit. Paljud brändid tahavad olla coolid. Louis Vuittoni kampaania on minu jaoks VÄHEMALT tõesti esteetiliselt cool JA läbimõeldud, toetates päriselt skene surfiklubi näol, sponsoreerides mingis mahus ka korallide taastamist ja kaasates tõeliseid surfareid. Mitte AI surfar kuskil t-särgil. Huvitav, aga kes nende moeshowl lauad shape’is.. ja huvitav, millisel for resort guests only privaatsel ja kohalikke eemale peletaval breakil need Louis Vuittoni tarbijad oma erapaatides kohale sõidavad ja surfama hakkavad.. Pakun, et äkki ka 950 USD eest tund aega Kelly Slateri Dubai wavepoolis.

Ja täna ma mõtlen, et ah, see on okei. Kõik on okeiii, kuni keegi kellelegi haiget ei tee (a). Ja natukenegi keegi kasu saab sellest surfi trendistamisest. LV puhul siis Ebony Beach Club ja Brick Howze, kaasatud surfarid ja õnneks ka korallid.

Kiigun ja kõõlun ja pendeldan siin neis PR ja trendide ja brändide mõtteis edasi-tagasi. Mõtted jäävad õhku, ja lainetesse.

Jätkan viimase kuu inspiratsiooniga.

ROMAAN

Angela Flournoy - The Wilderness

Viis mustanahalist naist, neli sõbrannat nende 20ndatest keskeani, NYCis ja LAs. Mõjuva detailsusega kirjeldatud tegelased, igaühe sisemonoloogid, mured, tunded ja mõtted eraelus ja elukutsete ja kahetsuste osas kõlavad nii argiselt ja ausalt. Osaliselt raske raamat, puudutades tihedalt ühiskonna pahupooli, kliimakriisi, leina. Teisalt annab iluga edasi tugevat mitmekümne-aastast sõprust, sõpruse ja armastuse mitmes värvis ja varjus.

SURF

Longboardi termineid ja trikke mänguliselt edasi andev surfifilm. Surfsisters!

Eelmainitud Mikey Febrary lummavat laineflow’d ja Aafrika muusikat siduv imeilus surfifilm Sonic Souvenirs (Part 1). Helilained, ookeanilained, ajalugu, tulevik, fonoteek.. suveniirid, tõesti.

MUSS

Mu enda helisuveniirid said kokku järjekordses Võsu veranda mixtape’i seeria vinüüli-mixtape’is. Valitud plaate surfireisidelt Mehhikost, Hawaiilt, Californiast, Portugalist, Indoneesiast, mis tõlgendavad mu jaoks sillerdavaid laineid üle maailma, surfisesside järgset hängi, mezcalist nõretavat ja kaardimängust melu, südaöist salsatundi, hetki lahedates uutes surfisõpruses.

Troopikat, ilu, särtsu ja tundeid. Neid kõlab mixtape’s ja täpselt neid soovin ka jätkuvasse suvvve.

L.

Ühel aprillikuu teisipäeval olin juba 30 minutit enne algust kohal ja arvestades, et mul ei ole ajatajuga head lood, olin juba seetõttu elevil. Vahetasin garderoobis riided, astusin sokkis saali poole, kust kostus muusikat ja läbi udustatud klaasuste oli näha liikuvaid kontuure. Tundsin emotsioonivõbelust.. mingi osa minust, mis oli pikalt pausile pandud, ärkas taas ellu. Ma jõudsingi.

Tantsutundi.

Tagasi oma elemendis. Oma esimeses armastuses.

Kes on kogenud tunnet, mida annab millegagi tegelemine, mis haarab üleni endasse.. kaotad ajataju, pea on ebavajalikest mõtetest täiesti ühi, oled hetkes, oled täiesti sees ja võid selles hoos minna lõputult, sest mitte miski muu ei huvita, ei loe, ei ole oluline selle ajal. Eskapism at its finest.

Minu elus on see endassetõmbav miski alati olnud tants. Jah, ka kirjutamine. Ja mussi mängimine. Ja okei, nüüd ka surf (whouu, rahunemaha, nii palju kirgi). Aga tants, tants oli esimene kirg.

Tantsimine on iseenesest mõistetavalt terve mu elu olnud olnud minu pärisosa. Vanaema räägib ikka, kuidas kolmeaastaselt ronisin kuskil Kohtla-Järve keskplatsil orkestri ette lavale, kõiiiige keskele ja tantsisin, et kogu rahvas nautida saaks.

Viieaastasest saati käisin tantsutundides. Esinesisin iga-aastasel kevadkontserdl. See oli aasta kõige tähtsam sündmus, isegi suurem, kui sünnipäev. Püha! Mille tõttu võis isegi koolist puududa, sest peaproov kestis terve pika päeva või oli vaja viimasel hetkel kostüüme traageldada. Harjutasime terve aasta oma kavasid (nagu tol ajal koreosid nimetati), mida siis lõpuks kevadel Salme Kultuurikeskuse laval saalis olevatele vanematele uhkelt esitasime.

Mul tuleb praegugi tantsutundidele ja lavaelule tagasi mõeldes kananahk ihule. Midagi on kogu grupiga samade liigutuste lihvimises, 11 kuud mitu korda nädalas tantsusaalis uuesti ja uuesti ja uuesti harjutamises, enda proovile panekus ja selles, kui treener sind noh, treenib, et su potentsiaali iga tantsuga rohkem ja veel täita. Üheagselt muidugi ka sel eesmärgil, et tantsija tehnika, oskused ja isegi sobiv näoilme teeniksid laval tema koreograafiat.

Tants õpetas mulle lisaks eneseväljendusele- ja usaldusele, kuuluvustunnet ja vastutust. Oled üks viieteistkümnest tantsijast, kel on koreograafia suures lavajoonises oma koht. Puudumine lõhub kogu koreo laiali. Mistõttu tuli ette, et palavikuga koolis ei käinud, aga tantsutundi pidin minema. Võib-olla mitte kõige tervislikum lapsele, aga praegu ei ole varjupoolest rääkimise aeg. Praegu olen tantsunostalgia romantismiga looritatud.

Sest kui saad kätte selle tunde, olla üks samas rütmis samat liigutust tegevast ja tantsuga lugu jutustavast kooslusest lavavalguse pimestavas vihus, hoida lava keskel prožektori säras pilku saali tagaseinal, üle inimeste peade (et mitte kellelegi otsa vaatamisest veel rohkem närveerida ), koreograafias kogu grupiga nii ühtne, hingad ja tantsid ühel sünkroniseeritud ajal. Siis pole muu oluline.

See tantsuhetk on ainus, mis maailmas sel sekundil tõeline ja olemas on. Keset muusikaga täpselt kokkusulanduvat pööret ja taktitäpsusega päkka sirutades ja nõtkes seljapainutuses elan läbi tantsu, praegu ja igavesti, kuni mu liigutus kestab.

Teine iga-aastane suursündmus minu noores elus oli Koolitants. Ootasin ning nautisin seda festivaliaega väga, sest seal sai aastas korra näha kõiki teisi Eesti tantsustuudiod. Tulla oma saalist ja tantsugrupi sotsiaalsest mullist välja ja kohtuda sadade teiste tantsijatega. Minu eesmärk oli enne või pärast enda esinemist väriseva hingega lava kõrvale akside vahele jõuda alati kindlasti siis, kui esinesid Semiir ja ProDance, sest ma tahtsin näha nende hiphopi muuvse tuusade MTV kostüümidega. Igal aastal inspireerusin neist ja proovisin endale pärast sarnaseid valgemaika-laiateksa outfite selga leida.

Keskkooli ajal võtsin vastu traagilise otsuse oma eluaegsest tantsustuudiost lahkuda. Jah, see oli väga dramaatiline, mu elu oli kestnud 16 aastat, millest 11 olin ma tantsinud! Olin lahkumiseks valmistunud tegelikult aasta, kui mitte kauem. Seda oli tõesti nii emotsionaalselt raske teha, et mu sõbranna Elika tuli minuga kaasa, kui andsin tantsuõpetajatele oma otsusest teada ja tagastasin kõik kostüümid. Jätsin endast selle otsuse teatamisega maha haudvaikse saali mitmekümne tantsijaga, kes aasta esimeseks trenniks kokku tulnud ja vahetult enne saatuslikku momenti alles uue tantsuhooaja eel elevusest sädistanud olid.

Lahkumine tundus oma tantsustuudio reetmisena, sest kirjutamata, aga see-eest valjult kõneldud reegel oli, et tantsitakse ja jäädakse kuni keskkooli lõpuni. Mina ei saanud. Ma olin selleks määravaks hetkeks juba paar aastat tundnud tungivat vajadust tantsijana areneda ja õppida lisaks showtantsule ka teisi stiile, mida eemalt Koolitantsul ja Limewires’t rnb muusikavideosid alla laadides imetlesin. Raske otsus tehtud, ei suutnud ma paradoksaalselt aasta aega kuskile mujale tantsima minna, sest tundsin süümekaid.

Kuidas ma siis uues stuudios nüüd käin? Ei, ei. Pean end sundima ilma tantsuta elama.

Pidasin umbes aasta vastu, kuni mind kutsuti Beyond Dance’i kandideerima. Beyond Dance tähendas best of the best tantsijaid - Eva Ottas, Alisa Tsitseronova, Laura Põldma.. what?! Kui elu ust näo ees niiiii lahti hoiab, siis ma ei taha ei öelda.

Osalesin katsetel. Mingi altlaieneva aeroobika retuusi ja nike topiga, absoluutselt mitte selle tantsufilmi Honey cooli outfitiga. Aga mind võeti olenemata mu kikkis retuusist gruppi. Mäletan, et alguses ma ei uskunud saalis oma kõrvu (kuidas üldse kõrvu usutakse? oma kõrvu võiks ju ikka uskuda, terve elu ju küljes olnud meil, ah?), kui teatati, et olen valitud. Mina oma showtantsu pulkjalgadega nende OG tantsijatega?! Kuidagi see juhtus.

Tantsisime ja esinesime üle Eesti oma grupiga kuni ülikoolini, mil ühel hetkel läksime elude edasi liikudes laiali. Siis lõi Alisa uue grupi, ja elu romcomi kiirrong ehk 20ndate algus möödus rnb ja hiphop pidudel esinedes. Elasin tagantjärgi 2000ndate rnb mussivideode karaktereid laval välja. Golden. Me räägime mary j family affairist, destiny’s childi bootyliciousist, kelisi ja andre 3000 millionairest, de la souli all goodist, salt n pepa whattamanist, lucy pearli don’t mess with my manist, g-uniti iwannagettoknowyoust.. hiljem neyo sexylovest ja miss independetist. Need olid NEED LOOD.

Kui 2012. aastal täitis klubid meie lemmikute 90-00ndate mussi asemel ebaerutavate edm saundidega urban suvapinin:), siis no see enam absoluutselt inspireerinud, et pidudel esineda. Mäletan, kui tantsisin kuskil klubi laval ja no nii tuimaks jättis mingi järgmine Usheri edm hitt. Ja lõpetasime selle tantsugrupi asja hästi loomulikult ära, kõigil tulid oma uued eluetapid peale.

Tantsushowd vahetusid samal ajal DJtamise kire vastu.

Kirg ei lase end kinni hoida, mingis energias peab ta välja saama.

Elasin ilma tantsuta - küll kirglikult dj puldis - paar aastat, kuni kinni pandud identiteediosa taas mu sees häält tegi, et paluuun, lase välja! ja tantsuigatsus võttis igapäevased mõtted üle. DJ puldis ja pidudel niisama tantsimine ei andnud enam piisavalt, ja ma ei suutnud saalist eemal olla. Elu võttis mind kohe kuulda ja andis jälle võimaluse, kui 2013. aastal tutvusin koreograafi Eliisaga. Jõudsin tänu uuele sõprusele koos teiste kauaagsete tantsusõbrannadega tagasi tantsusaali, kaasaegse jazzi tundi.

Nii tantsisin mõned aastad kaasaegset. Sellest ajast on ka Vanalinna päevade esinemise videomälestus Raeokaja platsi lavalt, mis oli omamoodi nunnu nostalgiline kogemus, sest lapsena esinesin seal oma tantsurühmaga igal aastal ja ühtlasi nendes suurtes telkides koos saja poisi ja tüdrukuga riideid vahetada on andnud mulle vist terveks eluks kaasa kogemuse, et hull asi, kui kuskil trussikuteväel oled, vaja kiirelt kostüüm vahetada, muu ei ole oluline ja ma mõtlen, et see aitab praegu surfamise elustiilile märkamatult kaasa, sest mul suht ükskõik ja väga ei mõtle sellele, kui parklas end paljaks koorida vaja, et kalipso selga ajada.

Igatahes. Tants kestis, kuni mu sõbrannast tantsuõpetaja lõpetas tundide andmise. Olin jälle tantsust eemaldunud, tänavale visatud, kadunud!

Läks paar aastat, mil ma ainult unistasin tantsimisest, vaatasin instas tantsuvideosid, meenutasin tantsuaegu vanade piltide ja klippidega, tantsisin kodus ja peol, aga saali ei jõudnud. Kuni leidsin eelmisel aastal uue kaasaegse tantsu tunni, kus eelmisel kevadel käisin, aga kuhu ülikooli tõttu nüüd sügis-talvel aasta aega ei jõudnud. Ja terve selle viimase poolaasta olin taas dramaatilises fazeriplekilises, diivanil lesivas ahastuses.

Kuni saabus aprill ja sain nüüd tagasi saali!

Tunnen, kuidas muusikasse liigutamisega ja koreo õppimisega liigub lahti ka mingi osa minu identiteedist, mis on liiga kaua lukus olnud.

Tantsuigatsusest- ja vajadusest mõeldes ja kirjutades saan aru, et see on mulle suurem märguanne, kuidas võiksin rohkem tegeleda asjadega, mis kutsuvad. Olen õnnelik inimene, et mul mitu kirge, mis mu elu eriliseks teevad. Meie võimalus ja vastutus selles ühes ainsas elus on oma kirgedega tegeleda, no matter what.

Lisaks tantsutunnile oli aprill muidu ka tantsu täis. Käisin vaatamas laheda Karmen-Teesi Pregeli tantsulavastust “see kõik tähendab liiga palju” ja Estonias “Sisalik” balletti. Koreod, tantsijate isikupärased stiilid ja koreo tõlgendamised, esteetiline ja liigutav tantsuiluelamus, nii kaasaegse tantsulavastuse helifoon kui ka orkestrimuusika segmendid võnguvad minus tänaseni.

Kuu raamat

Ashley Winstead - Future Saints

Mul on üks nõrkus. Ok, neid on vähemalt 28, aga praegu räägin ühest.

Ma kaifin muusikaromaane, olenemata kirjanduslikust kvaliteedist, mis on niikuinii subjektiivne, aga lihtsalt, et isegi, kui teema on täisklišee, autor kordab levinud narratiivi, kus terve raamat räägib muusikuelust, eduotsimisest, karjäärilangustest, draamadest, alksist ja droogidest ja raputavatest suhetest, mida lugedes tead juba ette, mis saama hakkab.. siis ma ikkagi tahan neid lugeda, et elada taaskordses mussimaailmas. Taaskord üks eskapistlik nauding.

Future Saints stiililiselt märkimisväärselt kuidagi ei mõjunud ega mõtteisse kumama jäänud (erinevalt Bettyst, millest kirjutasin eelmises kirjas), aga lugeda oli mõnus ja meeldis selles maailmas kaasas käia. Peamisteks teemadeks looming, eneseteostus, lein ja armastus. Loo keskmes olevad artistid teevad mussi, mis, ma kujutan ette on Haimi-Wet Legilik ja mulle meeldiks. Tegevus toimub California-keskeselt üle USA (nii et mõneks ajaks saab viibida ka New Yorkis, mmmm!), karakterite vaatenurki saab lugeda artisti ja manageri rollist, lugeja viiakse ookeanise ja surfama, nii et pole ime - I dig.

Kuu muusika

i’m going away to the country don’t wander off too far i’m going out of my mind

throwing all my plans out the window don’t wanna waste my life i’ll see you on the other side

Need read ja meeleolu muretuks roadtripiks tinistav meloodia on mind terve aprilli saatnud. Ma ei ole olnud eluaegne The Strokes’i fänn. Tiinekana kuulasin küll mingeid kindlaid lugusid, mis kõnetasid - eriti hullusin 2001 plaadi Is This It’i Someday (arrmmmastan seda kidrakäiku), Last Nite’i ja Hard To Explainiga. Edasi. Kui HAIM aastal 2013 mu ellu jõudis, sain teada, et Danielle Haim tuuritas kitarristina Julian Casablancase sooloprojekti bändis ja Danielle on öelnud, et Casablancas on talle muusikaline mentor ja mängis oma nõuannetega suurt rolli Haimi formuleerumisel nii muusikaliselt kui äriliselt. Cool. Eelmisel aastal tuli kuskilt surfivideost The Adults Are Talking ja olen sellest ajast saati strokesilainel.

Nüüd, kui uus singel Going Shopping ilmus, on mu sõltuvus saanud lisadoosi ja täiega ootan uut juunis ilmuvat albumit. Goingshoppingu mõju mulle teeb veel loogilisemaks fakt, et loo ja uue plaadi produtseeris Rick Rubin, essentsimees, kes justkui ilma eriliste tehniliste produtseerimisoskusteta selle MISKI paljudele lugudele juurde annab.

Lahe on avastada enda jaoks uut muusikat nö vanalt bändilt ja end vaikselt tagantjärgi kurssi viia.


Ajatul mussil pole kiiret.

Ja siis. Mis (PR) inimene ma oleks, kui ma ei kasutaks tuimalt oma platvorme enda lahedate artistide muusika jagamiseks.

Taavi-Peeter Liivi uus album “Uuel tänaval” võtab kuulaja rattapakikale, annab vööle kinnitamiseks kassettimängija ja need õhukesed-peenikesed metallribabaga klapid 80ndatest, mille pehmed kollased švammid katavad mõnusasti kõrva. Kassettmängijal “play” peale ja sõit algab. Mõnusad kidrasaundid, chillid meloodiad, Smilersilikult catchy “Püstihull” (Hendrik 4ever) - eks natuke The Strokes’i mõjutusi kah. Alustades kevadistelt vanalinna tänavatelt sõidab plaat kuulajaga kesksuvesse välja, püüab kuuma päeva ja käib ujumas ning kestab veel augustiöödes, kus sõpradega päikeseloojangust koiduni maailmaasju arutada.

”Sa oled ebareaaaaalne naiiineee.. sa oled püstihuuulllll!"

Esitluskontsert 29.05 Von Krahlis

Frankie Animali uus singel “i want it (if you want to)” on siuke sensuaalne ja mänguliselt provotseeriv maasikas, Marie vokaal on laotunud nähtamatu loorina su ümber ja nagu Sireen, meelitab ta kuulaja endaga kaasa. Maheda vokaalinektarile vastukaaluks astub otsekohene kidra ja haarab motiiv “papaabaa” või “tätadaa”, kuidas kellelegi kõrvu jääb.

Kontsert 14.05 D3 koos Vaiko Epliku ja Eliidiga

Lisaks, Frankiede Jonase sooloprojekti jonas.f.k “end keelan” lummas mind äsja öisel laivil, uhh!

Kuu insp

Nordic Surfsistersi uus podcasti episood

Seekord elasin kaamera taga kaasa, kui vestlesid NSS asutajad Annelis ja Anneliis - OG eesti surfinaised, kes juba 15 aastat tagasi meie külmi laineid püüdsid! Saab reisida Anneliisi surfitrippidele kaasa ja kuulda, kuidas on rip currentisse kinni jääda. Tunda ennast jääkamakate vahel lõksus, üksinda vette ja veest välja rabeledes, kui Annelis meenutab enda jäist eesti märtsisurfi. Mis mind eriti inspireeris, oli kuulata naistelt, kuidas olla surfar emana, kes püüab kõik lained kinni, mis saabuvad meile harva ja planeerimatult, kogu muu elu ja pere keskele.

Lahemaa lained

Aprill läheb isiklikku surfiajalikku - leidsime ja võtsime Joniga Lahemaal ajaloolised esimesed surfilained! Tormisel päeval hüppasime kivide vahel vette, lootsime parimat ja meie riski premeeriti kahe-kolme lainega. Nendest pikim oli mul vist viis sekundit sõitu, aga see hämming olla laine tipus ja oma kodukandi rannikujoont kõrgelt lainelt vaadata oli eufooriline.

La Cucaracha

Ootades uusi torme, rahuldan surfiigatsust surfifilmide vaatamisega. Üks mu lemmiku stiiliga longboardereid on Andy Nieblas, kes surfab selles uues surfifilmis koos teiste muhedate tüüpidega longboarderite unistustes, Bajas. Selle Saba Surfi brändi loodud video režii läbi paistavad välja surfarite individuaalsed lood ja stiilid nii lainetel kui ka maal, argielus.

Lõpuks ometi õhk soe (okei soojem) ja mõnus ja proovin nüüd orienteeruda vähem sotsmeedias ja rohkem päris kohtades - tantsusaalides, kontsertidel ja õues, seda viimast nii looduses kui ka sotsiaalselt, teiste inimestega DMide asemel füüsilise söögilaua, joogileti ääres ja öiste helikeskkondade keskel.

Ja kõik on niiii värskelt ja toredalt roheline. Ja nii palju erinevate lindude laulu õhus. Ja mu blogi tähistab väikest juubelit..

Teid on siia kogunenud 106 inimest, kes te mu kirju loete!

Nii lahe, aitäh!! :)

L.

Olin endale just pärastlõunase kohvi teinud, et kirjutuslaua taha maha istuda. Vaatasin aknast välja ja.. ilma pikemalt mõtlemata haarasin kohvitassi, avasin kohe ukse ja astusin terrassile. Esimene õuekohv sel aastal. Seisin seal toa ja õue piiril, võtsin lonksu. Hingasin niisket õhku, päike peaaegu paistis helehalli pilvekatte ja lemmikroheliste männiokste vahelt, kõik oli korraks vaikne. Paari minutiga hakkas jahe, aga mind soojendas mõte ilusatest kevad- ja suvekuudest, mil terrassist ja hoovist saab elutoa-laiendus.

Kevad-suve elevusele langes märtsi jooksul tume vari. Pereringis on emotsionaalsed ajad. Äsja lahkusid meie seast mitmed inimesed. Kõik põleb kõikjal korraga kogu aeg. Maailm on ilus ja rõve, kaon igapäevaste kohutavate uudiste keeristesse kergelt.

Elu on näidanud, et kui ma ei reguleeri Instagramis käimist, mattun iga päev tundideks laviini alla. Olen halvatud seisundis, samal sekundil paanikas Ukraina, Gaza, Iraani, kõikide üle maailma toimuvate inimõiguste rikkumise pärast. Järgmiseks ilmub feedi ajalehe reportaaž, kus loetletakse, kui palju AI serverid ja tehased energiat võtavad, kui rängalt loodust saastavad. Artikkel uuringutulemustega, kust selgub, et Eesti metsa on retsilt üleraiutud. I.C.E. kaos, inimesed surevad tänavatel ja kinnipidamisasutustes. Järgmiseks postitus, kus räägitakse naiste surmadest, kellel ei lubatud aborti teha.

Kuni märkan midagigi positiivset. Miljonid inimesed No Kings protestiaktsioonidel USAs, kus esines teiste seas mu lemmik Maggie Rogers. Ta kirjutas äsja enda Substackis, kuidas ta sai Instagramis osalemise järel palju negatiivset vastukaja ja juurdles oma kirjas ka infomüras navigeerimise üle.

Valisin märtsis muusikat Kersti Kaljulaidi Fondi sünnipäevaüritusel ja tundsin saalis vestlusi kuulates, kuidas midagi mu sees üle pika aja lahti sulama hakkas. See oli lootus. Lootus mõistvamast ühiskonnast tänu inimestele, kes proovivad ja tegutsevad. Fondil on mitmeid tegevusvaldkondi, mis on minu jaoks olulised, nendest üheks lähisuhtevägivallaennetuse suund, millega saab tutvuda ja kaasa mõelda siin.

Et vaimselt hakkama saada, pean pidevalt ehitama ja hoidma süsteemi, proovides sellist sorteeritud informeeritust hoida, et oleks halvatud seisundi asemel jõudu (inim)õigete asjade eest seista, kui on vaja.

Et reguleerida, pean aeg-ajalt Instagrami ära kustutama, muidu ei suuda oma tähelepanu sellest ülestimuleerivast dopamiinilõksust eemal hoida. Sellise eemaldumisega käib kaasas küll hirm infost ilma jääda, aga üha enam leian oluliste asjadega kursis olemiseks muid kanaleid ja proovin tarbimist doseerida.

Siin samas Substackis naudin visuaalselt puhast pika kirja formaati, ilma sisse sõitvate reklaamide ja vilkuvate klippideta. Enda jaoks usaldusväärseid ja inspireerivaid kanaleid jälgin instas endiselt, üheks lemmikuks on Merilin Mandeli jesslapsed konto, mis annab rahustavaid mõtteid ja vaimse tervise nippe. Kui mul on kapatsiteeti mõni probleemne teema analüüsimiseks ette võtta, siis leian end Laura Kursi ja Jameela Jamili kontolt. Oluliste päevakajaliste teemade lahkaja ja kuidagi kogu horrori keskel nalja teha suutev John Oliver viib oma saatega nii mõnegi mu nädala informeeritud lõpuni.

Olen kõik-või-mitte-midagi tüüpi, ja pean teadlikult sundima end tasakaalule. Lisaks igapäevasele ilma telefoni ega muu kunstliku helita looduses jalutamise ja psühholoogi juures käimisele aitab vaimset tervist reguleerida ja toetada kultuur. Ja surf, kogu oma vastuolus.

Surifilo

Jaanuaris olin Indoneesias. Alustasime Balil, mu Elika juures. Vaatasin taas Canggu üle. Täis ehitatud riisipõllud, trendikohvikud ja -maitsed koos rolleriliikluse kaosega. Balil on suur loodus, on hing, see on endiselt minu jaoks eriline saar, sest käisin seal esimest korda sooloreisil 2019. aastal, ja võtsin elu esimese surfitunni just Canggus, Batu Bolongis. Nüüd aga on Canggu kant minu tundlate jaoks kahjuks müraseks ja plastikuks ülekasvanud. Kuid ka sealt trendivõsast leiab ilusat ja head - jõudsin kauaihaldatud, Elika sõbranna loodud brändi Balm Wearsi poodi ja lahkusin Balil valmistatud kostüümis ja kingades, mis ootavad Eesti suve.

Põgenesime paariks päevaks saare idarannikule peidetud oaasi, kus veel tühjad rannad ja loodusvaikus. Ööbisime ühe kunstniku poolt aastakümneid peetud väikeses iseloomuga majutuses, otse kaldal, lainete kohal. Null rannabaari, null poodi, null trendi. Nagu Elika seda kanti kutsub - vana Bali.

See oli ka rahulik üleminek meie reisi peamise sihtkoha, Jaava saare eel.

Jaava surfikülla jõudmine võttis meil aega 17 tundi, kaks siselendu, ühe kiirrongisõidu ja 6 tundi kohaliku Kesk-Jaava noormehe autos, kes meid ookeaniäärsesse külasse (kus ta kunagi varem käinud ei olnud) ära viskas.

Seiklus oli seda väärt.

Nädalad väikeses, unises ja aeglases külas möödusid lihtsalt ja rutiinselt. Elasime väikeses majutuses riisipõldude ääres. Päeval vaikus, põllul toimetavad inimesed silmapiiril, õhtul džunglihääled - konnad, ritsikad, kindlasti keegi veel. Surfi vahele kodused kohalikud toidud. Värske kala, riisiroad, praetud banaanid. Lugemine. Kirjutamine. Kohv.

Kui oli eriti hea päev, astus majutuse alal põõsast välja aednik Aki, kes nägi igapäevaselt välja nagu 70ndate rokkstaar hõbehalli suure vuntsi, pearäti ja eriti tuusade mustritega triiksärkidega. Ta ilmus alati ootamatult ja naeratades palmioksa vahelt, sirutas puu otsast korjatud kookosega käe välja: “Coco?!”

Muidugi! Surfilaager ja coco ja puhkus.

Ühel 30-kraadisel päikeselisel päeval järjekordselt ookeanis ulpides tegelesin mina kõige nautimise asemel hoopis sisemise kriitiku kuulamisega. Sisistas nii kõvasti üle mu südamehääle, mis oli nelja-aastase lapselikult õnnelik juba lihtsalt ookeanis ja päikese käes olemise üle, ja pani mind ennast teiste kõrval vähemana tundma. Nende kõrval, kes olid minu silmis head surfarid.

Lainel liueldes olen hetkes, ei mõtle millelegi. See aeg, mis jääb kahe laine vahele võib vastukaaluks endaga kaasa tuua nii äärmuslikke emotsioone ja mõttemustreid, mis ei heaolule ega surfiarengule kaasa aita.

Ma ei ole nii hea.

Negatiivne sisekõne ütleb mulle tihti, kuidas ma peaksin olema oma nelja surfiaastaga palju parem surfar, oskama paremini pöörata, ristsamme teha jne. Ja kuna ma ei ole veel nii hea, siis sama hästi võiksin loobuda. Äkki ei tulegi ära? Kas ma siis üldse tohin surfata, kui ma ei saagi superheaks, mitte kunagi?

Mida tähendab superhea? Professionaalne surfar, kes võidab maailmameistritiitli? Alla selle on mõttetu surfata?

Tegelikult ju ei ole nii. Niimoodi ei saaks mitte ühtegi asja elus puhtalt rõõmu pärast teha, kui kogu aeg peaks võitma. Võistlustel, jah. Aga ka võistluse kontekstis oli alles Olümpial nii inspireeriv näha Alysa Liud - vaimse tervise ja ande etalon. Just selles järjekorras. Tema tehnilise oskuse ja mega stiiliga samaväärse kaaluga on tema vaimne suhtumine. Kuidas ta otsustas aastad tagasi keset profikarjääri ennast kuulata, mitmeks aastaks uisutamisest loobuda, et siis tagasi tulla, aga ainult enda tunde ajel, pannes kokku talle sobiva süsteemi treeneritest toitumise ja kostüümideni. Hetkes olemise rõõm võistluskavades kiirgas ta olekust ja näoilmest, tema soe toetus kaasvõistlejatele.. Alysa Liu elujaatav puhas nauding tegevusest on nakkav. Rohkem seda, palun.

Tagasi Indosse. Ühel surfihommikul ümberringi lõbutsevaid inimesi ja sügavrohelist ookeani jälgides otsustasin lõpetada kriitikule allumise. Olles endaga 37 aastat elanud, tean, et see otsus ei ole jääv ega õnnestu iga lainega. Aga see on minu vastuhakk kuivale häälele mu peas, kes õiendab. Aitab, jäägu vait! Ma tahan chillida ja take it easy, nagu armastas meie majutuse omanik öelda.

Edaspidi suunasin oma tähelepanu veele. Jälgisin ookeanipinda, virvendusi, laine klaasjast voolamist, massiivselt tormlevat lainevahtu. Kui lainet oodates sooritusärevus kerkis, maandasin end füüsiliselt - katsusin surfilauda, tundsin vaha sõrme all krudisemas, mängisin veega. Panin silmad kinni ja hingasin sügavalt sisse ja välja.

Võtsin ristsammude lihvimiseks mitu tundi kohalikult surfarilt Iisilt, kes oli esimene naissurfar oma külast. Ja sai seetõttu emalt kepiga vastu näppe. Tema islamiusulises peres oli 20 aastat tagasi vastuvõetamatu, et naine vette läheb, sest “ookean on ohtlik” ja “päike teeb naise tumedamaks”. Iisi see ei takistanud. Ta jätkas surfamist, on nüüd õpetanud surfama ka enda tütre, ja treenib võistlusteks. Ja saab täna oma emaga hästi läbi.

Olenemata sellest, et need sessioonid ei andnud mulle päris sellist arenguhüpet, millest ma olin reisi eel unistanud, keskendusin võimalusele lihtsalt olla ookeanis ja nii inspireerivalt inimeselt õppida. Jõudsin aktsepteerimiseni. Ma oskan nii nagu ma oskan ja ma ei saa üle enda varju.. surfata. Ma ei saa Eestis elades iga päev surfata ja tehnikat harjutada, selles peegeldub ka aeglane areng. On nagu on.

See tõdemus, mida frustratsiooni tundes ikka ja jälle endale kordasin, andis mulle vabaduse olla rahul täpselt sellisel tasemel nagu ma olen.

Olles enda vastu leebe, julgesin märkamatult hoopis rohkem proovida. Ja seeläbi arenesin. Isegi kui nägin loll välja kätega vehkides, sest ei oska hästi lauda pöörata. Isegi kui ristsammu katsetades pidevalt kukkusin. Näitasin oma mõtetes räuskavale kriitikule keskmist sõrme ja hullasin. Kuni saabus üks hommik, mil tegin elus esimest korda kaks ristsammu ette ja kaks taha, ilma kukkumata. Lõputu rõõm väikestest sammudest.

Enda vastu leebe olles olin leebem ka teistega. Vist ka parem reisikaaslane.

Inspiratsiooni

Märtsi raamat - 60ndate Ohio reaalsus Cherokee päritolu naisena

Tiffany McDaniel - Betty

Rääkides ebaõiglusest, siis see on see lugu. Kohutavalt ilus on üsna tabav sõnapaar Betty ja tema pere elu kirjeldamiseks. Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud romaan Cherokee päritolu Bettyst 60ndate Ohios, USAS. Romaan, mille jätsin mitu korda pooleli, sest ma pidin tegema pausi julmusest, mis seal kirjas on. Päriselu lähisuhete ja sotsiaalne jõhkrus, mis toimub ma arvan samal sekundil, mil ma kirjutan ja sa loed, kuskil praegugi. Tahaksime ehk mõelda, et oleme aastatega õppinud inimlikumalt käituma, aga vahepeal tundub, et mitte. Nii on selles raamatus üle 60 aasta tagasi aset leidvad jubedused kahjuks vägagi tänapäevased. Romaani on kirjutanud Betty tütar, ja ta on selle kirjutanud nii kaunilt, et iga lause lummab. Olenemata, kas õudus või ilu. See raamat, Betty ja ta pere on veel kuu aega pärast lugemist iga päev mu mõtetes. Ühe raamatu mõju.

Märtsi lugu - bass ja vesi

Thundercat, WILLOW - ThunderWave

Õppides muusikapshühholoogiat, olen saanud teada, et ei ole olemas terapeutilist muusikat, mis mõjuks kõigile universaalselt, aga muusikat saab kasutada terapeutiliselt. ThunderWave mõjub mulle nagu leebe laine. Thundercati ja Willowi vokaalid unelevad taevastes kihtides, produktsioonis endast voolavalt märku andvad vesised helid ja perkussioon hüpnotiseerivad. Kooslust koos hoidev kristalse kõlaga helifoon hoiab magnetina end mu ümber ja tõstab mind rahulikku, selgesse seisundisse. Vaimne paletipuhastus.

Podcast - disainiperspektiive

Rick Rubin - Tetragammation

Rick Rubin suudab inimlikult lihtsalt ja selgelt küsida. Podcastis oli külas “cali stiili” disainer ja sisekujundaja Kelly Wearstler. Ta on sisekujundanud kodusid, hotellikette, baare, poode, ikoonilisi asutusi üle maailma, ja äsja disainis klaveri. Hetkel on tal käsil ajaloolise hingega, kunagise heaolukeskuse ja spa renoveerimine Lake Tahoe ääres, majas, mida kunagi omas Frank Sinatra ja kus kultuurirahvas puhkamas käis. Muuhulgas räägib Kelly ülevaatlikult enda käekirjast ja suunast, kuidas renoveerimisprotsessis maksimaalselt maja ajalugu austada ja samas kaasajaga siduda. Sellest, kuidas ta disainerina inspiratsiooni kogub - mida otsib ja tarbib, kui tegeleb millegi uue loomisega. Lahedaid perspektiive.

Hawaii lood ja mõtted

Vestlesin Tricksteris Hawaii plaadifirma, -poe ja arhiivi Aloha Got Souli asutaja Roger Bongiga muusikast ja maailmast.

Rogeriga kohtusime 2024. aasta surfireisil Oahul. Olen Aloha Got Soulist inspireeritud olnud alates 2016. aastast, mil lugesin neist Wax Poetics ajakirjas. Kui lahe, et keegi arhiveerib Hawaii muusikat, nii aastakümnete taguseid pärleid otsides ja vinüülil välja andes kui ka tänapäevasel skenel kõrva peal hoides ja uut kohalikku muusikat avaldades.

Tänu ühe unistuse täitumisele, milleks oli Waikikis surfamine, jõudsin lõpuks ka ihaldatud erilisse plaadipoodi kohale. Rogeriga poes eksprompt kohtumine oli nii tore, et mõtlesin nendele juttudele siiani - nii tahtsingi nüüd ta tegemisi ja mõtteid intervjuusse panna.

Vestlusest kumab värskeid nurki muusika (ja eriti vinüüli) hindamisest ja tarbimisest praegusel ajal ning AI teemalisi paralleele algorütmidest tõelise elamisoskuseni.

Lahedaid perspektiive ja selgust kevadesse,

L.

Foto tegi aasta alguses Getter Raiend <3

Alustuseks minu aasta lugu, mis taaselustab üht sooja õhtut.

Bad Bunny album, millelt lugu pärineb, tuli välja aasta alguses, täpselt mu California ja Mehhiko kuuajase surireisi eel. Olin instas kuulnud-näinud lugude lõike ja momente, aga albumit ennast ei olnud jõudnud veel algusest lõpuni kõlama panna. Nii kipub viimasel ajal sotsmeedia info virvarris juhtuma. Nagu oled kursis, aga minuti pärast ei mäleta, mida tarbisid.

Igal juhul, tagasi heietuse juurde.. veetsin aasta alguses nädalaid Mehhiko kalurikülas. Pärast järjekordset surfipäeva, istusime ühel õhtul väikeses õuebaaris, kus viibis peale meie umbes 10 inimest. Osad tantsisid baarileti ees salsat, elevil litterpükstes naksakas tantsuõpetaja neid juhendamas. Loomulikult ei mõelnud kaks korda, ei pannud tungile vastu ja liitusime sõbrannaga salsatunniga. Tantsisime end palavas ööpimeduses mehhiko rütmide järgi paljajalu tühjaks. Kui hingeldades oma lauda tagasi maandusime, pani keegi midagi ekraanil Youtube’is mängima. Tuvastasin Bad Bunny ja pilk oli kohe ekraanile liimitud. Ma ei olnud veel seda muusikavideot näinud, ja nii ma istusin seal, tantsuhigiste juustega, samuti higises suvekleidis, ja vaatasin otsast lõpuni lummatult seda videot, mis on ühtlasi stiilne ja kirest nõrrretav tantsufilm. Lugu ja video talletas mu mälestustesse selle palava öö koos mehhiko lõhnadega, milles segunenud puuviljade magusus, mezcal, surfivaha nätsumulli aroom, spf ja ookeani soolasus. Kuum lugu jääb 2025. aasta kõrghetki meenutama.

Oli üldse ilus mussiaasta. Andsin oma panuse ka ERRi aasta albumite edetabelisse, millega saab tutvuda siin.

Minu igavene number 1 on HAIM, ja nii ka nende eelmise aasta album “i quit”. Kui ma vaid saaks ühel õhtul magama minnes silmad kinni panna, kõvasti soovida ja ärgata mingiks ajaks neljanda haimina.. tõmbaksin oma aasta aega trummiõpet ja paar tundi bassiskille niiiiii käima. Või, panustaksin taustatantsimisele ja PRile. Seni pole õnnestunud, aga enne plaadi ilmumist sain neid teist korda elus Portugalis laivis näha ja ka paari uut lugu kuulda. Laivis kütkestas ja allutas mind kohapeal lummatult seima, aeglustas mu südamelööke (sest muusikal ON võime pulssi mõjutada - usu mind, õppisin sügisel ülikoolis:)) “Blood on the street” oma tooruses ja valus. Praegu ei saa välja “The farm”ist selle ihaluse, nostalgia ja storytellinguga, mis maalib mulle iga noodi ja lausega filmistseenid silme ette. Ja “Tie u down” oma haavatavas ilus. Uh, lemmikõed, lemmikmuusikud. Astuvad Cheryl Crow, Stevie Nicksi ja Alanise jälgedes, lisades 90ndate stiili ja saundi ja olles tuusalt, kes nad on. Valley girlsid, loomulikult. Effortlessly andekad. Minu jaoks loogiline ja põhjendatud ka nende Aasta rokkalbumi nominatsioon selleaastastel Grammydel, esimese naiskoosseisuga bändina ajalooooos. Fuck yeah.

2025 albumid, mis mõjusid. Indiest, kitarridest ja rokist rnb, hiphopi, biitide, ladina mahlasuse ja unistava surfimussini.

1. HAIM - i quit

2. Royel Otis - hickey

3. Parcels - LOVED

4. Bad Bunny - DeBÍ TiRAR MáS FOToS

5. Turnstile - NEVER ENOUGH

6. Night Tapes - portals//polarities

7. Tame Impala - Deadbeat

8. Olivia Dean - The Art of Loving

9. Anna Kaneelina - Tired

10. Erki Pärnoja - rUmBa+

11. Q - 10 songs

12. Winston Surfshirt - WINSTON

13. LEISURE - Welcome to the Mood

14. Jenevieve - Crysalis

15. Bricknasty - BLACKS LAW

16. Amber Mark - Pretty Idea

17. Amie Blu - when all is said and done

18. Clipse, Pusha T, Malice - Let God Sort Em Out

19. Evig Ferie - Restplass (En Mixtape) Vol. 2

20. Blood Orange - Essex Honey
    

Aasta möödus mussis elamise vahele häid raamatuid lugedes - tänu lemmikule koostööle Rahva Raamatuga, kes mulle juba viis aastat iga kuu raamatuid kinkinud on. Enamusest neist romaanidest olen jooksvalt aasta jooksul iga kuu siin pikemalt kirjutanud, aga panen oma top 10 koondavalt kirja ja lisan raamatu juurde märksõnu, et raamatus loodavat maailma ja temaatikat kirjeldada.

1. Mark Ronson “Night People”
90ndad, nyc, muss - hiphop ja rnb, skene sissevaade, dj rolli mõtestamine

2. Benedict Wells “Hard Land”
Coming-of-age lugu 80ndate USA väikelinnas, hinge- ja südamevalud

3. Coco Mellors “Cleopatra & Frankenstein”
NYC, kahe loovinimese kohtumine, suhe ja kasvamine

4. Coco Mellors “Blue Sisters”
Õdede dünaamika, lahku kasvamine, enda ja lähedaste taasleidmine

5. Cathey McConaghy “Wild Dark Shore”
Eraldatud saar Antarktikas, kus on rohkem hülgeid kui inimesi, rohkem tormiseid päevi kui ilusaid. Ühe pere ja ühe võõra lugu (peaeagu vee alla vajunud) hapral pinnasel.

6. Holly Brickley “Deep Cuts”
2000ndate USA. Ülikoolielu. Muusikaajakirjandus. Muusika loomine. Pinged, ja armumised, karjäär ja unistused.

7. Emily Henry “Great Big Beautiful Life”
Soe ja ilus väikese-koha-idülliromaan kirjutamisest, kuulsustest, intriigidest, armumistest ühelt minu lemmiku stiiliga kaasaja “romcom” autorilt.

8. Hanna Kangro “Klaaslagi”
Eesti naiste lood 1930ndatest tänapäevani. Kirjanduskene, suhted, piirangud, vägivald, võitlused ja lootus, mis ei sure.

9. Urmas Vadi “Kuu teine pool”
Nõukaajast kaasajani koos ühe Eesti perega, nende kõikide kiiksude, elujaatava huumori, kurbuse ja õnnega läbisegi.

10. Ethan Hawke “Särav pimeduskiir”
Hollywoodi näitleja astub teatrilavadele, parandab suhteid, eksib ikkagi uuesti ja korduvalt, kirjutab sellest toorelt.

Lisaks, avanes võimalus kirjutada ühest aasta esikümne raamatust pikemalt, kui ERR palus minultki Eesti raamatu aasta puhul raamatuelamuse jagamist, mille kirjutasin Hanna Kangro “Klaaslagi” kohta siin.

Aastasse jõudis, jah, palju elamusi, ja ka raputusi. 2025. aasta jaanuaris jõudsin psühhiaatri juurde ja sain autismi joontega aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi.

Olen terve elu vaimse tervisega segaduses olnud. Ei ole endast eriti hästi aru saanud, miks on mingid asjad minud jaoks nii keerulised, mis läbi elu tundusid kõikide teiste jaoks lihtsad. Tundsin end imelikuna lapsest saati. Pidevalt korraldasin midagi, mille peale mulle öeldi, et olen liiga emotsonaalne, liiga aktiivne, liiga lõbus, liiga püsimatu, lihtsalt.. liiga palju. Ja samas - mitte piisavalt. Ei olnud piisavalt korralik, piisavalt kohusetundlik, piisavalt tubli, piisavalt rahulik, piisavalt kombekas, ei olnud piisav. Olin laisk, rumal, pilla-palla, vali ja no üleüldiselt siuke hajameelne metsik rahmeldis.

Kui ma oleks siis teadnud, et mul on geneetiliselt teistsugune aju, ja seetõttu näen maailma, omastan infot, tegutsen ja suhtlen tänapäeva ühiskonna mõistes teisiti ja veidi raskendatult, oleks palju asju saanud ilmselt teisiti teha. Võib-olla oleks olnud vähem enesevihkamist, eneses kahtlemist, ja oleks saanud vältida 18-aastaselt depressiooni põdemist. Aga vähemalt õpin end tundma nüüd, 37-aastasena. Diagnoos tõi kergenduse pisarad - lõpuks ometi on mul iseendale selgitus! Suur tugi tuleb teadlikkusest. Kinni kiiludes, vaimses mures ei pea enam kukkuma sügavikku, kus lootusetult endast aru ei saa. Nüüd on kuskil ajus teaduspõhine info, millel pehmemalt maanduda ja kiiremini edasi minna. Aga aasta jooksul oli ka palju toas lootusetult ühte punkti vaatamist, segadust, teadmatust “kuidas edasi elada”, “kuidas ma üldse funktsioneerin meie ühiskonnas” ahastust, sest diagnoosi saades purunes minu senine minapilt ja pidin laskma lahti õpitud sotsiaalsest maskeerimisest, mis mulle vaimselt laastavalt mõjus.

See on olnud enda uuesti tundma õppimise aasta, mingis mõttes täiesti uus elu. Olen oma elu lahti mõtestanud, valikuid analüüsinud, leidnud seoseid oma otsuste, murede ja aju eripära vahel. Teinud raskeid otsuseid eluvalikute plaanis. Lõpuks tunnen, et olen tagasi vee peal.

Otsustasin sellest üliisiklikust teemast siia pikemalt kirjutada, sest olen viimasel ajal juhtunud rääkima tuttavate naistega, kes on saanud sarnase diagnoosi. Need vestlused on olnud oma alastuses ja päris-olemuses nii vajalikud ja toetavad. Sest keegi mõistab. Me ei ole üksi oma “imelike raskustega”. Kui sa seda siin loed, ja sul tekib mingigi äratundmine, soovitan väga ennast kuulata - abi on psühhiaatri ja psühholoogi ja kogemusnõustaja toel olemas. Diagnoos või mitte, eneses selgusele jõudmine aitab. Mina alustasin oma teekonda tasulises erakliinikus, psühhiaatri juures. Võid mulle kirjutada ja saan jagada enda kogemust.

Et oleks ikka optimistlik noot ka, siis on mõnus mõelda läbi ka kõik, mille eest tänulik olen. Mõned kauaoodatud ja lõpuks täitunud unistused, ja siis sellised, millest ei osanud unistadagi.

Täitsin aasta alguses kaks endale antud lubadust, millest esimene, et naasen kirjutamise kui ühe oma suure kire juurde. Asi polnud mahus, vaid protsessis. Paar intekat muusikutega Edasile ja Tricksterile, esseed ja reisikirjad, ja sekka mitmeid pressiteateid. Viimane aga ehk isegi olulisim kirjutis - see sama blogi, millega saabki nüüd aasta täis. Alustasin blogiga, et taaselustada lapsest saati minus pulbitsenud kirjutamisvajadust. Et oleks iga kuu väljund ja ajaline surve, et lihtsalt.. kirjutada. Ajal, kui AI kirjutab paljude eest. Liigun ma vastupidises suunas. Nagu ma läbi elu ikka ja jälle juhtun tegema, oma sarved ees täiesti teise suunda. Ja see on olnud arendav protsess. Aitäh, et loed.

Teiseks - vinüülid. Ma alustasin 15 aastat tagasi DJna Seratoga, mis on selline 2in1 vinüüliformaati ja digitaalset mussi siduv süsteem. Ja mängisin kunagi ka rohkem pidudel vinüüle. Huh, millise flashbackina praegu kangastusid Musta Puudli, Hetke, Soulimelomaanide eufoorilised ööd ja peod.. Vaatasin igal juhul aasta alguses oma vinüülikogu ja tundsin järsku võpatusena, et ma olen neile liiga vähe armastust andnud ja tähelepanu pööranud. Seal peegelduvad nii paljud reisid ja mälestused. Ja klassikud. Parandasin vea ja salvestasin mixtape’e, mängisin ka avalikult mõned vinüülisetid (loveit, kui keegi ekstra seda palub ja soovib vinüülivalikut kuulata, nagu näiteks armas Mari Makarov suvel mind enda fotonäituse avamisele kutsus) ja olen nüüd back in the groove, uus reisi-vinülide mixtape ootel.

Olin unistanud Pleilisti nimelisest muusika kureerimise teemast alates sellest, kui aastaid tagasi oma OÜ lõin ja sellele Pleilist nimeks panin. Tegin pleiliste ehk kasseti-mixtape’e omamoodi juba 9-aastaselt väikese punase raadiomakiga oma Mustamäe korteri pilvetapeedi ja laes helendavate tähe-kleepsudega toas. Olin maki ees pikali, sõrm rec nupu kohal valvel, et tabada ja salvestada peamiselt raadiost tulevaid Smilersi lugusi (ja intervjueerisin sinna juurde ise kehastatavat Sal-Sallerit ja vist ka Lennart Meri mingil põhjusel). Igal juhul on lugude kokku sättimine mulle lihtsalt alati rahuldust pakkunud ja mul on olnud õnn kureerida aastaid erinevate avalike ruumide pleiliste.

“Iga asi omal ajal” kehtib minu elus läbivalt, ja nii ka nüüd, mil pleilisti-kire formuleerimise mõte klikkis Mariega ja nii me Pleilisti nime all muusikat kureerime. Meie thing on sobivad taustamuusika listid avalikesse ruumidesse, ühised dj setid + vinüülikollektsioonide täiendamine Vinüüliassortii vormis, mis on kõige uuem ja põnevam lisa. Inimestele, keda - nagu meidki -kõnetab algorütmiväline, läbimõeldud ja tunnetuslik muusikavalik.

Aasta tõi mulle ka ühe uue koostöö - kodumaise brändiga LUMI, kelle tooteid ma juba enne neli-viis aastat kasutanud olin. Ma olen less is more tüüpi iluteemade inimene, nii koostiselt, rituaalides kui ajas, mis selle alla läheb. Kui ma midagi leian, mis toimib ja mulle sobib, siis jään truuks. Lumiga nii on. Eriti pärast karmi surfi on parim turgutav toode olnud Honey, I’m home! näopalsam ja minu viie aasta top 3 on Naked seerum, ööseerum Superbloom ja Hello silmaseerum.

Sain teist aastat järjest kogeda aastaringset Eesti surfi, kogukonda, emotsioone ja trippe. Alustasime koos Annelisiga lambist podcastimisega.. nagu oleks üks podcast maailmast puudu. Aga oligi. Nordic Surfsistersi Podcast sündis impulsist rääkida veel kauem lainetest just neile, keda see sama palju huvitab ehk kõik lainesõltlased balti- ja põhjamaades, kes viitsivad kuulata. Et anda eeskuju eriti noortele naistele, et jumala okei on olme sees ja tööpäeval see tähtis aeg endale võtta ja ka miinuskraadides tormiga lauaga vette minna! Mitte lihtsalt okei isegi, vaid radikaalselt tuus. Aasta lõpus kogesingi tormisel päeval radikaalsust - sain surfilauaga vastu pead. Tuul oli nii tugev, et lauad lihtsalt lendasid ja seda juba kaldal, enne vette jõudmist. Kannatasin paugu ära ja justkui preemiaks sain avastada üht uut eesti spotti, kuhu jõudmiseks pidi üle elama kivid, ja alles siis avanesid peegelsiledad lained. Aga ega nendega muidugi lihtsalt niisama trullallaa sõita ei saanud nagu troopikas, pidi võitlema jäise tuulega, mis mu pikka lauda korduvalt lainelt pikali puhus ja mitte laskma hoovusel ja tuulel end kividesse tirida. Kolm pikka liugu ja 2025 alustas juba 30. detsembril pauguga lahkumist. Rad.

Nüüd on alanud uus aasta, rahulikult. Aeglane lumine algus. Aeg sättida mõtteid ja plaane. Kirjutan parasjagu Tricksterile uut lugu, mis toob kokku Hawaii ja mussi ning kevadeks on järjekorras skeiditeemaline intervjuu, otseühenduses Californiaga. Mõlemad lood sünnivad tänu sellele, et surfireisid on viinud mind kokku maailmaägedate inimestega. Kohtumised, millest osaliselt unistasin, ja mis samas mind ekstra üllatasid. Let’s gooo uus aasta, uued unistused - nii teadlikud kui üllatavad - ja veel julgemalt kui seni.


L.

On olnud november uute kogemustega.

Tegime koos Marie Vaiglaga Pleilisti. Sest.. meile meeldib mussi kuulata ja pleiliste teha. Pleilistid avalike ruumide taustamuusika listides, pleilistid meie DJ setttides ja pleilistid vinüülide formaadis ehk vinüüliassortii.

Vinüüliassortii on nagu meie missioon liikuda digitaalse üleküllastatuse vahelduseks käega katsutavasse muusikakogemusse. Soov tuua ellu muusikalist rituaali, läbi muusika aeg maha võtta ja ekraanist eemalduda. Balansseerida natukene seda helifooni, mis ümbritseb meid telefonis ja ekraanis ja Spotifys niikuinii katkematult, ja tekitab juba olukorra, kus muusika on taandunud vaid taustaks, mis ei jää tegelikult enam meelde. Meile tohutult meeldib sobrada lõputus maailma muusikaarhiivis ja fonoteegis ehk vanades ja uutes, kasutatud ja veel kiles vinüülides. Muusikas, mis võib-olla Spotifysse pole veel jõudnudki, aga on aastakümmneid tagasi vinüülile pressitud. Ta ootab plaadipoe riiuli tagaservas nagu tolmukihi alla mattunud aare, et keegi ta avastaks, teda jagaks. Nii taasavastan jälle ja jälle ka oma plaadiriiulis kümneid aastaid tagasi ostetud plaate reisidelt, mis viivad kohe sinna atmosfääri ja mälestusse tagasi. Et kuulata muusikat vinüülil, olen füüsiliselt sunnitud lülitama end välja kõigest muust. Kõndima plaadiriiuli juurde, valima õige, eemaldama plaadi ümbrisest, märkama kaanekujundust ja artisti poolt kirjutatud tekste, asetama plaadi mängijasse, langetama nõela, vajutama play ja sättima volüümi. Pühendatud paus muust hektilisusest.

Vinüüliassortiid saab tellida enda sisendi - lemmikartistid, žanrid - alusel või siis endale ja kellelegi üllatusena, andes meile vabad käed minna plaate otsima ja koguma. See on ühtlasi kureeritud vinüülikollektsioon, millega avalikku ruumi täiendada, et külastajad saaksid võtta momendi muusikaga.

Lähemalt siin - pleilist.ee

Vahetasin rolli. Anu Välba kutsus Hommik Anuga saatesse surfihullusest rääkima. Kui muidu saadan PR plaani järgi artiste Anule külla, siis seekord pidin ise stuudios maha istuma. See oli ikka veits hirmus - ma ei ole suur rahva ees rääkija, on põhjus, miks ma töötan just niipidi, teisi inimesi meediasse saates. Aga Anu on hästi kena inimene, ja talle ütlesime jah. Nii me istusime Nordic Surfsisterite Annelis Rumi ja Anneliis Feenstraga seal diivanil ja jutustasime sellest, kuidas meie elu käib surfi ümber. Intervjuu algas umbes nii, et kui Anu meid teretas, siis mu suust tuli ebamäärane vaikne kähriku häälitsus “ehrem” tere asemel vastu. Okei, korraks olin kangestunud, et miks ma ei suuda tere öelda?! Aga ok, sain üle. Üritasin keskenduda Anu näole ja suule, aga mitte liiga palju, et ma ei passiks inimesele suu sisse! Siis mõtlesin, et äkki on mu näoilmest kuidagi kõigile näha, mida ma mõtlen, kuidas ma ei suuda kokku võtta end. Siis tundsin, et pulss taob nii kiiresti, et raudselt mu t-särgist on läbi näha mu südametuksed! Jõudsin arusaamani, et isegi kui on näha, et närveerin, siis hulllll asi? Mul on süda ja närvisüsteem, mis töötavad. Saime vaikselt alguse krambist lahti ja mõnusa hoo sisse ja muidugi lõpuks ei tahtnud jutulainelt maha tulla, sest kes tahaks head lainet kunagi üldse lõpetada, eks.

Kokkuvõttes sai lõbus ja informatiivne lõik, mis näitas meid, muidu erinevate elude ja aladega naisi surfikires ühinemas. Ehk inspireeris kedagi veel oma kire järgi (misiganes see on!) samamoodi hullunult jooksma nagu me surfinaistega surfi sööstnud oleme. Mulle kirjutas pärast saadet üks inimene, kuidas tema 70ndates ema oli saadet vaadanud ja õhkas: “Täpselt sellist elu oleksin tahtnud elada” <3 Meiega samas saates oli külas ka üks armas pere kahe laheda lapsega ja detailidesse laskumata tahan siin oma mõtteruumis ära mainida, et minu arust on väärtuseks pere, mille liikmed on hoitud, mitte see, millisest soost pereliikmed on.

Maailm on hull ja ilus ja õudne ja eriline ja julm ja soe koht. Selles keerises ja ebaõiglusest tulitavaid päevauudiseid lugedes tekib tunne, et pea võib otsast ja süda rinnust lennata. Empaatia purskub välja ja ei tea enam täpselt kuhu annetada; mis on päris, mis on vale; inimeste ja looduse kaitseks asjadest rääkida ja petitsioone vaja allkirjastada; vahepeal tuleb tuimus lihtsalt peale ja ei huvitugi enam millestki; samal ajal sõidab AI müra feedides kõigest üle nagu mingi animatsiooni prügilaviin ja üleüldse.. liiga. palju. ekraane. Liiga palju infot, kõik karjub.

Ehk on lahenduseks üks raamat, mille vahel ei tulistata reklaame sulle näkku ja kõrva; üks laine (või muu meelistegevus), kus oled ainult telefonita sina ja loodus; üks hea laul, mille sisse end silmad kinni usaldada. Eskapism, info peavoolu survele vastuhakk ja alistumine ühes.

Mõned eskapismi võimalused

Olen terve sügise toimetanud erinevate artistide PRi ja meediasuhetega. Nüüd lõpuks on need singlid ja albumid kohe avaldatud. Olen ümbritsetud muusikaga erinevates žanrites ja naudin seda mitmekülgsust, millele kommunikatsioonis artisti ja muusika olemusest lähtuvalt läheneda.

Taavi-Peeter Liivi “100 mõtet” on juba praegu järgmise suve roadtripi listis. Berdi alias DJ Critikali uus album “Virmalise 5a” on märgiline reliis pärast 20 aastat, ja pärast veel rohkem aastaid tema tegemisi hiphopi ja elektroonika skenes. Mäletan, kuidas u 13-aastasena tõi sõbranna DJ Critikali ja Paul Oja kasseti ja tantsisime mu elutoas, unistades päriselt klubis tantsimisest. Gram-Of-Funi ja Daniel Levi ühisalbum “after midnight” kutsubki öösse tantsima. Yasmyn on julge queen, tema kohe ilmuval neljandal sooloalbumil “Intuition” segunevad 90/00ndate rnb&hiphop, afrobeat ja kaasaegne räpp. Selline assortii, palun.

Välismaisest mussist, minu jaoks täiesti uus avastus Cameron Winter ja tema 2024. aasta album Heavy Metal. Esimesest loost viimaseni viibisin mõttes ja tunnetes temaga kaasas nendes lühifilmides, tolmustel väsinud maastikel ja lüürilises valus ja meloodiailus. Aeglustas mind, täpselt mida novembrist soovisin, sain selle vajatud kurbilusa tunde lihtsalt muusika vormis.

November on andnud uskumatult ilusaid laineid. Lausa kolm surfipäeva, mis tähendab, et surfi on olnud igal nädalal - see on minu jaoks Eesti mõistes PARADIIS. On olnud imeväikese laine tuulevaikset halli päeva sessiooni, üle 2-meetrise laine retsi päeva, ja päikeseloojangu-õndsust offshore tuule ja 1,6 meetrise lainega, mis nägi välja täpselt. nagu. ookeanis. Lemmikkõrgusega ehk mulle umbes rinnuni laine, superpuhas aeglaselt rulluv klaasjas longoliin. Kümned ja kümned vuhisevad sõidud, erinevalt eelneva nädala “suurelaine” sessi maksimaalselt kolmest lainest, millega vaevlesin. Vaatasin 2-meetrise laine ülevalt alla, kartsin seda massiivi ja kõrgust ja loobusin, või siis prooovisin ja kukkusin pidevalt. Surfi ettearvamatus ja üllatuslikkus on parim droog. Mõni sess hoiab hellalt sillerdava vee peal, teine raputab roppuste ja nutuni. Loveit.

Seda leebemat poolt näitab Thomas Surfboards surfifilm erinevatest MEGAstiilsetest (tehniliselt ja manöövritelt) surfaritest, kes naudivad Sri Lanka elu, loodust ja ilusaid laineid.

“Kuu teine pool”.. on käes, ja jõudsin lõpuks Urmas Vadi romaanini. Ma ei ole nõukaaja inimene, veetsin selles perioodis vaid oma elu 3 esimest aastat ja mäletan, kuidas ema lõikas toidutalonge välja ja nendega oli lahe mängida. Ok, vist häguselt meie kodu Nõmmel ka, kuidas me puuküttega kodus vannituba polnud, aga hea muss alati mängis.. aga see võib ka meenuda tänu meie pere VHS videosalvestitele. Igatahes - Urmas Vadi on kirjutanud nii kauni ja naljaka ja tõsise romaani. Lahedate ent täiesti tavaliste juhtumitega loo perest, kes elab oma elu nõukaajast taasisiseisvunud Eesti Vabariigini koos hetkel trendikate 90ndate ja kogu kupatuseni, mis järgnes. Lapsepõlvest, vaimsest ja füüsilisest tervisest, peresuhetest, hirmudest, kommunikatsiooniraskustest ja lahku-kokku kasvamistest, nooruse trikkidest, elu ootamatustest. Kogu jutu seob minu jaoks kokku autori lahe, pretensioonitu ja isegi et muretu “küll laabub” stiil. Raamat, kus on kirjas meie oma eesti inimese raske-aga-ilus-aga-kurb-aga-universaalne-ja-naljakas-suur-elu. Üks väike asi seostub mul selle raamatuga igavesti - suvel pesin kämpingu köögis nõusid ja mu kõrval pliidil toimetas Urmas Vadi oma lastele pannkooke tehes. Mõned minutid seal nii askeldades katkes mu eneseregulatsioon ja pöördusin ta poole: “Tere, ma pean teile lihtsalt ütlema, et olen liiga kaua kogunud hoogu, et teie romaani lugeda, ja nüüd te olete siin ja ma võtan seda märgina, hakkan lugema”. Ta naeris sõbralikult ja ütles midagi, et võib heameelega märk olla, see oli väga muhe kohtumine.

Lõpetuseks Nordic Surfsisters Podcasti teine episood kõigepealt siin kirjaklubis kuulamiseks, enne suuremat avaldamist. Sel korral jutuks meie viimased surfireisid, Eesti “suure laine päeva” heietus ning viimase aja vaimsed ja füüsilised raskused-rõõmud surfates. Isiklikult oli mitu kuud mentaalne madalseis, ja sellega toimetulekust räägin värskes osas pikemalt.

Tunnen nüüd jõulumeeleolu lähenemas, millele ma ei suuda vastu panna. Istun sellise piltliku kamina ees, kus need täiuslikud Coca-Cola reklaami jõulud soojenevad. Torgin vahepeal oksaga, pilk tules tühi, sudin sütt ja puuhalge leekidesse. Ootan aja seisma jäämist pere ja kuuse ja prae ja hõõgveini ja jõulufilmidega, mis jõuab 24. detsembril koos jõulukalendri kahepoolsete akende avamise elevusega. Jah, ma olen 37 ja mul on endiselt igal aastal jõulukalender ja päkapikusussid välja riputatud.

Lahedat eskapismikunsti ja mõnusat jõulutunde soojenemist,

L.

Oih.. see pole päris see, mida arvasin.

Ma arvan, et see tunne, mida ma armastan, on siis äkki - magusmõrkjas.

Sügise kolm kuud on täpselt see magusmõrkjas periood, mille vältel uut rütmi ja muutusi kogeda. Pärast suveeufooriat on mõnus loodusega kaasa minna, ehk et ka mõtetes ja liikumises veidi rahuneda. Ei ole pidevalt tõmmet midagi kogeda, kuskile sündmusele, hängile, randa-ujuma-enne-kui-päike-ära-läheb joosta. See äkksööst, kui õues on megailus suveilm, mis tekitab kinnikiilumist, sest mida teha?! Kas kohe ujuma, või kõigepealt matkale, või siis õue lugema, või siis aias toimetama, või sõpradega kokku saada või kuskile roadtripile sõita või mida kuhu appi kohe saab päev läbi!! Noh, seda kaost enam ei koge. Lehed langevad aeglaselt, ja samas tempos lahkub vaikselt ka FOMO.

Kui september oli omamoodi hoogne uue algus, siis oktoober on selle uue hoo rütmi sisse harjutamise aeg. Stabiliseerumine. Projektid, rutiinid, mingi süsteemsus. Midagi on ka ühes tuulevaikses hallis oktoobripäevas, kui meri on rahulik, ja ümberringi need viimased viimased punakaskollased lehed veel puudel tudisemas. Looduses üksinda jalutades tekib illusioon, et kõik ümbritsev, äkki isegi kogu maailm?, seisab, aeg seisab. Sama tunne on mul ka elus HARVA enne päikesetõusu ärgata, panna endale korraks main character silt külge ja tunda, et oled ainuke inimene, kes ärkvel. Kõik on veel ees, kõik on võimalik.. Samamoodi on vaikse sügisilma loodusjalutus väike, ainult sulle kuuluv salapuhver elu keskel.

Olgugi, et vaikus ja rahu ja nii on mõnus, olen kontrastiks ikkagi pidevalt uue stimulatsiooni otsingul. Oktoobri alguses leidsin stimulatsiooni Põhja-Hispaanias ja Edela-Prantsusmaal - jahjah, pole kellelegi üllatuseks, mis sõna siia järgneb - surfireisil. Ega ma eriti muust kui surfist ja mussist räägigi.

Cantabria Põhja-Hispaanias oli nii vaikne, et päeval ja ööl oli meditatiivselt kuulda mäenõlvadel toimetavaid lehmasid, kel kellad kaelas ja täpselt see oli ka ainus meelelahutus seal kandis. Aga seal on ilus rannik, surfirannad ja üks vanamoodne San Vicente de Barquera linn, kus .. mina eriti stimulatsiooni ei leidnud. Kuid meie reisi fookuses olid muidugi lained. Neid saime häid kaheks päevaks, ja 4-5 päeva kas olematud või siis 2 meetrised close-out festivalid, millega ei olnud mul longboardi ega enda skill setiga väga midagi teha. Need 2 päeva see-eest olid aga fantastilised. Sain päikeseloojangu ja kuuvalguseni pööramist harjutada ja liuelda.

Kui lained läksid reisi lõpupoole ikka päris kehvaks, ja seal kandis muud loodusrahulikud tegevused meid enam ei kutsunud, pakkisime reisi keskel oma lauad ja kohvrid autosse ja sõitsime kolm tundi põhjapoole, enda ühte lemmikusse surfilinna maailmas - Biarritzi, Prantsusmaale. Prantsusmaa Baskimaale. Kuidas seda nüüd õigesti nimetada, lõpuni kindel ei ole. Hea koht on, see on olulisem.

Kolm päeva prantsuse essentsi tänavatel, restoranides, rannikukülades ja lainetes. Saline ceviche-restorani värsked maitsed, Cote de Basque surf(ivõitlus kohalikega) ja Le Surfing baarihäng ALATI kristalse muusikavaliku ja atmosfääriga, ja mõnusalt inimeste vaatlust, sest no ma saan seal ühel väiksel tänaval igal aastal rohkem moe-elamust kui kuu aega instas scrollides. Maison Adami makroonid - mitte need värvilised kahekihilised täidisega, mida kunagi Pariisist maailma hakati saatma, vaid 17. sajandi retsepti järgi siuksed ühekihilised mandlihõrgutised. Kohalike kunstnike kunsti koju kaasa, Hossegori outlettides rahakoti tühjendus ja garderoobi täiendus + iga kord inspireeriv prantsuse loovkollektiivi-brändi Wasted Talenti esinduspoe külastus. Oui.

Reis täitis peast ja kehast, olen vägagi värviliselt laetud ja valmis kaamoseks.

Viimastel päevadel on vihmahall ilm pikemalt viibinud ja see tekitab minus erutust novembri ootuses. Sest siis läheb täiesti käest ära, lõpuni-põhjani halliks ja pimedaks ja vaikseks ja natuke kõhedaks. Alllll the way dowwnnnn. Mul on põnev, et mis tunded ja mõtted selles keskonnas esile tulevad, kui kõik vaiksemaks jääb.

MUSS

Oktoober on olnud kitarrine, 70ndatene, Usast Kanadani ookeaniäärse roadtripi soundtrack. Kuu mängituimaks plaadiks Gordon Lightfooti 1974. aasta “Sundown” album. Kanada folk-roki laulja-laulukirjutaja, meisterlik storyteller! Albumi nimilugu ja emotsioonidest laetud stseene loovad sõnad kummitavad mind pidevalt. Ta on ühes dokumentaalis rääkinud, et selle loo kirjutas ta oma tolleagsele girlfriendile mõeldes - tunda on paranoia, armukadeduse ja piina tumedat keerist ühel päikeseloojangu järgsel momendil öös oma kombitsaid Gordoni hingele külge mässimas, kui ta girlfriend oli väljas, ja tal hakkas sees kerima. Minu jaoks lihtsalt nii mõjuv, kuidas need tunded stseenidena kõlavad ja silme ees filmina mängima hakkavad.

I can see her lying back in her satin dress
In a room where you do what you don’t confess

Sundown, you better take care
If I find you been creeping ‘round my back stairs

She’s been looking like a queen in a sailor’s dream
And she don’t always say what she really means

Sometimes I think it’s a shame
When I get feeling better, when I’m feeling no pain

I can picture every move that a man could make
Getting lost in her loving is your first mistake

…

Uhh. See lugu on mul karaoke listis, ootamas oma aega, et särada ja samal ajal kokku variseda mu laulu”oskuse” all.

RAAMAT

Veetsin oktoobris palju häid tunde lugedes raamatut, mida ootasin nagu 10-aastasena uut Harry Potteri osa. Ja ma panen nüüd sellise statementi lauda, et see raamat on üks mu elu TOP 10 raamatuid, mis võtab aukoha kamina kõrval riilis, igaveseks. Ja saab selleks erkroosaks üllatuseks, mida külalistele kohe emotsionaalselt näkku toppida, “sa pead lugema!!!”

Mark Ronsoni “Night People”. Päevik ja püha tekst eelkõige, aga mitte ainult, souli ja hiphopi DJ ja peonohikutele.

Enne, kui Mark Ronson kirjutas ja produtseeris koos Amy Winehousega “Valerie”, Bruno Marsiga “Uptown Funk”i, Miley ja Lady Gaga ja teiste staaridega koostööd tegema hakkas, olin mina 2003. aastal MTV ekraani ees ja tantsisin “Ooh Wee” järgi. Tema produtseeritud träkk koos Nate Doggi ja Ghostface Killah’ga. Samamoodi tantsisin selle järgi fanaatiliselt tantsufilmi “Honey” stseeni vaadates. Ja hiljem romcomi “Hitch” ajal. 2025. aastal mängin seda lugu ise aeg-ajalt oma settides. Aga ammu enne seda, kui mina MTV ees suu lahti seda videot ja lugu vaibisin, unistades, et saaksin sellisel peol tantsida, oli Mark Ronson üks noor poiss, kes emaga UKst USAsse kolis, 80ndate NYCis üles kasvas ja 90ndatel end DJks koolitas (igal pool mujal kui koolis). Vinüüle mängivaks DJks. Kastideviisi vinüüle oma korterist alumisele korrusele - taksosse - taksost tänavanurgale - tänavalt klubisse ja samamoodi kell 5 hommikul tagasi tassivaks DJks. Just ja põhimõtteliselt ainult sellest kümendist oma elus ta oma memuaaris kirjutab. Nagu raamatu nimelaiendus ütleb - kuidas olla DJ 90ndate NYCis.

Võib end häälestada lainele - Manhattan, ülikoolilinnakud, bändiproovid, hiphopi golden era, Brooklyn, muusikapoed, plaadipoed, alaealiste tehasepeod, keldribaarid, rassism, higised klubid - enne kui need muutusid glamuurseteks vip sektsioonidega enda näitamise areenideks, kus hiphop mogulite bränditud viinapudelid vulkaanküünaldega välja toodi (mida oli isegi omamoodi fun 2010. aastal Miami hiphopi peol kogeda). Aeg, mil DJd ootasid plaadirimade fuajeedes järjekorras, et saada uute lugude ja remixide vinüüle, et neid öösel puldis peale panna ja rahva peal testida.

Ronson kirjutab üsna avatud kaartidega sellest, kuidas ta alustas. Enda nö õigete uste vahele pressimisest. See on vahetu, kõige paremas mõttes armsalt hale või noh, inimlik, suhestutav, et ta nii ausalt tunnistab enda vigu ja kohati meeleheitel wannabe dj mõtteid, otsuseid ja lükkeid meenutab. Raske uskuda, et ka tema oli kunagi.. samamoodi kuskilt alustav ja õppiv inimene, mitte “valmis” ja cool nagu ta alati kuvandina tundunud on. Just seetõttu selle raamatuga väga suhestun, sest on väga palju ühist, mida võivad kaks alustavat (ja võib-olla kestab see tegelikult igavesti) dj’d kogeda, kes samal ajal paradoksaalselt eba- ja sihikindluse vahel elu eest balansseerida proovivad. Olenemata, kas 90ndatel NYCis või 2011. aastal Tallinnas hiphopi peol väriseva käega alustav DJ. Ühiseks nimetajaks kindlasti ka inimesed, kes võimalusi annavad. Mitmeid mitmeid olulisi suhteid ja inimesi kirjeldab ta samuti nii ilusasti. Ja olukordi naljakalt.

Mu maitsele sobib ka tema viis tuua sisse tuntuid nimesid, kellega ta loomulikult läbi oma elu ja karjääri kokku on puutunud, ilma neile liigset prožektorit näkku panemata. Okei, Jay Z käib tõesti rohkem kui korra läbi, aga noh, 90ndad, New York, kamoon. Põhjendatud. Nii muuseas saab lugeda, kuidas ühelt peolt edasi sõites tol ajal Destiny’s Child’i solistina tuntud Beyoncé temaga koos taksosse istus - ja ühe lausega see mälestus raamatus piirdubki. Ainsad nimed, mis külluslikult lehekülgedele voolavad ja voolavad on lood, mida ta oma igaõhtusteks settideks valmistudes kuulab, valib, dj puldis kokku mixib. Kuidas kogu aeg ka dj puldi väliselt tal mõte käib, kuskil väljas mingit lugu kuuldes, teeb ta aju automaatselt kataloogides sobrades tööd, et milline lugu siia järgmiseks sisse mixida.. Ka minul on sarnane tendents, kogu aeg tahaks avalikesse ruumidesse kindlaid lugusid kõlama sättida, kureerimise instinkt ei lõpe. Nagu ei lõpe mu armastus muusika ja sellest hästi kirjutavate tekstide vastu, ja need kaks asja saavad Ronsoni raamatus suht täiuslikult kokku. Ma rohkem ei reeda.

Kui, siis vaid seda lisaksin, et oktoober andis kurva ja hämmingut tekitava hoobi, D’Angelo lahkumise. Tema lood on mänginud läbi mu elu alates tiineka-emotsioonidest, ilusa muusika vajaduse hetkedel, armudes ja armuvalus, unistades, tantsides, kurvastades, ja alati nendel parimatel, magusmõrkjatel perioodidel. Tema tämber, haavatavus, tugevus, seksikus ja sügavus akordides, hääles, biidis. Uhhh. Brown Sugar, Cruisin’, Lady, I Found My Smile Again, Devil’s Pie, Feel Like Makin’ Love, Left And Right, Really Love.. goddamn. Hing tahab ilust ja sügavusest kinni jääda. D’angelost ja tema ikoonilise Voodoo albumi aegadest on ka Ronsoni raamatus juttu. Nende kokkupuutest ja doominoefektist, mis viis Ronsoni järgmiste avatud usteni, oli külmavärinaid tekitavalt inspireeriv lugeda.

Ma ei oleks mina, kui ma ei oleks sügise emotsiooni võimendamiseks ja nautimiseks oma magusmõrkjat tunnet pleilisti pannud. Seega jätan selle siia kõlama - mu allovertheplace tähelepanu ja muusikamaitsele omane ehk žanriülene sügisene mix hommikute, autosõitude, pärstlõunase kohvi, töö ja unistamise taustaks. All. Over. The. Place. Sobiv. Täiendan aeg-ajalt, kuni talv üle võtab..

Kuidas ometi on muusika nii eriline, elu üks essentse, mis kujundab ja saadab meid läbi elu nii argistel kui ka suurtel hetkedel, olles palju suurema mõjuga, kui me võib-olla adume?

L.

Sügis saabub minu sünnipäevaga. Tunnen, et olengi selline pööripäeva hing, vahepealne, aga aeg-ajalt teravatesse äärmustesse kaldudes, sah sah soojast külma. Elukaaslase peegeldustest meenub, kuidas neid äärmusi ikka aastate jooksul külastanud olen.

Kuskil 8 aastat tagasi arutles mu mees selle üle, kas võiksime kolida Võsule, suvilasse. Et nii mõnus seal. Sel momendil käratasin talle “Kinddddlasti mitte! Ma vajan oma kohvikuid ja sõbrannasid ja restorane ja linnamelu, ei ei ei, me ei saa kolida”. Teema maas. Kuni läks kolm aastat mööda, tuli covid, ja ma teatasin talle, et võiksime nüüd Võsule kolida. Ja siis pidi see juhtuma KOHE. Ja nii me kolisimegi. Oleme nüüd üle viie aasta Võsul elanud. Harjunud sõitudega nii päeval kui ööl, kerges suves ja jäises tuisuses talves, päeval ja ebanormaalsetel öötundidel. Selle nimel, et maanduda kamina kõrval diivanis ja vaadata aknast puid tuules õõtsumas, ja mitte ühtegi teist inimest näha. Et ärgata taevasse vaadates ja merekohinat kuulates.

Ma ei kujuta hetkel enda elukvaliteeti ilma mereäärse männiõhu, hoovi, loodusvaadete, -vaikuse ja vabaduseta ette. Luksus ja privileeg, mida me kumbki ei võta iseenesest mõistetavana. Hindan igat hetke, eriti lemmik on, kui ärkan, magamistoa kardina lahti tõmban ja tudisevaid mände näen. Ometi, peatume nüüd sellest aastast aeg-ajalt ka linnakorteris, ehk et oleme need kaks äärmust sulandanud. Naudin võimalust ja valikut jagada elu sotsiaalse melu ja looduse keskel omaette olemise vahel. See mõnus vahepealsus.

Suvesügise sulandumisest rutiini ehitamise teemal - läksin taas kooli. Olen tahtnud aastaid õppida rohkem muusika mõju kohta. Olen kaalunud muusikateraapia õppimist, aga pole end selles suunas päriselt ära tundnud. Kuni avastasin Muusikapsühholoogia mikrokraadi. See tundus liiga hea, et tõsi olla! Järsku on loodud täpselt selline kompaktne kogum kursustest, millest unistanud olin. Loengud, mis moodustavad arvestatava terviku muusikapsühholoogia kui põimitud valdkondadega tutvumiseks.

Reedehommikud mööduvad loengusaalis. Sotsmeedia virrvarris ja info ülekülluses ja chatgpt ajastul ja üldse selline, kõike-on-võimalik-netist-ise-õppida foon on minu aju jaoks liiga hektiline. On ülimalt rahuldustpakkuv käia regulaarselt kindlas kohas füüsliselt kohal, kus inimene tutvustab sulle valdkonda, milles ta on pädev. Minu tähelepanu kuidagi fokusseerub, sest ma ei pea samal ajal tegelema skeptitsismiga, allikakriitilisusega, kahtlema-otsima jutule tõendeid (nagu sotsmeediast infot tarbides), ehk et aju saab tegeleda konkreetselt ühe asjaga - kuulamisega, sh info vastu võtmise, mõtestamise ja meeldejätmisega. See ei tähenda, et minetan igasuguse analüüsi- ja kahtlemisoskuse, aga kuidagi annab ajus ruumi ja fookust. Stimuleeriv.

Eelmisel aastal käisin tegelikult ka koolis, võtsin Berklee College of Musicus online kursuse Music Supervision erialal ehk “kuidas käib muusika kasutus meediumites - filmides, seriaalides, reklaamides; kus iganes formaadis, kus visuaal ja heli kokku saavad”. Nüüd, mikrokraadiõppes tunnen, et neid valdkondi on lahe ühendada oma töös, nii taustamuusika kureerimisel kui üleüldiselt DJ rollis, mis ei piirdu minu jaoks lihtsalt “peo tegemisena”.

Minu taotlus ja impulss DJnduses on algusest peale (alates 14 a tagasi) olnud muusikat a) selekteerida ja jagada b) meeleolu luua c) nautida katarsist, mida miximine ja beatmatchimine katkematu mixtape’i loomisena mulle pakub. Tunne, et muusika mõju lähemalt tundma õppimine annab mulle veel enam teadlikkust nendes rollides toimetamiseks.

Mul ei ole selget sihti, kas see mikrokraad annab mulle mingi konkreetse oskuse mõneks konkreetseks “ametiks”, aga tuletan endale taas meelde, kuidas minu jaoks pole kunagi olnud lihtne sellistesse olemasolevatesse mudelitesse ja formaatidesse ja tavadesse mahtuda. Lähen sinna, kuhu huvi tõmbab ja lasen elul üllatada. Äkki on see nerd talk täpselt selleks väikeseks impulsiks, kui keegi on samuti mõelnud millegi õppimise peale.. on väga värskendav tunne, avarduda. Omamoodi vahepealsus ka see protsess, õppida ja olla avatud, ja mitte “valmis”.

Ka surf on vahepealne, igavesti, mulle tundub. Ma ei saa kunagi surfarina valmis, või kuidagi päris surfariks. Kuni sul on laud ja sa oled sellega vees ja sõidad laua peal vees, siis sa surfadki mu arust. September on andnud päris lahedaid ja raskeid, tuuliseid ja rahet silmamuna sisse viskavaid + ropendamist täis surfipäevi. Ühte nädalasse mahtus hiljuti nii päikesetõusu kui ka -loojangusurf. Sellised nädalad on täiuslikud. Mulle, suurele magajale, piisab ka kuuetunnisest unest, sest erutus päeva esimese asjana laintesse hüpata on nii suur ja eriline magnet!

Lainetest võin rääkida lõpmatuseni. Ja kirjutamise õnn kukkus sülle, kui Trickster pakkus mulle võimaluse surfimõtted esseeks kirjutada. Nii mõtestasin surfi kui protsessi ja koondasin oma reisid-kogemused mini surfigiidiks.

Essee Tricksteris

Kompvekid:

MUSS

Royel Otis - hickey

Tiinekana unistamine, Austraalia surfilaine, igavene suvi ja mõnus kidrasaund. See on Austraalia duo Royel Otise uus album. Ilus klaar, sinistes toonides kõlav ja kaugele kajav vokaal koos mõnusate riffide, melanhoolia, vabaduseihaluse ja vabalt võtmisega.

RAAMAT

Charlotte McConaghy - Wild Dark Shore

Ma kaifin looduskargeid stseene. Tsivilisatsiooniväliseid olustikke. Karme tingimusi. Üksildust. Eraldatust. Halli vihmast tuulist rõsket ja mugavusest väga kaugel olevat fooni, mille sees saab õppida tundma inimeseks olemise madalaid ja kõrgeid olekuid.

Neid kõiki elemente pakub see romaan Antarktikas pingviinide ja hüljestega väikest saart jagavast perekonnast, kes on veetmas viimaseid nädalaid oma kodus, saare ainsate inimestena. Hoolitsemas maailma seemnevarude eest, ja võideldes aja ja kliimamuutustega, mis iga päevaga saart - ja katastroofide korral maal elu jätkumiseks vajalikke seemneid - uputavad. Väga ilus, valus ja karge lugu. Lugede soovisin üha enam, et oleks võimalik seda kohta külastada. Reaalselt mitte, aga raamatut lugedes oled täiesti kohal. Ja seejärel saab tutvuda päriselt eksisteerivate paikadega, millest autor inspiratsiooni leidis.

SÜRPRIIS

Antarktikast Alaskale.. minu unistuste surfi-sihtkoht! Kuni meil sellist loodust veel jagub. Üks naiste surfitrip jättis mind suu lahti Alaska surfireisi fotosid Instagramis vaatama. Liustikud, surf, jäätükid. Paadiga poolteadmatuses seiklemine ja seilamine, et leida see õige laine õigel ajal üles. Aaaahhhh!

Alaska surf

—

Et sügise algus oleks mõnusalt stimuleeriv ja avardav. Vahepealne või äärmuslik, vahet ei ole, peaasi, et põnev oleks.

L.

Ihaldatud ere päike. Kuum, särisevalt krõbisev tunne nahal, kui oled jäänud rannalinale lugema ja unelema.. mingil hetkel on kõik, jooksed ülekuumenenult jahutavasse merevette, uahhh!, restart. Enesetunne on sekundiga värske ja selge. Sulistad vees, naerad omaette, oled jälle suvelaps. Ja siis see ujumisjärgselt pool päeva veel soolane olemine, meresoola kohevus juustes. Väike lõuna värskes õhus, kohv, jäätis. Kallim, pere, sõbrad. Palju valgust, palju aega, päevad on aeglased ja hellad. Kuu oli juuli.

“I have done nothing all summer but wait for myself to be myself again”
- Georgia O’Keeffe

Üks koht, kus viibides alati endale jälle lähemale jõuan, on terves mu elus olulist rolli mänginud saar. Suure osa suve südakuust veetsin seal samas, kus lapsepõlve suved. Kus harva, õigel ajal, õiges kohas eriline surfilaine loksub. Nii olin enamuse juulist saarepiiga, olin Hiiumaal. Olin väga väga õnnelik.

Kämpasime traditsiooniliselt autos, magades autouksed-luuk-aknad lahti, varbad mere poole, silmad taevasse. Kogu meie väike reisielu koos kompsudega leidis risti-rästi täis topitult koha auto esiistmetel, kui tagumised istmed olid alla lastud, et mahutada sinna madrats meie kämpavoodiks. Hommikune primuse käima tõmbamine, matkatoidud ja -kohvid. Nõude loputamine mõned sammud eemal meres, paljajalu kividel balansseerides. Leidsin selles muidu olmelises tegevuses täiesti uue romantika loodusvaikust hinnates, laine loksumist tassi loputamiseks kenasti rakendades, mediteerides seal oma matkanõu ja lusika ja kohvikruusiga veel mõned minutid. Ja mõne veel.. sest mitte kuskile ei pidanud minema. Keegi ei oodanud kellapeale. Ma ei teadnud, palju kell üldse ongi. Levi ka ei olnud enamasti. Eskapismi-luksus.

Ainuke asi, mis meie saarepäevi dikteeris, olid lained. Aga neid ei olnud. Prognoos lükkus muudkui edasi. Ma unistasin, ma kutsusin neid, ma usaldasin saaremaagiat. Aga mida päev edasi, seda vähem tõenäosust laineks. Mingil päeval olin päris närvis, trotsi täis, jonn sees. Surfivõõrutus tegi mu närvisüsteemis tulist tööd ja turtsusin. Kuni.. möödus nädal. Otsustasin keskenduda sellele, mis ON, nautida kõike muud head, mida laineväline puhkus meile andis - kuumad suvepäevad, hõredasti asustatud rannad, loodusvaikus, kallid sõbrad ja head maitsed minu lemmikus spotis maailmas, Kalana Ääres. Kõike oli külluses. Nalja, armastust, ilusat loodust, ujumist, surfilaine asenduseks lahkete sõprade wave SUPide ja paadiga sõitmist.. kuni ühel hommikul olid eikusagilt - ilma prognoosita - saabunud piiiisikesed rullid. Surfata Eestis 30 kraadises kuumuses bikiini ja surfipüksiga, ilma kalipsota. Troopika!

Suvekuumast suvelõpu sumedusse. Augusti algus möödus Mehhiko sõpradele Eestit näidates. Renee Mooi, Mehhiko artist, on meie paar aastat tagasi Mehhiko kalurikülast “leitud” tuttav, muusik, kes põimib Afro-Mehhiko kultuuri, elektroonikat ja erinevates toonides müstitsismi.

Oli aasta 2022, kui viisime Joniga meie kallid emad Mehhikosse. Sõitsime päikese loojudes ühes (Eesti Välisministeeriumi info alusel) punases osariigis läbi džungli, jõudsime hilisõhtul kalurikülla ja sõna otseses mõttes koperdasime mustpimedas öös palmide vahel rannarestosse mu ema sünnipäeva tähistama. Oli veidi jahe õhtu ja uurisin teenindajalt, kas saaksin endale midagi peale paluda. Ta tuli tagasi, ja: “omanik laenab teile oma jaki”. Selgus, et restorani omanik oli Renee koos oma abikaasaga. Nagu vahel harva õigel ajal õiges kohas olles elus juhtub, siis klappisime esimesest sõnavahetusest ja oleme saanud headeks sõpradeks.

Renee oli sel suvel enda esimesel Euroopa tuuril ja tuli selle raames meile külla. Kuna ta juba siin oli, siis oleks olnud kahju eestlased tema muusikast ilma jätta. Nii ajas mu elukaaslane Jon talle laivid, ja mina mõned intervjuud.

Meie minituur liikus Võsu-Tallinn-Hiiumaa trajektooril. Nädal Renee ja tema austraallasest abikaasa Scottiga möödus kõike seda neile tutvustades, mida meie armastame. Lahemaa metsad, Altja kõrtsi eesti maitsed, must leib, vanaisa hapukurk, põdravorst, saun-meri-saun-meri-saun-meri õhtud.. Võsu õhk, Kalamaja kui väike-küla-keset-linna, Hiiumaa maailma-ääre-vabadus. Kolm kontserti Ukuleles, Baltachillis ja Kalana Ääres võeti nii soojalt vastu. Renee suutis sulatada ka skeptiliseima neutraalse persooni, kes laivi lõpuks andus ja kaasa õõtsus. Renee Eesti lemmikkogemuseks jäi saunast merre edasi-tagasi rituaal.

Suht sürreaalne mõelda, et kohtud surfireisil inimestega, kellega tekib kohene klapp, ja elu viib kolme aastaga sõpruse sinnamaani, et saad korraldada teisel pool maailma toimetavale artistile väikeses Eestis väikese tuuri ja promonädala.

Reneega lähemalt tutvumiseks - vestlesin temaga Trickster Magazines.

Ma ei ole veel nõus augustikulgemise tempot päris asjalikuks kiirendama, see jääb septembrisse. Sest siis algab ju uus hooaeg, uus aasta, uue laheda pinali ja märkmikuga :)

Seega, teen endast kõik, et aega veidi pikemalt kohal hoida.. vaatan igal selgel õhtul taevasse, võitlen jaheda tuulega ja ujun, ootan lõkkeõhtuid sõpradega, ja loen võimalikult tihti hoovis pleedi sees raamatut.

Augustikuu raamatusoovitusi sain jagada Rahva Raamatu Raamaturännaku podcastis, kuhu armas Eia mind külla kutsus. Oli mõnus ja soe, kujunes välja nii vahetuks, justkui jagaksin Eiaga enda lugemispäevikut.

Podcasti lainel, veel: kui surfijutud tõmbavad, siis meie elu esimene Nordic Surfsisters Podcasti episood on siin:

Mõnusat.. viivuks veel aeglustumist,

L.

Oleskledes tulevad ikka mõnusad mõtted. Olen endale südame värisedes südameasjaks võtnud huvipakkuvate asjade tegemise, isegi, kui ei ole kindel. Isegi, kui ei tule veel hästi välja ega tunne, et oleksin “valmis”. Vaatamata mu igapäevasele, valjuhäälselt kahtlevale sisemisele kriitikule “miks sa arvad, et sina seda teha oskad” ja klassikule - “keda see huvitab?”. Teen ikkagi, sest elu on lühike ja halvava perfektsionismi tahaksin jätta endast iga päevaga natuke kaugemale maha.

Juuni andis mulle uusi asju küllaga. Võimaluse uueks surfikogemuseks Portugalis, millest kirjutan allpool pikemalt. Ja siis veel mitte otseselt uueks, aga millekski, mida olen just sel aastal taas ellu kutsunud - vinüülide mängimine. Nii sain teha erilise vinüüliseti armsa Mari Makarovi näituse avapeol Viimsi Artiumi Tünnigaleriis (näitus veel mõned nädalad avatud, soovitan visiit teha). Ringiga tagasi algusesse jõudis juunis ka Anett ehk kontserdipäev Võsul, mil avasime kaheks kontserdiks Võsu Rannaklubi uksed ja oli lihtsalt südant soojendav kuulda Aneti muusikat meie mõlemi kodukohas, mis teda nii palju inspireerinud. Jaaniõhtul sain sõbrad ilma trotsides ikkagi koduhoovi lõkkeäärde, olgugi et alles kell 2 öösel, aga hing jäi rahule, ja sain Väikese My moodi lõug püsti keset ööd rahulolevalt muiates tünni ääres istuda, sest ma armastan elavat tuld, ja suve nautimine on mul otseses seoses ujumise ja lõkkeõhtutega. Ja surfiga - jaaninädal õnnistas lausa kahe surfisessiga! Juunit jäi õrnalt lõpetama mu wild baby Raheli, kellega koostööd teeme, esimene eestikeelne lugu “kerge”, mille sõnu aitasin natuke ka mina seada, tema demo õhulisusest inspireerudes. <3

Nordic Surfsisters Podcast

Nüüd aga midagi üleni uut. Selles lihtsalt tegemise otsuse ja uute asjade proovimise tuules alustasime koos surfisõbranna Annelisiga Nordic Surfsisters Podcastiga. Tekkis soov tuua meie WhattsAppi tsikkide surfichati jutud podcasti. Mina, kes ma olen lapsest saati värisedes kartnud avalikku esinemist, võtsin seda ka väljakutsena.. rääkida. Olgugi, et podcasti salvestamine ei toimunud rahvamassi ees, on see minu jaoks siiski avalik platvorm, mis paar aastat tagasi oleks olnud kindel ei, sest.. eelnimetatud kahtlused ja hirmud olid grandioossed. Aga nüüd, teeme asja, sest - lihtsalt tundub lahe. Lahe on omada surfiõdesid, kellega laineid jagada. Koos ennast ja üksteist üles kerida, kui tuul on kõva ja natuke on hirmus vette minna, sest tead, et käed väsivad selles rahmeldamises ja lainevahuga võitlemises nii ära, et muutuvad poole sessi peal pakuks. Viimased eestisurfid on just sellised paddle’damise maratonid olnud.

Ühtekuuluvustundest ja jagatud eufooriast tekkiski meie podcasti impulss. Surfijutud, heietused, dear surf diary.. lihtsalt meie, harrastajate, ühisest kirest lobisemine, mõeldes kõikidele surfihulludele, kes viitsivad kuulata iga laine detailselt kirjeldust, aeglase arengu frustratsiooni jagada, surfiilu emotsionaalselt ülistada. Ja eriti, soovides jagada külmavee surfi vaimustust teiste surfsisteritega üle maailma - seetõttu otsustasime salvestada inglise keeles, rokkides oma balti aktsenti mõnuga.

Avaldame podcasti ametlikult homme, aga tahtsin siin kirjas juba jagada, nii et lubage esitleda - episood #1 on siiiin!

P.S. Hakkasin siia just vabandavalt kirjutama, et tegime podcasti esimest korda ja, tuli ikka natuke kohmetu ja teame, et saab paremini ja.. aga ei! Ta tuli nagu ta tuli oma tooruses ja esimese korra õhinas.

Portugali roadtrip

Juuni alguses, pärast hinge ja nostalgiavajadust muusikaga täitvat Justini kontserti trippisin 5 päeva Portugali läänerannikul. Alustasime Lissabonist, kus nautisime Boavista Social Clubis maitsekat toidu ja vinüülide sümbioosi, vaatasime Lissaboni tunnusmärke ehk vanu tramme, ja sõitsime ühega - see ei olnud üldse postkaardilaadne nunnu kogemus, vaid pigem tunne nagu oleks Mad Maxi laadse masinaga mööda vanalinna rammmminud, millel ees rets võre, et kõike ja kõiki ettejäävaid sellega maha künda. Tramm ragistas sõita nii, et tuli kõvasti kuskilt kinni hoida. Kui trammikarussellist maha pääsesime, pakkusid vinüülipoed preemiaks külluslikku maailmamuusika valikut (minu fookus oli brasiilia 70/80ndate soul-funkil) ja vintage poes ootasid meid sõbrannaga uued siidpluusid.

Lissabon sel korral kaua ei köitnud, sest surfirannik ja ookean kutsus. Järgmiseks kaheks päevaks sõitsime põhjapoole, seadsime end sisse Peniche’s. Ööbisime Ferreli külas, kus oli vaikne ja rahulik, ja mis peamine - surfispotid iga nurga taga kättesaadavad. Meie kandi - Peniche/Ferrel/Baleal piirkonnad - sotsiaalseks lemmikkohaks sai Hangfive coffee & concept shop, kus käisime kohvi ja pastel de nata isu täitmas ja surfiinfot kogumas. Surfipäeva hommikul ümbruskonda, ookeanit ja kohti avastades kuulsin just seal poes eemalt, kuidas kaks naist räägivad laineprognoosist - läksin muidugi kohe juurde terekaslähetekavarstisurfama? ja nii saime kohaliku info kohe kätte, mis meie enda prognoosi lugemise oskust õnneks kinnitas, et laine on varsti “valmis” & täna saab surfiiii!

Nii algas minu elu esimene Portugali surfipäev. Elevus suur nagu alati. Natuke sees keerab, sest täiesti uus koht, tundmatu ookean oma hoovuste ja tingimustega kohisemas ja vees paistmas kohalik line-up ehk surfarid, kellel justkui kirjutamata reegel ehk kõigile teadaolev eelisõigus lainetele, millega pead arvestama jne jne. Surfireisi emotsioonide klassika ja ärevuse-elevuse segu. Pluss, sel korral oli päris suur sees keeramine, sest Portugal tundus mulle enne kohale jõudmist väga karmi kohana, kus surfata - pigem ikka suur jõuline laine, mis pähe peksab ja sind pesumasinasse tõmbab, võitlus ja rets hoovus, mida ainult väga hea skilli ja shortboardi või mid-lengthi ehk väiksemate laudadega surfata, millega saab läbi suurte lainete sukelduda. (Minu valiku ehk longboardiga väga mitte, kuigi alati on variant, et keegi väga andekas errrriti custom made lauaga seda oskab!).

Peniche’i ja Ferreli kant üllatas mind just seetõttu surfipoodide ja -koolide rendilaudade kvaliteediga, laia longboardide valikuga - mis annab mulle alati indikatsiooni, et laine on ikkagi piisavalt tihti ka longosõbralik ehk leebe, ilus puhas liin ja rulliv sõbralik laine, mida vaikselt kruiisida. Ilma surmahirmuta. Täpselt sellise ilusa õrna läbipaistva rohelise laine surfisessiga Portugal meid õnnistaski. Laine oli megaväike, vahetult enne suuremat hoovust alles jõudu koguv, aga minu jaoks oli ta täpselt imeline. Olime vees põhimõtteliselt vaid viiekesi, mina, mu sõbranna Tiina, surfipoes kohatud kohalik naine, kes sõitis nagu pro ja siis paar-kolm õppijat vahus pusimas. Täielik empty line-up luksus. Lained olid väikesed, kristallselgelt läbipaistvad rohelised klaasjad liinid. Päike paistis, õrn briis puudutas pehmelt juukseid. ja vees olles avanes kaldale vaadates majesteetlik vaade kaljurannikule. Liuelda surfilaual, uues kohas, uut kogemust kogedes. Väike laine, suur õnn.

Iseloomustamaks ookeani kiiret muutumist ja surfi ootamatut olemust oli järgmiseks päevaks konditsioon täiesti pöördunud - hall tormine ilm, megatuuline, ja vees ainult väikese-laua-surfarid, kes võitlesid jõhkrate laineseintega, mis raksatades vahuks murdusid. Surfielu, ei päevad ega lained ole kunagi samad. Ja siit taaskord surfiõnnistuse minut - just seetõttu, et kunagi ei ole surf sama, pakub see vist nii palju erutust, kaifi, eneseületust, uudsust, arengut, rõõmu, õnnestumist ja tihti frustratsiooni.

Võid olla planeerinud enda surfireisi aasta aega. Kogunud hoolega raha, lennanud 25+ tundi teisele poole maakera oma unistuste lainet püüdma. Seda kõike vaid selleks, et kohale jõudes leida eest tormi, mis ei lase sul terve reisi jooksul kordagi vette minna või lihtsalt ookeani asemel järve, sest hoovust ei ole ja lainet ei tule. Nende emotsioonidega tegelemine on kindlasti omaette kogemus. Minul on seni läinud nii õnnelikult, et isegi kui pole iga päev sõidetavat lainet (viimasel reisil Biarritzi) siis vähemalt pool reisist olen ikka surfi saanud. Kevadel Mehhikos küll üleni sea lice lööbes sügelenuna, aga siiski. Olen aga kuulnud korduvalt teiste surfarite lugusid, kuidas kauaoodatud reis muutub kohale jõudes aktsepteerimise harjutuseks ja lihtsalt ei saagi surfata. Seda erilisem on hinnata neid momente, kui oled just õigel ajal oma unistuste sihtkohas vees ja avaneb võimalus ilusaks surfisessiks, mis on täpselt sulle sobiv. Nagu minu Portugali üksainus surfipäev. Seda ilu oli vaid paariks tunniks, aga sellest piisas mu täitmiseks.

Portugali reis lõppes Primavera Porto festariga, kus ma sain pärast seitsmeaastast unistamist ja ootust kogeda Parcelsi laivi. See oli täpselt nii mõnus ja veel ilusam, kui ma oskasin unistada. Nende musikaalsus ja kokkumäng, nende Austraalia “midagi”, mis lihtsalt Austraalia muusikutel ON - natuke mingi surfivaib, natuke midagi vabameelset ja ülevat veel - see kombo Parcelsi muusikas ja laivis oli nagu everlasting õnnepidu.

Õnn jätkus mu lemmikbändi HAIMi laiviga, keda ma sain kolmandat korda näha, ja kel ilmus just uus album “I quit”. Kui ma oskaks mussi teha, siis ma teeks äkki sellist - soulful, natuke 90ndate rnb meloodiat ja sama ajastu singer-songwriter naiste kanaldusi, julgust, palju kitarri ja üleni sõidan-sõbrannadega-mööda-suviseid-teid-autoga-käed-aknast-väljas-tuules vabaduse tunne.

Veel elektrit andis Turnstile’i live, kes lõpetasid meie festari kell 1 öösel. Selline elamus, et oleksin osaliselt tagasi 13-aastane oma Linkin Parki CDga Walkmanis, aga samas ikkagi 36-aastane reaalaja mina, tundes bändi südamlikke sõnumeid ja tugevat energiat. Lihtsalt täis-pomm laiv, ilus ja tugev pauk meie roadtripi lõppu.

Portugal jäi meelde loomulikult ookeani, hubaste rannikulinnakeste ja one-time-only ilusa surfiga, aga veel enam isegi kohalike inimeste lahkusega, mis siiani reisile tagasi mõeldes soojendab. Festaril olla oli nagu Portugali laulupidu - Parcelsi laivi ajal laulis publik nii voksi kui kitarririffe kaasa, meeletult ülendav ja ühendav laivikogemus olla osa nii suurest ja .. aktiveeritud publikust.


Kompvekid:

MUSS

HAIMi uus album “I quit”

Sai juba enne nende üle heietatud.. aga panen veel. Sellel plaadil on nurgelisust, mõjuvaid sõnu, enese- ja ebakindlust, haavatavust, riski, no bullshit suhtumist, kaasatõmbavaid meloodiaid. Nii äratuntavalt nende stiilis-saundis kitarririffidest nõretavat ja Danielle’i je ne sais quoi vokaali + sel korral kuuleb veel enam ka Alana ja Este laulu. “Blood on the street” songwriting ja sõnum lihtsalt lööb mind pahviks ja pani Primaveral hinge kinni hoidas tarduma. Lisaks on albumil väike maasikas, milleks on George Michaeli “Freedom”i sämpel, mis plaadi avaloos “Gone” mulle külmavärinad ja kõrgustesse tõstva laine peale toob. Neid lemmikuid koguneb iga kuulamisega, ja nagu nende eelmine plaat WIMP3 (mis sai Grammydel aasta albumi nominatsiooni), on ka see album minu jaoks iga-lugu-on-100% tüüpi plaat, yeahhhh!

RAAMAT

Coco Mellors - Cleopatra and Frankenstein

Kui üks raamat on tundelt ja mõtetelt hallikassinine, siis see on see. Coco Mellors kirjutab hinge kiht kihi haaval lõikavalt. Haavab ja avab. Nii saab lugeda Londonist pärit noore maalikunstniku Cleo eneseotsingutest New Yorkis, enese unarusse jätmisest endast mitte- ja olenevatel põhjustel. Tema abielust reklaamimaailmas tegutseva Frankiga, kelle kihtides on suure ja värvilise loovuse kõrval ka muud. Päris pikalt endaga kaasa võttev romaan, mis hoiab kurvameelsuses kinni, ja siis on jälle lootustandev. Vaimne tervis, armastus, suhted - iseenda ja teistega.


FILM

Viimaste aastate lahedaim filmielamus - “The Sinners”. Ma isegi ei püüa seda sisu kokku võtta.. sest see film keris nii omamoodi tempos ja sisu avamise laadis, et lihtsalt vastupandamatu! Kõhe, naljakas, erutav. Lisaks, gospeli ja rhythm & blues tõlgendustega mussikasutus ka nii maitsekas. Ülistiilne ja eriline.

Soovin, et meil kõigil tuleks mõnus ja lahe ja soe ja päikeseline ja vihmane ja põnev ja äge ja rahulik ja hästi palju aega ja võimalusi (uuteks) lemmikasjadeks pakkuv juuli. Et jaguks kihte, mis teevad elust elu. Hallikassininiseid perioode, millel lasta enda ja teiste vastu lahke olles lihtsalt olla, ja neist õppida Soojemates toonides, elevusest ja armastusest pungil päevi ja öid, tasakaaluks.

L.

Võin olla setlisti enne üritust ette valmistanud, aga asjad juhtuvad lõpuks ikka hetkes, kohapeal, spontaanselt. Mind köidab, et neid valikuid ja üleminekuid ei saa ette ennustada. Võin planeerida, ja on ka tekkinud lemmikkombod lugudest, mida meeldib üksteise järgi miksida, aga kohapealne vaib ja tunnetus dikteerib alati.

Iga DJ set on pealtnäha sama asi - oled puldis, valid muusikat, miksid. Aga tegelikult on see kordumatu asi, sest kui luban endal flowga kaasa minna, tekivad uued valikud, ja publikult vastu iga kord oma energia.

The continuous mix, my love

DJ puldis on lisaks vaibi hoidvale valikule mu üks eesmärkidest hoida muusikat mängimas katkematu voona. See juhtub miksides. Just esimesest miksimise katsetusest ja selle tegevuse tundma õppimisest sai alguse minu erutus DJ rolli vastu. Tunne, kui sulatan ühe loo üle teiseks.. huuh! Heliline deliirium. Võib-olla on selles naudingutundes ka ego - saan ISE valida, mis lood üksteisega kokku sulatan, aga selles on ka puhast katarsist, kui biidid matchivad ja üks lugu muundub teiseks, ilma, et oleks aru saada, et lugu on vahetunud. Lõppematu voog. See kaunis katarsis ei õnnestu mul kaugeltki iga üleminekuga, ja eriti vinüüle miksida on jõõõõhkralt raske, aga mussi sulandumise essents annab siukse kicki ja seda high’d jään igavesti taga ajama ja vajama.

DJ rollil on minu jaoks veel nostalgiline aspekt - tegin, nagu paljud vast, juba lapsena oma mixtape’e, ehk et möllasin oma Mustamäe paneelmaja neljanda korruse kolmetoalise korteri sinise tapeedi ja lakke kleebitud pimendas helendavate tähtedega toas punase kassettmakiga. Ootasin maki juures, kuni raadiost tuleb mu lemmiklugu, panin kassetile rec, ja nii mitme lemmiklooga, kuni sellest sai minu elu esimene kasseti-mixtape. Selle megamixi kokku salvestamine võttis aega päevi, nädalaid, äkki isegi kuid, enne, kui tähtis teos valmis sai. Kauaoodatud kannatlikkuse tulemus.

Tegin oma punase maki mixtape’i vahel ka raadiosaatena, salvestasin raadiost lugusid kassetile ja lisaks salvestasin sama punase kassetmaki sisseehitatud mikriga vaherepliike. Näiteks, et nüüd tulevad stuudiosse külla Lennart Meri ja Hendrik Sal-Saller. Küsisin neilt küsimusi ja vastasin ise nende häält imiteerides. Ja siis jälle muss peale. Olen mõelnud, et huvitavad persoonivalikud, ju siis olid just need kaks inimest mulle 8-aastaselt eriti sümpaatsed. On siiani. Smilers forever! (Mu sõber üllatas mind just hiljuti Hendrik Sal-Salleri medikaga, see on leidnud koha mu kodukontori aknalaual, ja peas liigub plaan, et tuleb vist ära raamida ja panna vinüüliriiuli ja DJ puldi juurde seinale aukohale..)

Nostalgiline on DJ roll ka seepoolest, et muusikal on alati mu elus suur roll olnud. Mu isa käis 90ndatel üle eesti pidudel laulmas ja kitarri mängimas, ja mind võeti tihti kaasa - tantsisin end iga kord hingetuks, higiseks ja nii kaua, et mind viidi lõpuks suht vägisi otse voodisse, sest 5-aastane peab mingi hetk ikkagi magama minema. Mäletan eredalt momenti, kui olin ühel sellisel peol, isa laulis, ma tantsisin, vaatasin naervaid pikalaua peokülalisi ja.. tundsin järsku nii tugevalt ja korraks tardunult: “Ma ei taha, et see hetk koos muusikaga iialgi lõpeks!!” Neverwanttoleave.

Nüüd sarnase formaadiga erapidudel DJ olles on need meenutuse-sähvatused sagedased - olen puldis, saalis tantsib mõni väike tüdruk ennastunustavalt.. see olin mina 5 aastaselt. Muusika oli seega me kodus loomulik osa, kas isa kitarril, või mängis raadio - mälupildis ja südames on stseen Kivimäe kodust, kui köögiraadiost tuli Paul McCartney “Hope of Deliverance”. See ülev harmoonia ja emotsioon! Kuidas see lugu pani mind nägema helesiniseid toone nagu päikeseline taevas, õnnelikke inimesi, ilusat elu.. tohutu muusika mõju. Siiani sama kujutluspilt seda lugu kuulates.

No ja siis 9-10 aastaselt tuli punane kassettmakk ja raadiosaade, seejärel MTV, VH1 ja Viva, Kadaka turult ostetud VHS-id Michael Jacksoni kontsertidega, mille ema mulle mõned aastad järjest sünnipäevaks kinkis ja mida ma sadu kordi uuesti ja uuesti pärast kooli ja tantsutrenni vaatasin ja järgi tantsisin, unistades MJ taustatantsijaks saamisest. Ajateljel edasi minnes, sisenes 2000ndate alguses mu maailma Sony Walkman Spice Girlsi CD-ga. Sõbranna kõrvetatud Still D.R.E. CD, ise ostetud Linkin Park.. ja seejärel enda kõrvetatud mixtape CD-d, kus ühel plaadil olid vabalt koos Stevie Wonder, Busta Rhymes, Grease’i lood ja see mingi 80ndate Don’t You Want Be Baby - ehk et 2000ndatel sündisid mu enda kureeritud CD megamixid. Tagasi vaadates on loomulik, et cd-dele mixtapede kõrvetamine on arenenud nüüd DJ puldis miksimiseks ja vinüüli-mixtape’de salvestamiseks.

Öeldakse, et see, mida sa armastasid lapsena teha nii, et aeg kadus ja kaotasid ennast tegevusse, on sinu kutsumus. Mina võisin kuulata mussi ja tantsida kuni üleni higine ja omadega füüsiliselt läbi, ja kuni keegi pidi mind tantsuplatsilt, trennisaalist ja lavalt lihtsalt eemaldama. Võisin lapsena omaette maailmaid välja mõelda, neid luuletusteks kirjutada, koomiksiteks joonistada, ja oma maailma ka näiteks ajakirjaks vormistada.

Algklassides alustasin oma ajakirjaga “Mood ja Noorus”, kuhu tegin intervjuusid pinginaabri ja teiste sõbrannadega, ilurubriikideks kirjutasin Evita Peroni soenguõpetusi ümber, loodusrubriikides erinevaid looma-artikleid ja igas numbris ka oma väikese pea mõtetega esseesid - a la, kuidas me ei tohiks lasta ennast moest mõjutada ja talvel nabakaid sulejopesid kanda, sest siis võib haigeks jääda!! See moe/ühiskonna-artikkel lõppes tohutu moraaliga, midagi sitilis “võitluses moe ja tervise vahel peab tervis alati võitma” vms. Ajakirja trükkis ema truult tööjuures ja müüsin algklassides vist 50 sendi eest. Iga numbri viimane ehk kõige tähtsam rubriik oli aga “Ankeet kuulsusega” vms, kuhu ma kirjutasin väljamõeldud intervjuusid oma lemmikartistidega. Mäletan, et ühel päeval pärast kooli oma ajakirja kokku pannes läksin närvi, kui pissihäda tuli, sest see oli täiesti valel ajal - tahtsin mingist loomast oma ajakirja artikli lõpuni kirjutada, milles väga sees olin ja vetsu minek tundus.. lihtsalt NIIIIII igav ja mõttetu. Nüüd, autistlike mõjutustega aktiivsus- ja tähelepanuhäire diagnoosi saanuna on see mälestus hüperfookusest ja “oma asja sisse kadumisest” eriti armas äratundmisrõõm.

Ja siit paralleeli taas mussi juurde tõmmates - ka muusikasse vajan üleni laskuda ja kaduda.

Olen rahvamassis pigem introvertne, sama ka DJ rollis. Mind kannustab puldis olles mitte niivõrd inimeste tähelepanu (mis on olemuselt loomulikult ka hea tunne) kuivõrd enda muusikasse kaotamine - ma võin vabalt ihuüksi DJ olla, sest olen selles rollis lõpuni sukeldunud muusikasse, lugude kokku sulatamisesse ja hõljun oma muusikamaailmas. Mängin tihti kodus üksi plaate, kui tunne peale tuleb. See aga ei tähenda, et mulle ei oleks oluline publikuga kontakt. On, väga - see on ka eriline high, kui publik minuga muusikaliselt samal lainel on, ja saame koos kogeda ja tantsida. Ja alati piisab ühest inimesest - olen hakanud neid õnnelikke inimesi ingliteks kutsuma - kui see üks inimene tuleb pulti, et öelda: “Kuidas sa teadsid, et just see lugu on mu lemmiklugu!” Või, et: “Olen tahtnud juba veerand tundi suitsule minna, aga ma ei saa lahkuda, sest kõik lood on parimad, aitäh sulle!”. Alles hiljuti olid sellised inglid ühel erapeol, kellega me Mariega (mängime tihti DJ duona koos Marie Vaiglaga) mängisime vanakooli rokki, stiilis Rollingud ja Blondie ja Creedence ja okei lõpetuseks pina colada song.. on alati nii südantsoojendav näha inimesi ennastunustavalt tantsimas. See on üks suur osa mu DJ rolli armastusest. Jagatud muusika-eufooria.

Olgugi, et vajan vabadust oma setti ise kureerida, ei ole ma seni vist tõesti mitte kunagi öelnud ei sooviloo mängimisele. On ainult rõõm erapeol ka juba ette küsida peo peategelease lemmiklugusid, et neid sel tähtsal peol talle mängida. Muidu, üritusel kohapeal tekkivate soovilugude puhul on vaid üks kindel tingimus - soovilugu mängin ainult juhul, kui küsimust serveeritakse viisakalt. Ja okei teine tingimus - mis ei ole nii prioriteetne - on, et soovilugu võiks sobituda ka ülejäänud seti ja atmosfääriga - et see ei lõhuks peamist eesmärki - katkematut voogu.

DJ rollist välja astudes paeluvad mind kuulaja-tantsijana just DJ setid, kus DJ saab olla rahus rohkem selektor, mitte niivõrd meelelahutaja. Naudin kuulata huvitavat valikut, kureeritust, mis peegeldab selektori maitset ja annab võimaluse kogeda uusi helisid, lasta selektoril teed juhatada ja justkui oma lugu jutustada.

Parim, kui DJ selektsioon annab publikule energiat, maitsed ja vaib klapivad ehk et kokku on saanud õiged inimesed. Nii on see ühine katarsis. Hetked, kus - klišee, aga - muusika toob tõesti inimesed kokku.

Minu kui DJ roll on isekas - vahel kindlasti. Aga pühendunud - katkematule mixtape’ile, alati.


Kompvekid:

MUSS

Siin on igasuguseid žanreid koondav Surfipleilist, mida täiendan regulaarselt uue muusikaga:

RAAMAT

Rockwell Kent - Üksikul saarel

Leid minu elukaaslase raamaturiiulist. Raamat nagu aare, mille sissekanded on aastatest 1918-1919. See on Rockwell Kenti reisipäevik, kes avastas koos enda pojaga Alaskat ja rajas sealsele väikesele saarele ajutise kodu. Raamat, mis kulgeb Alaska looduse olemust tundmaõppides ja on kõige paremas mõttes tavaliste päevade päevik. Tänapäeva (liigse) digielu kõrvale nii päris, aega aeglustav, (loodusesse) sügavamalt hingama ja seiklusele kutsuv lugemiselamus.

Jee, muss, jee, emotsioonid! Suvi on eeeees ja ootan väga lahedaid jagatud momente muusikas.

..ja avasin äsja enda uue kodulehe, tuues oma elemendi online maailmaks kokku:

L.

Mehhiko surfikülas toimus minu põhiline eemaldumine tavarežiimist, telefonist ja ühtlasi pikkade riiete kandmisest, sest et 30 kraadi ja põhitegevuseks surfibiksis vees olemine. Või hõlstis ja paljajalu liivastel külateedel jalutamine.

Laager koosnes ainult mõnest väga olulisest tegevusest - surfisessidest, mis päevakava dikteerisid, värskest toidust & mezcalist ja sõpradega kvaliteetajast. Lihtne. Ja lihtsalt parim.

Päikesetõususurf. Tihti startisime oma surfikülast ja kodubreigist kell kuus.. okei, kella kuue ajal - olgem ausad, ma ei jõua kunagi täpselt kuskile, aitäh reisikaaslaste kannatlikkuse eest <3 - oma väikese rendiautokesega, surfilauad katusel poole tunni kaugusel asuvasse teise randa. Et olla päikesetõusuga juba lainetes.

Kord õnnestus meil sinna minna ka kalapaadiga, mis oli üks puhtamaid õnnetunde kogemusi. Enne päikesetõusu lähed pimedasse randa, kuuled, aga ei näe laineid. Kaldal paar surfarit, kes teevad venitusharjutusi, et enne rahvamassi vette jõuda. Stardite oma seltskonnaga pimedas väikesest surfikülast kalapaadiga (ja kalamehest juhiga), sõidu ajal silmapiiril metsik rannik mõne üksiku majaga paistmas, 20 minutit hiljem jõuad surfibreiki täpselt nii, et hüppad lauaga vette samal ajal, kui päike tõuseb. Paddlid end - kummaliselt vastupidi, mitte kaldalt, vaid avamere poolt - line-upi. Tervitad surfisõpru, kes juba pimedast seal surfanud on, et üksinda laineid nautida, ja kohe tuleb sulle täpselt see ilus laine.. surfad sellega lõpuni, nii et lõpetad sõidu lauale istudes, mitte vette kukkudes - see on juba elamus omaette. Paddlid tagasi line-upi, õnnepisar ilusast hetkest ja tõusnud päikese soojast kumast silmas, hingad sügavalt sisse ja välja, ja rohkem ei olegi nagu midagi vaja.

Sellised kogemused on osa minu eluessentsist. Olla looduses ja elementide sees, viibida hüperfookuse seisundis - selles hetkes eksisteerimas vaid sina, surfilaud, millel tasakaalu otsid, ja laine, mida sa igal sekundil loed ja tunnetad. Looduslik vaikus - veekohin kõrvus, tuule sensatsioon õrnalt vastu nahka.. asendamatu selgusetunne ja enda keskmes olek.

Sarnases selguse-essentsis tunnen end ka muusika sees olles - DJ puldis, tantsides, artistidega töötades.

Pärast varahommikusurfi - selline hommiku/lõuna fluidumi toidukord kodus. Muna, peekon, mango, papaia, kohv. Kohvi juues näed, kuidas aia tagant jalutab hobune mööda. Vaba hobune, väike rebel. Kanad ja kuked on jõudnud kuskilt külapealt sinu casa hoovile pinnast toksima ja sahistavad maha kukkunud mangopuu lehtedes. Mõned tunnid on armas, kuni nad kerivad ennast nii käima ja kaagutavad ja kirevad ja kraaksuvad, et lõpuks käib pinda ja plaksutad nad oma hoovilt minema. Taas vaikus. Tuuleiil, lehesahin. Loed raamatut, kirjutad märkmikusse mõtteid. Koondasin sellisel momendil nt mõtteid Adi Oasise intervjuuküsimusteks.. Siis tuleb õrn siesta-uni peale.. ja ärkad, et minna päeva teisele surfisessile.

Teine surf tehtud. Pessu ja õhtusöök. Mereannidinner ookeanikaldal armsas pererestoranis. Sealt samast püütud krevetid, kala.. rituaalne tiritas ehk mehhikomoodi ceviche + guacamole. Väike õlu, väike mezcal(ita). Kaardimäng sõpradega, nali ja naps, ja enne kl 22 on uni silmas ja keha vajub tuttu. Vaid kahel õhtul oli meeletu programm, mis kestis kella 23ni.. üks neist salsaõhtu - kui kohalik sassydes litripükstes salsamees andis mezcalibaaris hilisõhtust salsatundi. Mega. Minu tantsijahing sai üle pika aja ennast välja elada. Ja teisel õhtul samas baaris karaokeõhtul, kus kuulasime kohaliku surfari etteastet, kes ühtlasi mussi teeb, ja laulsime Mariega Dreamsi.

Sellises režiimis peaaegu kolm nädalat maailma parimat surfilaagrit. Sel aastal väikese erisusega - saime iga päev meduusitükkidega (nii nähtamatute nö beebimeduusidega ehk algetega ja ka surnud meduusitükkidega, mis kaugelt ookeanist hoovustega rannikule uhuti) vees kokku ja avastasime elukaaslasega, et oleme päris allergilised. Olime terve reisi retsilt sügelevate punnidega kaetud, võtsime antihistamiini tablette, määrisime kogu aeg erinevate salvidega, et mitte sügeleda. Elukaaslane lasi lõpuks endale haiglas allergiavastase süsti teha, sest olukord läks juba päris käest ära.. aga rohkem kui paar päeva pausi endale lubada ei saanud, sest ometi olime ju SURFIREISIL, ei ole võimalik, et ma ei surfa! Kärna-Ärnid.

Ühel varahommikul, kui pidime taas päikesetõusuks teise surfibreiki startima, tabas mind täielik laostumine. Lagunesin mentaalselt täiesti koost - sain aru, et ei saa vette minna, sest olin eelmisel päeva surfisessil saanud nii palju uusi sügelevaid punne juurde, et tekkis juba hirm, et mis mu nahast pärast järgi jääb, kui jälle ja jälle vette uusi punne saama lähen. Valus tõdemus, et pean ÜHE päeva surfi vahele jätma tekitas sellise ahastuse, et pani ropendama ja tahtsin põhimõtteliselt koju tagasi lennata, sest mis mõttega ma niisama soojal maal puhkan, kui ma surfata ei saa??! Aga läks paar tundi, natuke päikest ja puuvilja ja armsa surfiküla emotsiooni ja tänulikkust, et saan ikkagi nii toredas kohas olla, ja rahunesin. Ja no läksin ikkagi enne lõunat surfama, fuck it.

Lõpetuseks õnnemoment - mu suurim surfiunistus on õppida cross steppima, ehk laual kõndima. See näeb häid surfareid vaadates nii kerge ja muretu välja. Hõljuvad ja libisevad lainel nagu balleriinid. Reaalsuses oled niigi elueest ametis tasakaalu hoidmisega, üritad lainest aru saada, mitte kellelegi otsa sõita, ette jääda, ära uppuda, ja siis pead tabama momenti, millal samm teha, et kiirust lisada, balansseerides korraks ühel jalal.. what a ride! Selle surfireisi lõpuks tegin lõpuks oma elu esimese ristsammu. Ja suht kohe kukkusin, aga see on ebaoluline. Õnnetunne, mis mind valdas, kui keskendusin ja otsustasin, et nüüd! See tunne on siiani alles. Väike eneseületus ja areng. Minisamm & suur õnn <3

Kompvekiaeg:

MUSS

Mezcalibaari “tenori” (kutsusime teda imetlevalt kogu reisi tenoriks) Diego Pascacio live sess:

(MUSSI)RAAMAT

Holly Brickley - Deep Cuts

Romaan üleni muusikast - muusikast kirjutamisest, muusika loomisest. Peegeldab ühe naise elu muusikule lähedaseisva isikuna. Ja tema piina. Kirjutamise protsessist lugeda oli magusvalus - kirjeldab hästi seda vaeva, eneseväljendamisel tekkivaid kahtlusi, julguse otsimist ja enda “out there” panemist. Formaadilt justkui autor kirjutaks enda mõtteid mitte-kritiseerivasse päevikusse, filtrita. Vahetu, haavatav, aus ja suhestutav, realistlik, argine. Nii inspireeriv, pani mind mõjuvalt erinevaid emotsioone tundma, ja mõtlema.

ESSENTS

Instakonto, kust saab ammutada California arhitektuuri ja sisekujunduse esteetikat. Rõhuga puidust ja mid-century arhitektuuril. Sam Arneson on kinnisvaramaakler, kes jagab oma tööd niivõrd loominguliselt nagu jälgiks hoopis kunstniku elu - need majad, mida ta oma instas näitab, on igaüks oma (aja)looga, suure hinge ja vaimustava arthitektuurilise detailiga puhas esteetiline nauding. Ta kirjutab ühest majast nii võluvalt nagu loeks romaanikatkendit.

Selguse-essentsi soovides,

L.

Nüüd - reiiis! Piirdun selles kirjas esimese nädala ehk cali vaibsi mõnede momentidega.

Veetsime nädala Lõuna-Californias - surfates Encinitases ja San Diegos, kohtudes sealsete surfisõpradega, ja roadtrippides ookeani äärest läbi mäeahelike ja mägilinnakeste lõpuks kõrbe. Suht basic, aga tõesti oligi california dreamin’ tunne.

Encinitas on selline piltilus, rikas, korras ja kaunis, palmidealuste miljonidollari villade ja superpuhaste tänavate, naeratavate, jooksvate, ratastega sõitvate ja no üleüldiselt “meil on kõik kogu aeg hästi” vaibiga kohalikega väike surfilinn San Diego lähedal. Meie läksime sinna kohaliku surfisõbranna soovitusel, sest cali lained! Keda surf külmaks jätab, võib nüüd paar lõiku allapoole kerida.

Minu nr1 surfibreak Encinitases - Swami’s. Imeilusad liinid - point break, mu armastus! Ehk et laine murdub ookeanipinnasest tulenevalt kogu aeg ühest kohast nagu masinast, erinevalt beach breakist, kus liivapõhi pidevalt muutub ja seega ka lained tekivad erinevates kohtades. Point breaki puhul on mu lemmikuks fakt, et on selge, kuhu paddlida, et lainet ootama jääda. Ja paddle out enamasti sellest tulenevalt leebem, sest lained rulluvad kas vasakult või paremalt ja saad minna külje pealt sisse, ei pea beach breakile omastest lainetest end surmahirmus läbi pressima, mis vahuseintena kaldasse ja sulle otse pähe murduvad.

Point break toob kaasa muidugi seisu, et kõik passivad ühes kohas ja konkurents sellele heale lainele on SUUR. Mistõttu me ei hakanud kõige taha ronima, sest me võtame surfietiketti ikkagi tõsiselt. Kohalikel ja lihtsalt enne sind juba vees olijatel on eesõigus ja uue tulijana ei suru ma end kohe line-upi parimasse spoti, vaid progresseerun ajaga. Seega, võtsime väiksemaid laineid eespoolt, kaldale lähemalt ehk inside’ist, ja saime väga kenasid leebeid sõite. Lained puhtad ja pikad, inimesed vähemalt eespool väga sõbralikud. Olime eelarvamustega megavalmis, et California surf on agressiivne ja sind saadetakse kohalike poolt kohe minema, kui üritad võõrana löögile saada (nii on juttude ja Youtube’i alusel Malibu kandis). Meie localismi viha osaliseks ei saanud, aga üks naine, kellega vees jutustasin käis vahepeal tagapool, ja tuli siis kiirelt tagasi, öeldes, et seal oli liiga palju “torisevaid mehi”. Nojah. Kui mul Võsul oleks surfilaine, siis ma oleks vb isegi see kõige tigedam seal merepeal kisendamas, “kasige minema..” :))

Ka San Diegos Tourmaline Surf Parkis oli väga naiss - me käisime küll hästi väikese laine päeval, seega oli vähem rahvast ja line-up chill, sest ei olnud nii head lained, mille üle ilmselt keegi kohalikest kakelda viitsiks. Kui Californias reisida ja surf kutsub, siis soovitaksin just Tourmaline’s surfitund võtta - sealses lahesopis on ruumi kõigile tasemetele ja lained, muidugi olenevalt tingimustest, tihti leebed.

Hea surfi pühitsemiseks tegime drinkse The Lafayette Hotellis - koloniaalstiilis imeilus glamuurse ajalooga hotell mitme baari ja restorani ja isegi keeglisaaliga, aga mis tähtsaim - maailma kaunima dj puldiga, mida ma päris elus näinud olen.

Surfile lisaks kutsus meid Californiasse ka kõrb. Roadtrippisime ookeanikaldalt kõrbe läbi mägede ja peatusime poolel teel, Idyllwildis - Twin Peaksi meenutav väike linn mägede vahel. Siiani on meeles kargelt värske mäestikuõhu puhas lõhn, hiiglaslike käbidega kõrged männid ja ilusad puidust majakesed mändide all, taustal San Jacinto mäetipud. Keset mäeaehlikku asuval alevikul on labradorist linnapea, jep - koer nimega Max. Ja ülipõnev second hand vinüülivalik - leidsin Rollingute Aftermathi ja ühe mulle seni tundmatu folk-roki üllataja 70ndatest, mille kindlasti enda järgmisesse mixtape’i panen.

Idyllwildist viis mägedes looklev tee avarate vaadete ja muutuva kivise-liivase maastikuga meid Joshua Treesse - ütleks, et selline.. holistiline trendikeskus, ühe peamise kommertstänavaga, mis kõrbe sirgjoonena lõikas, aga samas päris tuusa vintage poe valikuga, kust leidsin hõrgu siidsalli, Justin Kerri autogrammiga raamatu “Dirt Don’t Hurt”, mida olin ammu tahtnud lugeda, ja peaaegu ostsin kauboikaabu. Ühes poes ajas mind täiiiiesti keema üks MAGA mütsiga meesterahvas. Pidin end tagasi hoidma, et mitte talle kindlasssti oma pilguga ekspressiivselt märku anda, et ma pehmelt öeldes ei ole sama meelt.. reaktsiooni, mida ta ilmselt minusugustelt liberaalsetelt tundlikelt otsiski, ja vot, ma ei andnud talle seda!!! Hoopis põgenesin - Pioneertowni.

Pioneertown on kunagine Hollywoodi westernite võtteplatsiks kõrbesse loodud paik, kus westernite hiilgeajal toodeti tohtult filme. Ta toimib tänaseni produktsioonialana, aga samal ajal ka nö vabaõhumuuseumina, kuhu ma oma mingisuguse.. võtteplatsi-maketi-propside nohikukirega olin unistanud juba aastaid minna. Tegime nende kauboihoonetega kenasti pilte ja käisime Pappy & Harriets’i baaris, mis on tuus saloonilaadne venue. Kõrbemagnet UG artistidele, kes seal laive annavad, ja kus on esinenud ka nt Arctic Monkeys ja Paul Mccartney. Lahe koht hea viskikokteiliga, mille nime ega olemust ma kahjuks ei mäleta..

Jõudsime napilt enne päikeseloojangut Pioneertown Mountain Preserve ühele üsna majesteetlikult suurte kividega ääristatud kõrbe-matkarajale. Rajale minnes kohtusime sõbraliku kohalikuga, Ethaniga, kes meid oma koeraga natuke rajal saatis ja ise koju läks, aga pärast meid südamlikult otsima tuli, sest päike oli juba loojunud, kui parklasse tagasi jõudsime ja ta oli muretsema hakanud. Õhtul hiljem, kui olime dinneril, googeldasime kuidagi ta jutu põhjal välja, et olime tutvunud Ethan Wayne’ga, Hollywoodi legendaarse kaskadööri ja westerni näitleja John Wayne’i noorima pojaga. Ühtlasi! mängis ta Vaprates ja Ilusates sarja algusaastatel Storm Loganit, he he.

California tripi lõpetasime Yucca Valleys asuvas restoranis The Copper Room, mis asus väikese kõrbelennuvälja kõrval. Ülituusa 80ndate interjööri ja klassikalise ameerika menüüga, omamoodi filmivõtteliku vaibiga restoran, mis oli rahvast pungil. Burger, steik, friikad, the usual, aga väga palju vaibi! Võtsime sõbrannaga logoga salvakad suveniiriks kaasa, sest noh, lahe logo oli.

Nüüd, mõned kompvekid..

MUSS

Mixtape’i armastus on mul kirglik. Lugu selline, et polnud ammu vinüüle mänginud ja.. vaatasin ühel õhtul oma tähelepanuta jäetud plaadikogu - tuli tunne peale ja salvestasin impulsist souli vinüülimixtape’i. Ehk on mõnus kodus või hängil taustaks tunniajane set mängima panna.

Pleilist. Alustasin surfivaibi pleilistiga, mida aeg-ajalt edaspidi täiendan:

KONTSERT

Tegin intervjuu artistiga, kelle mahlast mussi olen kaua nautinud - vestlesime Adi Oasisega tema 24. aprillil Jazzkaarel Von Krahlis toimuva kontserdi eel. Lugeda saab Edasi ajakirjast.

RAAMAT

Benedict Wells - Hard Land. Imeline ja armas coming-of-age romaan. 80-ndate Missouris elava noore inimese tavalistest hetkedest ja kasvamisest. Hingasin iga väljendit ja kogemust sisse, palju noorusega suhestumist ja nii vahetult kirjutatud. Valasin pisaraid kurbusest ja ilust.

..pildil väike jätkuvihje, sest reisiloo Mehhiko-osa avaneb järgmises kirjas.

Tuuduluu!

L.

Nii nunnu on näha teid selle väikese blogi juures - siit tuleb siis teine sissekanne..

Ütlen kohe ära, et need kirjad ei ole kuidagi väga läbimõeldud, vaid sisuline eesmärk on ennast rohkem kirjutama panna, seega, bare with me :D

Hakkan otsast mõttega minema.. olen elanud lumeigatsuses. Sellise lume, mille peal saaks suusatada, ja.. et Kiviõli mäest lauaga alla tulles paistaks ka ülejäänud piirkond kõrgelt-kaugelt valge mitte porisena. Natike nüüd on tulnud, aga murdmaa jaoks pole kahjuks Võsu kandis piisavalt kihti, millel oleks mõnus sõita. Surfilainet nigu ka pole tulnud.. aga eks see aasta algus olegi selline, natuke hall ja natuke veniv. Samal ajal mõnusalt puhvrit andev “olesklemise” periood, mil mulle väga meeldib unistada, plaane teha, mõtiskleda. Nagu loodusjumala Fred Jüssikese jälgedes.

Mõtisklused muusikas on unistamine minu artistide Aneti ja Raheli tulevikutegevustest ja nende elluviimiseks visiooni tunnetamine ja plaanide tegemine. Mõtisklused muusikas on ka vinüüli-mixtape’i salvestamine, mida ma üritasin 4 FAKING KORDA teha, enne kui õnnestus! On möödunud aastaid avalikest vinüülisettidest ja tuli suur igatsus peale, mõtlesin, et ongi hea impulss ühe vinyl only mixtape tegemiseks. Väga hea impulss tõesti, aga okkaline teostus..

Esimene kord salvestasin ja filmisin kenasti ära, kuni pärast kuulates selgus, et helikaardi sisend oli katki ja ragisema hakanud. Feil. Teisel korral tegin jälle õnnelikult tunnise seti ära, et siis kaamerat tsekkides avastada, et poole pealt oli mälukaart täis saanud ja enam ei filminud. OKEI. Väike (vali) viharöögatus ja sisse-välja hingamine (metsik hingeldamine) nii et meie koerapoiss Lenni vaatas ehmunult väriseva koonuga teisest toast.. paar tundi pausi ja proovisin uuesti. Aga siis olid vinüülid nii tolmused ja kõik ajas närvi ja vaib kadunud ja jätsin pooleli.

Nädal aega hiljem, ehk eile, tuli vaib tagasi, läksin pulti, kaamera ja arvuti reccima, ja valmis ta sai. See nädal panen mixi juutuuubi üles ja soovijad saavad tund aega armastuse mussi järgi õõtsuda ja tantsida. Väike kodupidu armastusesouliga.

Olen oma mõtisklustega jõudnud ka vaimse tervise teekonnal huvitavasse kohta, aga sellest saan kunagi hiljem kirjutada, kui endale ka seisund selgem. Küll aga tahaksin soovitada natuke vitamiine, et mõttemaailma ergutada. Sest sellisel venival mõtisklust soosival kulgeval perioodil ongi veel üks boonus - on aega lasta lahedaid asju ligi ja neid kogeda.


MUSS

Winston Surfshirt

..on mu lemmikuid alates 2017. aasta Uus-Meremaa reisist, mil tsekkisin väikese surfilinnakese Raglani surfipoes ringi ja poes mängis eriiiiti sweet lugu. Läksin kohe müüja juurde küsima, mis lugu see on ja.. “Be About You” mahedus selle falsetiga! on endiselt üks erilisi lugusid mu jaoks.

Nüüd ilmus bändi uus kompvek “Ice Cream”, mille kerivast biidist ma ei saa lahti! Äkki vaibib teilegi..

Anett x Fredi tuur

Kontserdile-kontserdile! Häbitu enda-artisti-promo, aga kõik on aus, sest südamest soovitangi: Anett ja Fredi lähevad see nädal minituurile. Saab olema akustiline, ilus, hot ja soe ja tunneterohke <3

Kontsertide kohta saab infot siit:

KULTUUR

Pikad paberid

Olen sellest Meel Paliale filmist l u m m a t u d. Tunnen pärast nädalate tagust kinoskäiku endiselt tugevalt - see on mu lemmik eesti film, mida eales näinud olen. Puhas seisund, coming-of-age ilu, nooruse fluidum ja kulgemine.. Tallinna ööeluessents, palju baltachilli ja palju haprust, olemist, mõtisklust. Nagu vaataks dokumentaali, vahetu vaib, ei mingit cringe’imist! Panin mitu korda naerust kajakat ja paar korda kiskus hinge värisema ja silma vesiseks. Osaliselt tahaks korraks filmi sisse minna ja uuesti enda rahutuid-naiivseid-unelevaid-ärevaid 20ndaid elada. Huh! Film sai ka Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti peapreemia. Kui film vaadatud, meeldis mulle kuulata intervjuud tegemise protsessist Kolmveerand Kauriga podcastis.

Võrdlemine on harjumus, millest püüan elus vabaneda, aga siinkohal lasen veel ühe paralleeli ikkagi valla.. Pikkasid pabereid vaadates laskusin kujutelmas leidma paralleele filmi Licorice Pizzaga - tekitas sarnaseid tundmusi, naudingut (too film läks eriti hästi mulle peale muidugi ka fakti tõttu, et üks peaosatäitjatest mu lemmikbändi HAIMi üks õdedest-liikmetest Alana Haim). Vupsti kinno kinno!

SURF

Karina Rozunko

Instagram on ajuneedus ja ärevuse droog, mille sõltuvus on mul nii käest ära, et pean end füüsiliselt telefonist võõrutama, et mitte scrollimisest silmi kuivaks kerida. AGA. Nagu ikka - elu on kiigeke, hehe - on teiselt poolt (kiike :)) nii mega, et läbi insta saab end kursis hoida ja justkui rikastavat kontakti omada mõttekaaslastega üle maailma.. nii naudin surfivideosid ja eriti - vaadata lahedaid naisi sõitmas.

Üks nendest on minu jaoks Karina Rozunko. Tema stance on nii jõuline, enesekindel, samas tantsuline ja plastiline ja eriti elegantse randmehoiakuga.. just tema uus surfiklipp on üks mu soovitustest, kui hing natuke elementide värskust igatseb - ookean, päike, kunst, lahe muss, ja muidugi see asendamatu-tegelikult-kirjeldamatu-nauding seisundist nimega surf:

RAAMAT

“Särav Pimedusekiir”, Ethan Hawke

”Assa, kus paneb!” käis mul kordi mõttest läbi, seda suure hooga jooksvat romaani lugedes. Ethan Hawke on vist natuke Bukowskit kanaldanud, aga jällegi - tegelt ei ole vaja võrrelda, eks.. Igal juhul sobis see raamat mulle täiega, sest kaifin toorust ja kiirust ja raputust lugudes. Romaan annab võimaluse sissepiilumiseks valdkonda, mida muidu näeme laval-ekraanil-meedias. Loo keskmes on näitleja, kelle abielu on mõranemas ja kes valmistub filminäitlejana Broadway teatrirolliks. Protsessi jooksul ennast hävitades (julgen tunnistada, et see on minu jaoks alati paeluv teema), ja põletades ja õppima tundes.

Niimoodii.. natuke maiuspalasid sai üles loetletud. Hakkan nüüd mandliküpsiseid küpsetama, et järgmises kirjas jagada, kellele ja millise elusündmuse puhul neid teen. what a tease.

AaaaAAAaa - sel reedel, 14. veebruaril näeme uues mezcali-veini-tapase baaris nimega KÕRB, mille mu kallis elukaaslane koos partneriega avab, ja kus jonas.f.k laivi annab ja me Marie Vaiglaga mussi valime. Tsekkida saab SIIT!

Okeii, tuuduluu praeguseks!

L.

Üle kuu aja saabusid eile Väänasse ilusad puhtad lained, kenad väikesed liinid. Liinid on sellised täiuslikud lained, mis tekivad.. noh, nagu nimigi viitab - ühe pika liinina. Puhtad rohelised seinakesed, enne kui vahuks murduvad. Lemmikud lained, mis rulluvad piisava jõuga ent piisavalt aeglaselt, et laine rohelise osa peal lauaga võimalikult pikalt liuelda.

Mõned eelistavad A-frame “mägesid” ehk lainet, mis hakkab tekkima, ja murdub siis nii, et vahune osa jääb keskele ja sellest vasakul ja paremal on roheline laine. Justkui A tähe kujuline. Taanis surfates oli palju A-frame künkakesi, ja no mina ei saa neist üldse aru! Mis hetkel ja kust peale minna, kuidas neid sõita - sest mõnikord on nad sellised paksukesed, ei ole korrapärane liin, mida rihtida. Sinka-vonka kujunevad pehmed paksud künkad, mis muudavad pidevalt kuju ja vajuvad ära jne. Mina armastan puhast pikka liini, lainet, mis on max 2 meetri kõrgune, ja mis annab mulle võimaluse pikaks puhtaks sõiduks, enne kui vahuseks murdub. Võib-olla hindaksin A-frame lainemäge, kui sõidaksin väikese lauaga, mid-lengthi (vaikselt erutab mõte 7’6’’ lauast) või päris väikese shortboardiga. Et siis mööda lainet üles-alla paugutada ja pöörata ja hüpata.

Kuna ma longboardin, siis ajan taga hoopist teist sõidukogemust - peamiselt rahulikku ja leebet liugu. Lainet, mis annab piisavalt aega, et laua peal edasi tagasi kõndida, pöörata, ristsamme teha - ideaalis, veel ei oska..

Eilsel sessioonil oligi väga mõnus, et sain taas harjutada tunnetust. Tunnetada laine liikumist - millisel hetkel olen lauaga laineharja üleval, napilt lainest juba maha jäämas.. tunnetada sel hetkel ära, et pean nüüd laua ninasse liikuma, et raskust laual ettepoole jaotada, mille tulemusena suurendan laua sõidukiirust ja tõmban end nö lainele järgi. Kui olin juba laua ninas veidi aega olnud, laineharjalt end taas alla sõitmiseks positsioneerinud, siis pidin tunnetama ära, millal ninast tagasi laua keskosasse astuma hakata, et saavutada tasakaalu kontroll keset lauda, ja vajadusel veel tahapoole “uime kanti” astuda, et pöörata, ja et raskust laua ninas liiga kaua hoides ninali vette ei lendaks - kuna laine võib enda jõuga laua lihtsalt tagant üles kummuli lükata.

Meid olid eile Väänas vees 8 inimest, mis on line-upi rahvaarvukuse mõttes täis luksus. Kõige rohkem sõitu ja funi said eile loomulikult aerusurfarid, kes said väikesesse lainesse end paari tõmbega peale tõmmata. Aga eespool said lõbusaid sõite isegi shortboardisurfarid. Kõigile natuke midagi. Ei olnud küll üks nendest “eepilistest” Vääna päevadest, kus 2 meetriste seintega päris pikki sõite saab, aga siiski, iialgi ei ole tunnet, et kahetseksin, kui surfamas käin. Peamine on lihtsalt lauaga vees olla, ja juba paddle’i trenn annab laksu endorfiine. Koos külma merevee laksuga otse näkku, ja kukkudes kapuutsi ja kraevahelt mööda selga alla voolav karastav sahmakas on ekstra ergutav! Loveit. Talvesurf on eksootika.

Minu unistus on osata cross-steppida, ehk ristsamme astuda ja graatsiliselt niimoodi kõndides laua ninasse jõuda ja seal kas viie varba või kümne varbaga üle ääre lainel balanseerides seistes sõita. Hetkel.. siblin ja jooksen nagu nugis. Kunagi astun elegantselt nagu baleriin. Kunagi!!

No igatahes.. imeline, et kodu-breakil Väänas tõesti on liinid!! Ja jaanuaris. Kui lund ei ole, et talvesporti teha murdmaad või lauaga mäest alla sõites, või kelgutades ja uisutades aega veeta, siis vähemalt on sel aastal lainejumal natuke laineid kinkinud. Meresoolaste tunnete ja mõtetega nüüd pühapäeva edasi nautima..

Panen endale eesmärgiks iga nädal midagi kirjutada, piiramata temaatikat. Võib-olla uitmõtted, kindlasti mingi rant, aga äkki isegi julgen proovida ühe raamatu kirjutamisega edasi minna..

Et oleks enesedistsipliin ja regulaarne tähtaeg, siis jagan siin seda toorest kirjutamiseilu ja piina protsessi ka teiega, kes soovite kaasa sõita.

Olete mu kirjutamise harjutuse tunnistajateks, mu väikeseks lugejaskonnaks.

<3

Sõidame..

L.

Subscribe now